1
Aga rahva ja nende naiste kisa oli suur oma vendade juutide vastu.
2
Oli neid, kes ütlesid: "Meid, meie poegi ja tütreid on palju. Antagu meile vilja, et saaksime süüa ja jääksime ellu!"
3
Ja oli neid, kes ütlesid: "Me peame oma põllud, viinamäed ja kojad nälja pärast pandiks andma, et vilja saada!"
4
Ja oli neid, kes ütlesid: "Me oleme pidanud kuninga maksuks raha laenama oma põldude ja viinamägede vastu.
5
On ju küll meiegi ihu nagu meie vendade ihu, meiegi lapsed nagu nende lapsed, aga vaata, me peame siiski oma pojad ja tütred orjadeks andma, ja mõned meie tütreist ongi juba orjastatud; kuid me oleme selle vastu võimetumad, sest meie põllud ja viinamäed on teiste käes!"
6
Kui ma nende kisa ja neid sõnu kuulsin, siis ma vihastusin väga.
7
ma pidasin oma südames nõu ja riidlesin siis suurnikega ja ülematega ning ütlesin neile: "Te võtate üksteiselt liigkasu!" Siis ma seadsin neile vastu suure koguduse
8
ja ütlesin neile: "Meie oleme, nõnda palju kui suutsime, lunastanud oma vennad juudid, kes ennast paganaile olid müünud. Teie sellevastu müüte oma vendi, et neid siis jälle meile peaks müüdama!" Siis nad vaikisid ega leidnud vastust.
9
Ja ma ütlesin: "See pole hea, mis te teete! Kas te ei peaks mitte elama meie Jumala kartuses, paganate, meie vaenlaste teotuse vältimiseks?
10
Ka mina, mu vennad ja mu sulased, oleme neile laenanud raha ja vilja. Loobugem nüüd selle nõudmisest!
11
Andke neile juba täna tagasi nende põllud, viinamäed, õlipuud ja kojad, ja loobuge rahakasust, viljast, viinast ja õlist, mida te neile olete laenanud!"
12
Ja nad vastasid: "Me anname tagasi ega nõua neilt midagi; me teeme nõnda, nagu sa oled ütelnud!" Siis, kutsudes preestrid, ma vannutasin neid, et nad teeksid nõnda.
13
Minagi puistasin oma põue ja ütlesin: "Nõnda puistaku Jumal igaüht tema kojast ja tööst, kes seda sõna ei pea! Jäägu ta seesuguseks puistatuks ja tühjaks!" Ja kõik kogudus ütles: "Aamen!" ning kiitis Jehoovat. Ja rahvas tegi selle sõna järele.
14
Ja edasi - alates sellest päevast, mil mind kästi olla Juudamaa maavalitsejaks, kuningas Artahsasta kahekümnendast valitsuseaastast kolmekümne teise valitsuseaastani, kaksteistkümmend aastat, ei ole mina ega mu vennad söönud maavalitseja leiba.
15
Endised maavalitsejad, kes olid enne mind, olid rahvast raskesti koormanud ja neilt võtnud leiva ja viina jaoks iga päev nelikümmend hõbeseeklit; ka oli nende sulastel meelevald rahva üle. Aga mina ei teinud nõnda Jumala kartuse pärast.
16
Ka võtsin ma ise osa sellest müüri tööst, kuigi me enestele põldu ei olnud ostnud; ja kõik mu sulased olid sinna tööle kogutud.
17
Juudid ja ülemad, sada viiskümmend meest, ja need, kes ümberkaudseist paganaist meie juure tulid, olid mu lauas.
18
Seda, mis üheks päevaks valmistati, oli üks härg; kuus valitud lammast, ja linnud - neidki valmistati mulle - ja iga kümne päeva järel oli rohkesti kõiksugust viina, aga ma siiski ei nõudnud maavalitseja leiba, sest selle rahva peal oli raske orjus.
19
Meenuta mu heaks, mu Jumal, kõike, mis ma sellele rahvale olen teinud!
