1
Kui Taaveti päevad liginesid surmale, siis andis ta oma pojale Saalomonile käsu, üteldes:
2
"Mina lähen kõige maailma teed, ole siis vahva ja ole mees!
3
Pea, mida Jehoova, su Jumal on käskinud pidada käies tema teedel, pidades tema seadlusi, käske, kohtuseadusi ja manitsusi, nõnda nagu Moosese käsuõpetuses on kirjutatud, et sa võiksid targasti teha kõike, mida sa teed, ja kõikjal, kuhu sa pöördud,
4
et Jehoova võiks kinnitada oma sõna, mis ta minu kohta on rääkinud, üteldes: kui su pojad hoiavad oma teed, käies minu ees ustavalt, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest, siis - ütles tema - ei puudu sul mees Iisraeli aujärjel!
5
Ja sina tead ka seda, mis Joab, Seruja poeg, on teinud minule, mis ta tegi kahele Iisraeli väepealikule, Abnerile, Neeri pojale, ja Amaasale, Jeteri pojale, ja kuidas ta tappis nad ning valas rahuajal sõjaverd, määrides sõjaverega oma vöö, mis tal oli puusadel, ja kingad, mis tal olid jalas!
6
Seepärast talita oma tarkust mööda ja ära lase teda hallipäisena rahuga hauda minna!
7
Aga gileadlase Barsillai poegadele tee head, et nad saaksid su lauas sööjate seltsi, sest nad tulid sel viisil mulle appi, kui ma põgenesin su venna Absalomi eest.
8
Ja vaata, su juures on Simei, Geera poeg, benjaminlane Bahuurimist, kes sajatas mind kibeda sajatusega sel päeval, mil ma läksin Mahanaimi; aga kui ta tuli alla Jordani äärde mulle vastu, siis vandusin ma temale Jehoova juures ja ütlesin: ma ei surma sind mõõgaga!
9
Ent nüüd ära jäta teda karistamata, sest sa oled tark mees ja tead küll, mida sa temale pead tegema, et võiksid saata ta hallpea verisena hauda!"
10
Siis Taavet läks magama oma vanemate juure ja ta maeti Taaveti linna.
11
Ja aega, mis Taavet valitses Iisraeli üle, oli nelikümmend aastat; Hebronis ta valitses seitse aastat ja Jeruusalemas ta valitses kolmkümmend kolm aastat.
12
Saalomon istus oma isa Taaveti aujärjele ja ta kuningavõim oli väga kindel.
13
Aga Adonija, Haggiti poeg, tuli Saalomoni ema Batseba juure. Ja Batseba küsis: "Kas tood rahu?" Ja ta vastas: "Rahu!"
14
Siis ta ütles: "Mul on sulle midagi rääkida!" Ja Batseba vastas: "Räägi!"
15
Ja ta rääkis: "Sa tead, et kuningriik oli minu ja et kogu Iisrael oli pööranud oma silmad minu poole, et mina saaksin kuningaks. Aga kuningriik on läinud mu vennale, sest ta sai selle Jehoovalt!
16
Ja nüüd on üksainus palve, mida ma sinult palun. Ära tõuka mind ära!" Ja Batseba vastas temale: "Räägi!"v
17
Siis ta ütles: "Räägi ometi kuningas Saalomoniga, sest sind ta ei tõuka ära, et ta annaks mulle naiseks suunemlanna Abisagi!"
18
Ja Batseba vastas: "Hea küll! ma räägin su pärast kuningaga!"
19
Ja Batseba läks kuningas Saalomoni juure, et temaga rääkida Adonija pärast. Ja kuningas tõusis, läks temale vastu, kummardas tema ees ja istus siis oma aujärjele. Kuninga emale seati iste ja ta istus tema paremale käele.
20
Siis ta ütles: "Mul on sinult paluda üksainus pisuke palve, ära tõuka mind ära!" Ja kuningas ütles temale: "Palu, mu ema, sest sind ma ei tõuka ära!"
21
Ja Batseba ütles: "Antagu suunemlanna Abisag naiseks su vennale Adonijale!"
22
Aga kuningas Saalomon kostis ja ütles oma emale: "Mispärast sa palud Adonijale ainult suunemlannat Abisagi? Palu temale ka kuningriiki, sest ta on mu vanem vend, temale ja preester Ebjatarile ja Joabile, Seruja pojale!"
23
Ja kuningas Saalomon vandus Jehoova juures, üteldes: "Jumal tehku minuga ükskõik mida, kui Adonija ei ole seda rääkinud oma hinge hinnaga!
24
Ja nüüd, nii tõesti kui Jehoova elab, kes mind on kinnitanud ja pannud mu isa Taaveti aujärjele, ja kes mulle on teinud koja, nagu ta lubas: Adonija tuleb täna surmata!"
