1
Kolm aastat elati nõnda, et Süüria ja Iisraeli vahel ei olnud sõda.
2
Aga kolmandal aastal läks Juuda kuningas Joosafat Iisraeli kuninga juure.
3
Ja Iisraeli kuningas ütles oma sulastele: "Te ju teate, et Gileadi Raamot on meie oma, aga meie ei tee midagi, et võtta see ära Süüria kuninga käest!"
4
Ja ta küsis Joosafatilt: "Kas tuled ühes minuga sõtta Gileadi Raamoti pärast?" Ja Joosafat vastas Iisraeli kuningale: "Nagu sina, nõnda mina, nagu sinu rahvas, nõnda minu rahvas, nagu sinu hobused, nõnda minu hobused!"
5
Aga Joosafat ütles Iisraeli kuningale: "Küsi ometi enne Jehoova sõna!"
6
Siis Iisraeli kuningas kogus kokku prohvetid, ligi nelisada meest, ja küsis neilt: "Kas ma võin minna sõdima Gileadi Raamoti vastu või pean loobuma?" Ja nad vastasid: "Mine, ja Issand annab selle kuninga kätte!"
7
Aga Joosafat küsis: "Kas ei ole siin veel mõnd Jehoova prohvetit, et saaksime temalt küsida?"
8
Ja Iisraeli kuningas vastas Joosafatile: "On küll veel üks mees, kellelt saaks küsida Jehoova nõu. Aga mina vihkan teda, sest ta ei kuuluta mulle head, küll aga halba. See on Miika, Jimla poeg!" Aga Joosafat ütles: "Kuningas ärgu rääkigu nõnda!"
9
Siis Iisraeli kuningas kutsus ühe hoovkondlase ja ütles: "Kähku siia Miika, Jimla poeg!"
10
Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat istusid kumbki oma aujärjel, mantlid seljas, rehepeksu väljakul Samaaria värava suus, ja kõik prohvetid kuulutasid nende ees.
11
Sidkija, Kenaana poeg, oli teinud enesele raudsarved ja ütles: "Nõnda ütleb Jehoova: nendega pead sa puskama süürlasi, kuni nad on hävitatud!"
12
Ja kõik prohvetid kuulutasid sedasama ning ütlesid: "Mine Gileadi Raamotisse ja sul õnnestub, sest Jehoova annab selle kuninga kätte."
13
Ja käskjalg, kes oli läinud Miikat kutsuma, rääkis temaga ning ütles: "Vaata ometi, prohvetite sõnad on nagu ühest suust kuningale head; olgu siis sinugi sõnad nagu ühel nende hulgast ja räägi head!"
14
Aga Miika vastas: Nii tõesti kui Jehoova elab, mina räägin, mis Jehoova mulle ütleb!
15
Ja kui ta tuli kuninga juure, siis ütles kuningas temale: "Miika! Kas me võime minna sõdima Gileadi vastu või peame loobuma?" Ja ta vastas temale: "Mine, ja sul õnnestub, sest Jehoova annab selle kuninga kätte!"
16
Aga kuningas ütles temale: "Mitu korda ma pean sind vannutama, et sa ei räägiks mulle muud kui ainult tõtt Jehoova nimel?"
17
Siis ta ütles: "Ma nägin kogu Iisraeli hajali olevat mägedel nagu lambad, kelledel ei ole karjast! Ja Jehoova ütles: neil pole isandaid! Igaüks pöördugu rahuga koju!"
18
Siis ütles Iisraeli kuningas Joosafatile: "Eks ma ütelnud sulle, et ta ei kuuluta mulle head, küll aga halba!"
19
Aga Miika ütles: "Seepärast kuule Jehoova sõna! ma nägin Jehoovat istuvat oma aujärjel ja kogu taeva sõjaväe seisvat ta juures temast paremal ja vasakul pool.
20
Ja Jehoova ütles: kes tahaks ahvatella Ahabit, et ta läheks ja langeks Gileadi Raamotis? Siis rääkis üks nii ja teine rääkis naa.
21
Aga üks vaim tuli ja seisis Jehoova ees ning ütles: mina ahvatelen teda! Ja Jehoova küsis temalt: Kuidas?
22
Ja ta vastas: ma lähen ja olen valevaim kõigi ta prohvetite suus! Siis ütles Jehoova: sina oled ahvatleja ja küllap sa suudad! Mine ja tee nõnda!
23
Ja nüüd, vaata, Jehoova on pannud valevaimu kõigi nende sinu prohvetite suhu ja Jehoova on kuulutanud sulle halba!"
24
Siis astus ligi Sidkija, Kenaana poeg, ja lõi Miikat põse pihta ning küsis: "Missugust teed on Jehoova vaim minust läinud sinusse rääkima?"
25
Ja Miika vastas: "Vaata, sa näed seda päeval, mil sa pead minema kambrist kambrisse, et ennast peita!"
