1
Ja Saalomon sai vaaraoga, Egiptuse kuningaga, languks: ta võttis vaarao tütre ja viis selle Taaveti linna, seniks kui ta valmis oli ehitanud oma koja, Jehoova koja ja müüri ümber Jeruusalema.
2
Aga rahvas ohverdas alles ohvriküngastel, sest Jehoova nimele ei olnud kuni selle ajani koda ehitatud.
3
Saalomon armastas küll Jehoovat, käies oma isa Taaveti seadluste järele, aga ta ohverdas ja suitsutas alles ohvriküngastel.
4
Nõnda läks kuningas Gibeoni, et seal ohverdada, sest see oli suur ohvripaik; tuhat põletusohvrit ohverdas Saalomon sealsel altaril.
5
Gibeonis ilmutas Jehoova ennast Saalomonile öösel unes; ja Jumal ütles: "Palu, mida ma sulle peaksin andma!"
6
Ja Saalomon vastas: "Sina osutasid oma sulasele, mu isale Taavetile, suurt heldust, kuna ta su ees käis tões ja õiguses ning oli õiglase südamega sinu vastu. Ja sina säilitasid temale selle suure helduse ning andsid temale poja, kes ta aujärjel istuks, nagu praegu ongi!
7
Ja nüüd, Jehoova, mu Jumal, sa oled tõstnud oma sulase kuningaks mu isa Taaveti asemele; aga mina olen nagu pisike poiss - ei mõista minna ega tulla!
8
Ja su sulane on su rahva keskel, kelle sa oled ära valinud - suur rahvas, keda ei saa ära lugeda ega arvutada rohkuse pärast!
9
Anna seepärast oma sulasele sõnakuulelik süda, et ta võiks su rahvale kohut mõista ning vahet teha hea ja kurja vahel; sest kes suudaks muidu kohut mõista sellelesinasele sinu suurele rahvale?"
10
Et Saalomon just seda palus, siis oli see kõne Issanda silmis hea.
11
Ja Jumal ütles temale: "Sellepärast et sa palusid seda ega palunud enesele pikka iga, rikkust ja oma vaenlaste hinge, vaid palusid mõistust, et kuulata, mis õige on,
12
siis ma teen, vaata, nagu sa ütled: näe, ma annan sulle targa ja mõistliku südame, nõnda et sinu sarnast ei ole olnud enne sind ega tõuse sinu sarnast ka mitte pärast sind!
13
Aga ka seda, mida sa ei ole palunud, ma annan sulle, niihästi rikkust kui au, nõnda et kogu su eluajal ei ole ükski kuningas sinu sarnane!
14
Ja kui sa käid minu teedel, pidades minu seadlusi ja käske, nõnda nagu käis su isa Taavet, siis ma pikendan su elupäevi!"
15
Ja Saalomon ärkas, ja vaata, see oli olnud unenägu! Kui ta tuli Jeruusalemma, siis ta astus Issanda seaduselaeka ette, ohverdas põletusohvreid ja valmistas tänuohvreid ning tegi kõigile oma sulaseile joomaaja.
16
Kord tulid kaks hooranaist kuninga juure ja seisid ta ees.
17
Ja üks naine ütles: "Oh mu isand! Mina ja see naine elasime samas kojas. Ja mina sünnitasin kojas tema juuresolekul.
18
Ja kolmandal päeval, kui ma olin sünnitanud, sünnitas ka see naine. Me olime üheskoos, ühtki võõrast ei olnud ühes meiega kojas; ainult me mõlemad olime kojas.
19
Aga selle naise poeg suri öösel, sest ta oli tema ära maganud.
20
Siis ta tõusis keset ööd ja võttis minu poja mu kõrvalt, su ümmardaja magades, ja pani oma sülle, aga oma surnud poja ta pani minu sülle.
21
Ja kui ma hommikul tõusin oma poega imetama, vaata, siis oli ta surnud! aga kui ma teda hommikul tunnistasin, vaata, siis ei olnudki see minu poeg, kelle ma olin sünnitanud!"
22
Siis ütles teine naine: "Ei ole nõnda, vaid minu poeg elab ja sinu poeg on surnud!" Aga esimene vastas: "Ei ole nõnda, sinu poeg on surnud ja minu poeg elab!" Nõnda sõnelesid nad kuninga ees.
23
Siis ütles kuningas: "Üks ütleb: see on minu poeg, kes on elus, ja sinu poeg on surnud! Ja teine ütleb: ei ole nõnda, sinu poeg on surnud ja minu poeg elab!"
24
Ja kuningas ütles: "Tooge mulle mõõk!" Ja mõõk toodi kuninga ette.
25
Siis ütles kuningas: "Raiuge elus laps pooleks ja andke üks pool ühele ja teine pool teisele!"
26
Aga naine, kelle poeg oli elus, rääkis kuningale, sest ta süda põles poja pärast, ja ütles: "Oh mu isand, andke elus laps temale, ärge surmake teda!" Ent teine ütles: "See ei pea saama ei minule ega sinule - raiuge pooleks!"
27
Siis kostis kuningas ja ütles: "Andke elus laps temale ja ärge surmake teda mitte - see seal on ta ema!"
28
Ja kogu Iisrael kuulis kohtust, mida kuningas oli mõistnud, ja nad kartsid kuningat, sest nad nägid, et temal oli Jumala tarkus õigust teha.