25
Ja kuningas Saalomon läkitas Benaja, Joojada poja, kes tungis temale kallale, nõnda et ta suri.
26
Preester Ebjatarile aga ütles kuningas: "Mine Anatotti oma põllule, sest sa oled surmaväärt! Aga täna ma ei taha sind surmata, sest sa oled kannud Issanda Jehoova laegast mu isa Taaveti ees ja oled kannatanud kõike, mida mu isa kannatas!"
27
Nõnda ajas Saalomon Ebjatari ära ega lasknud teda olla Jehoova preester, et läheks täide Jehoova sõna, mis ta Siilos oli rääkinud Eeli soo kohta.
28
Kui kuuldus sellest jõudis Joabini, sest Joab oli hoidnud Adonija poole, kuigi ta ei olnud hoidnud Absalomi poole, siis põgenes Joab Jehoova telgi juure ja haaras kinni altari sarvedest.
29
Ja kui kuningas Saalomonile teatati, et Joab oli põgenenud Jehoova telgi juure, ja et vaata, ta on altari ääres, siis läkitas Saalomon Benaja, Joojada poja, üteldes: "Mine tungi temale kallale!"
30
Ja kui Benaja jõudis Jehoova telgi juure, siis ta ütles temale: "Nõnda ütleb kuningas: tule ära!" Aga ta vastas: "Ei, sest ma tahan siin surra!" Ja Benaja viis kuningale vastuse, üteldes: "Nõnda rääkis Joab ja nõnda vastas ta mulle!"
31
Ja kuningas ütles temale: "Tee, nagu ta ütles, tungi temale kallale ja mata ta, et sa kõrvaldaksid minult ja mu isakojalt selle süütu vere, mille Joab on valanud!
32
Jehoova lasku tema veri tulla tagasi ta enese pea peale, sellepärast et ta tungis kallale kahele mehele, kes olid õiglasemad ja paremad teda, ja tappis need mõõgaga, ilma et mu isa Taavet seda oleks teadnud: Abneri, Neeri poja, Iisraeli väepealiku, ja Amaasa, Jeteri poja, Juuda väepealiku.
33
Nende veri tulgu igavesti Joabi pea peale ja tema soo pea peale! Aga Taavetile ja tema soole ja kojale ja aujärjele tulgu Jehoovalt igavesti rahu!"
34
Siis läks Benaja, Joojada poeg, ja tungis temale kallale ning surmas tema; ja ta maeti oma kotta kõrbe.
35
Ja kuningas pani Benaja, Joojada poja, tema asemele sõjaväe ülemaks; ja Ebjatari asemele pani kuningas preester Saadoki.
36
Ja kuningas läkitas järele ja kutsus Simei ning ütles temale: "Ehita enesele koda Jeruusalemma ja ela seal, aga ära mine sealt välja, ei sinna ega tänna!
37
Sest sel päeval, mil sa välja lähed ja ületad Kiidroni jõe, olgu sul hästi teada, et sa pead surema, su veri tuleb su oma pea peale!"
38
Ja Simei ütles kuningale: "See on hea kõne! Nõnda nagu mu isand kuningas on rääkinud, nõnda su sulane teeb!" Ja Simei elas Jeruusalemas kaua aega.
39
Aga kolme aasta pärast juhtus, et kaks Simei sulast kargasid Gati kuninga Maaka poja Aakise juure. Ja Simeile teatati ning üteldi: "Vaata, su sulased on Gatis!"
40
Siis Simei võttis kätte, saduldas oma eesli ja läks Gatti Aakise juure otsima oma sulaseid. Nõnda läks Simei ja tõi oma sulased Gatist ära.
41
Aga kui Saalomonile teatati, et Simei oli Jeruusalemast Gatti läinud ja tagasi tulnud,
42
siis kuningas läkitas järele ja kutsus Simei ning ütles temale: "Kas ma ei ole sind Jehoova juures vannutanud ja hoiatanud, üteldes: sel päeval, mil sa lähed välja ja käid seal ning teal, olgu sul hästi teada, et sa pead surema!? Ja sa ütlesid mulle: see on hea kõne, ma kuulan!
43
Mispärast sa ei ole siis teinud Jehoova vande ja keelu kohaselt, mille ma sulle andsin?"
44
Ja kuningas ütles veel Simeile: "Sina tead ise oma südames kõike seda kurja, mis sa oled teinud mu isale Taavetile. Sellepärast Jehoova laseb su kurjuse tagasi tulla su oma pea peale!
45
Aga kuningas Saalomon olgu õnnistatud ja Taaveti aujärg Jehoova ees igavesti kindel!"
46
Siis kuningas andis käsu Benajale, Joojada pojale, ja too läks välja ning tungis temale kallale, nõnda et ta suri. Ja kuningriik jäi kindlalt Saalomoni kätte.
