1
Ja niisanikuus, kuningas Artahsasta kahekümnendal aastal, oli tema ees viin; mina tõin viina ja andsin kuningale. Kuna ma tema palge ees ei olnud iialgi olnud kurb,
2
siis ütles kuningas mulle: "Mispärast sa oled kurva näoga? Ega sa ole ometi haige? See ei ole muud kui südame kurbus!" Siis ma kartsin üpris väga
3
ja ütlesin kuningale: "Kuningas elagu igavesti! Miks ma ei peaks olema kurva näoga, kui see linn, kus on mu vanemate hauad, on varemeis ja selle väravad on tulega põletatud?"
4
Siis küsis kuningas minult: "Mida sa nüüd soovid?" Aga mina palusin taeva Jumalat
5
ja ütlesin kuningale: "Kui kuningas heaks arvab ja su sulane on sulle meelepärane, siis läkita mind Juudamaale mu vanemate haudade linna, et ma saaksin selle üles ehitada."
6
Siis küsis kuningas minult, kuninganna istudes tema kõrval: "Kui kaua su teekond kestab ja millal sa tagasi tuled?" Kui ma nimetasin temale vastava aja, siis oli see kuningale meele järele ja ta läkitas mind.
7
Ja ma ütlesin kuningale: "Kui kuningas heaks arvab, siis antagu mulle kaasa kirjad maavalitsejaile teispoole Frati jõge, et nad laseksid mind läbi, kuni ma jõuan Juudamaale,
8
nõndasamuti kiri Aasafile, kuninga metsaülemale, et ta annaks mulle puid templipalee väravate ehitamiseks ja linna müüri ning koja jaoks, kuhu ma asun." Ja kuningas andis mulle need, sest mu peal oli mu Jumala hea käsi.
9
Siis ma tulin maavalitsejate juure teispoole Frati jõge ja andsin neile kuninga kirjad; ja kuningas oli ühes minuga läkitanud väepealikuid ja ratsanikke.
10
Aga kui Sanballat, hooronlane, ja ametnik Toobija, ammonlane, seda kuulsid, siis pahandas see neid väga, et keegi oli tulnud nõutama head Iisraeli lastele.
11
Ja kui ma olin jõudnud Jeruusalemma ning olin seal olnud kolm päeva,
12
siis ma tõusin öösel üles, mina ja mõned mehed ühes minuga, ilma et ma kellelegi oleksin rääkinud, mis Jumal mu südamesse oli pannud Jeruusalema heaks teha; ka ei olnud mul ühes muud lojust kui see lojus, kellega ma ise ratsutasin.
13
Ja ma läksin öösel Oruväravast välja Loheallika poole ja Sõnnikuvärava juure, ja vaatlesin Jeruusalema müüre, mis olid maha kistud, ja selle väravaid, mis olid tulega põletatud.
14
Ja ma läksin edasi Allikavärava ja Kuningatiigi juure; aga seal ei olnud lojusel, kelle seljas ma istusin, edasipääsuks maad.
15
Siis ma läksin öösel orgu mööda ülespoole ja vaatlesin müüri; seejärel ma pöördusin ümber ja tulin tagasi tulles Oruväravast sisse.
16
Aga ülemad ei teadnud, kuhu ma läksin ja mis ma tegin, sest ma ei olnud siitsaadik seda avaldanud ei juutidele ega preestritele, ei suurnikele ega ülemaile, ka mitte muile, kes seda tööd pidid tegema.
17
Aga nüüd ma ütlesin neile: "Te näete, missuguses õnnetuses me oleme, kuidas Jeruusalem on varemeis ja selle väravad on tulega põletatud! Mingem ja ehitagem üles Jeruusalema müür, et meid enam ei teotataks!"
18
Ja ma jutustasin neile, kuidas mu peal oli olnud mu Jumala hea käsi, ja ka neist sõnust, mis kuningas mulle oli ütelnud. Siis nad ütlesid: "Võtkem kätte ja ehitagem!" Ja nad kinnitasid oma käsi selleks heaks tööks.
19
Aga kui hooronlane Sanballat ja ammonlane, ametnik Toobija, ja araablane Gesem seda kuulsid, siis nad pilkasid meid, osutasid meile põlgust ja küsisid: "Mis see on, mida te teete? Kas tahate kuningale vastu hakata?"
20
Siis ma vastasin ja ütlesin neile: "Taeva Jumal annab meile kordamineku, ja meie, tema sulased, võtame kätte ja ehitame! Aga teil ei ole osa, õigust ega mälestust Jeruusalemas!"