26
Siis ütles Iisraeli kuningas: "Võta Miika ja vii ta tagasi linnapealiku Aamoni ja kuningapoja Joase juure
27
ning ütle: nõnda ütleb kuningas: pange ta vangikotta ja toitke teda hädapärast leiva ja veega, kuni ma rahuga tagasi tulen!"
28
Aga Miika ütles: "Kui sa tõesti rahuga tagasi tuled, siis ei ole Jehoova minu läbi rääkinud!" Ja ta ütles veel: "Kuulge, kõik rahvad!"
29
Ja Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat läksid üles Gileadi Raamotisse.
30
Ja Iisraeli kuningas ütles Joosafatile: "Mina panen sõtta minnes teised riided selga, aga sina kanna omi riideid." Ja Iisraeli kuningas pani teised riided selga ning läks sõtta.
31
Aga Süüria kuningas oli annud käsu sõjavankrite pealikuile, neid oli tal kolmkümmend kaks, ja oli ütelnud: "Ärge tapelge mitte ühegi muu vähema või suurema vastu kui üksnes Iisraeli kuninga vastu!"
32
Kui siis sõjavankrite pealikud nägid Joosafatti, ütlesid nad: "See on kindlasti Iisraeli kuningas!" Ja nad pöördusid tema vastu sõdima. Siis Joosafat hakkas kisendama.
33
Kui sõjavankrite pealikud nägid, et see ei olnudki Iisraeli kuningas, siis nad pöördusid tagasi tema järelt.
34
Aga keegi mees, kes oli huupi oma ammu vinna tõmmanud, tabas Iisraeli kuningat rihmade ja soomustuse vahele. Siis kuningas ütles oma sõitjale: "Pööra ümber ja vii mind võitlusest välja, sest ma olen haavatud!"
35
Kuid taplus ägenes sel päeval üha ja kuningas pidi jääma vankrisse süürlaste vastu, aga õhtul ta suri; ja haavast oli veri voolanud vankri põhja.
36
Päikeseloojakul käis hädakisa läbi leeri. Üteldi: "Iga mees oma linna! Iga mees oma maale!"
37
Nõnda suri kuningas ja viidi Samaariasse; ja kuningas maeti Samaariasse.
38
Ja kui vankrit loputati Samaaria tiigi ääres, siis lakkusid koerad tema verd ja hoorad pesid endid selles, nagu oli olnud Jehoova sõna, mis ta oli ütelnud.
39
Ja mis veel tuleks ütelda Ahabist ja kõigest, mis ta tegi, ja elevandiluukojast, mis ta ehitas, ja kõigist linnadest, mis ta ehitas, eks sellest ole kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus?
40
Ja Ahab läks magama oma vanemate juure ja tema poeg Ahasja sai tema asemel kuningaks.
41
Joosafat, Aasa poeg, sai Juuda kuningaks Iisraeli kuninga Ahabi neljandal aastal.
42
Joosafat oli kuningaks saades kolmkümmend viis aastat vana, ja ta valitses Jeruusalemas kakskümmend viis aastat; ta ema nimi oli Asuuba, Silhi tütar.
43
Ta käis täiesti oma isa Aasa teed, sellelt ta ei lahkunud, tehes, mis õige oli Jehoova silmis.
44
Aga ohvrikünkad ei kadunud, rahvas ohverdas ja suitsutas veelgi ohvriküngastel.
45
Ja Joosafat tegi Iisraeli kuningaga rahu.
46
Ja mis veel tuleks ütelda Joosafatist ja tema vägitegudest, mis ta tegi, ja kuidas ta sõdis, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus?
47
Ja viimased pühamu pordumehed, kes tema isa Aasa päevil olid alles jäänud, pühkis ta maalt.
48
Edomis ei olnud kuningat; kuningaks oli asevalitseja.
49
Joosafat oli teinud Tarsise laevu, mis pidid minema Oofirisse kulla järele, ent need ei läinud, sest laevad hukkusid Esjon-Geberis.
50
Siis ütles Ahasja, Ahabi poeg, Joosafatile: "Lase minu sulased lähevad ühes sinu sulastega laevadesse." Aga Joosafat ei tahtnud.
51
Ja Joosafat läks magama oma vanemate juure ja ta maeti oma vanemate juure ta isa Taaveti linna. Ja tema poeg Jooram sai tema asemel kuningaks.
52
Ahasja, Ahabi poeg, sai Samaarias Iisraeli kuningaks Juuda kuninga Joosafati seitsmeteistkümnendal aastal, ja ta valitses Iisraelis kaks aastat.
53
Tema tegi kurja Jehoova silmis ning käis oma isa ja ema teed, ja Nebati poja Jerobeami teed, kes Iisraeli oli saatnud pattu tegema.
54
Tema teenis Baali ja kummardas teda ning vihastas Jehoovat, Iisraeli Jumalat, täiesti nagu tema isa oli teinud.
