1
Ja Iiob jätkas oma kõnet ning ütles:
2
"Nii tõesti kui elab Jumal, kes võttis ära mu õiguse, ja Kõigevägevam, kes kibestas mu hinge:
3
niikaua kui minus on veel hingeõhku ja mu ninas Jumala hõngu,
4
ei räägi mu huuled valet ega kõnele mu keel kavalasti!
5
Jäägu see minust kaugele, et annaksin teile õiguse! Kuni ma pole hinge heitnud, ei loobu ma oma vagadusest!
6
ma hoian kinni oma õigusest ega jäta seda, mu süda ei laida mind ühegi mu elupäeva pärast!
7
Käigu mu vaenlasel käsi nagu õelal ja mu vastasel otsegu kurjategijal!
8
Sest mis lootus on jumalatul, kui temale tehakse lõpp, kui ta hing igatseb Jumala poole?
9
Kas Jumal peaks kuulma ta kisendamist, kui temale kitsas kätte tuleb?
10
Kas ta tunneb rõõmu Kõigevägevamast? Kas ta igal ajal Jumalat appi hüüab?
11
"Ma tahan teile õpetada Jumala kätt; mida Kõigevägevam mõtleb, seda ma ei salga!"
12
Vaata, te kõik olete ise seda näinud, mispärast te siis nõnda tegelete tühja-tähjaga?
13
See on õela inimese osa Jumala juures, ja pärisosa, mille vägivalla teostajad saavad Kõigevägevamalt:
14
kui tal on palju lapsi, siis on need mõõga jaoks, ja tema järglasil ei ole küllalt leiba!
15
Kes temale järele jäävad, need matab katk, ja ta lesknaised ei saa neid taga nutta!
16
Kui ta hõbedat kokku kuhjab nagu põrmu ja riideid varub nagu savi,
17
siis varugu: aga õige paneb need selga ja süütu pärib hõbeda!
18
Ta ehitab oma koja riidekoi eeskujul, asma sarnaselt, mille vahimees teeb!
19
Rikkana ta heidab magama, aga teeb seda viimast korda: kui ta silmad avab, siis ei ole tal enam midagi!
20
Suur hirm saab teda kätte nagu voolas vesi ja öösel viib tuulekeeris tema kaasa!
21
Idatuul tõstab tema üles ja ta läheb - see pühib tema ära ta asupaigast!
22
Tema peale visatakse ilma armuta kive ja ta peab põgenema nende käe eest!
23
Tema pärast plaksutatakse käsi, ja paigast, kus ta asus, vilistatakse temale järele!
