1
Siis läks kuningas, olles vapustatud, üles värava kambrisse ja nuttis. Ja minnes ta rääkis nõnda: "Mu poeg Absalom, mu poeg, mu poeg Absalom! Oleksin mina surnud sinu asemel! Absalom, mu poeg, mu poeg!"
2
Ja Joabile teatati: "Vaata, kuningas nutab ja leinab Absalomi!"
3
Nõnda muutus võit sel päeval leinaks kogu rahvale, sest rahvas kuulis sel päeval üteldavat: "Kuningas on kurb oma poja pärast!"
4
Ja rahvas tuli sel päeval linna vargsi, nagu tuleb vargsi rahvas, kes häbeneb, et nad lahingust on põgenenud.
5
Kuningas oli katnud oma näo ja kuningas kisendas suure häälega: "Mu poeg Absalom! Absalom, mu poeg, mu poeg!"
6
Siis tuli Joab kuninga juure kotta ja ütles: "Sa oled täna pannud häbenema kõigi oma sulaste näod, kes täna on päästnud su hinge, samuti su poegade ja tütarde hinged, ja su naiste ja liignaiste hinged,
7
sellepärast et sa armastad neid, kes sind vihkavad, ja vihkad neid, kes sind armastavad! Sest täna sa oled teinud teatavaks, et sa ei hooli pealikuist ega sulaseist! Ja nüüd ma tean, et kui Absalom elaks ja meie kõik oleksime täna surnud, siis oleks see sinu silmis õige olnud!
8
Aga tõuse nüüd, mine välja ja kõnele sõbralikult oma sulastega! Sest ma vannun Jehoova juures: kui sa välja ei lähe, siis ei jää enam selleks ööks su juure ainustki meest! Ja see oleks sulle halvem kui kõik muud õnnetused, mis sind on tabanud su noorusest tänini!" Siis kuningas tõusis ja istus väravasse. Ja kogu rahvale teatati ning üteldi: "Vaata, kuningas istub väravas!" Siis tuli kogu rahvas kuninga ette.
9
Aga kui Iisrael oli põgenenud, igaüks oma telki,
10
siis sõneles kogu rahvas kõigis Iisraeli suguharudes, üteldes: "Kuningas on meid päästnud vaenlaste pihust, tema on meid vabastanud vilistide käest, nüüd aga on ta Absalomi eest maalt põgenenud.
11
Absalom aga, kelle me võidsime eneste üle, on tapluses surnud! Mispärast te siis nüüd ei tee midagi, et kuningat tagasi tuua?"
12
Aga kuningas Taavet ise läkitas preestritele Saadokile ja Ebjatarile ütlema: "Rääkige Juuda vanematega ja ütelge: mispärast tahate olla viimsed kuningat tema kotta tagasi tooma?" Sest kogu Iisraeli kõned olid jõudnud kuningani ta kotta.
13
"Te olete mu vennad, te olete mu luu ja liha! Mispärast tahate siis olla viimsed kuningat tagasi tooma?
14
Ja ütelge Amaasale: eks sa ole mu luu ja liha? Tehku Jumal minuga ükskõik mida, kui sina ei saa Joabi asemel mu väepealikuks kogu oma eluajaks!"
15
Nõnda pööras ta kõigi Juuda meeste südamed nagu ainsal mehel, ja nad läkitasid kuningale ütlema: "Tulge tagasi, sina ja kõik su sulased!"
16
Ja kuningas läks tagasi ning jõudis Jordani ääre. Aga Juuda oli tulnud Gilgalisse, et minna kuningale vastu ja tuua kuningas üle Jordani.
17
Ka Simei, Geera poeg, benjaminlane Bahuurimist, ruttas ja tuli ühes Juuda meestega kuningas Taavetile vastu.
18
Ja ühes temaga oli tuhat meest Benjaminist, samuti Siiba, Sauli pere sulane, ja tema viisteistkümmend poega ja kakskümmend sulast ühes temaga. Need ruttasid Jordani ääre enne kuningat,
19
et minna koolmest läbi ja üle tuua kuninga pere ja et teha, mis tema silmis hea oli. Ja Simei, Geera poeg, heitis kuninga ette maha, kui see oli minemas üle Jordani,
20
ja ütles kuningale: "Ärgu lugegu mu isand mulle süüks ja ärgu pidagu meeles, kuidas su sulane pattu tegi päeval, mil mu isand kuningas väljus Jeruusalemast! Kuningas ärgu võtku seda südamesse!
21
Sest su sulane teab, et ma olen pattu teinud! Vaata, seepärast olen ma täna tulnud esimesena kogu Joosepi soost, et tulla vastu oma isandale kuningale!"
22
Siis võttis sõna Abisai, Seruja poeg, ja ütles: "Kas ei tuleks Simei sellepärast surmata, et ta on sajatanud Jehoova võitut?"
23
Aga Taavet ütles: "Mis on teil minuga tegemist, Seruja pojad, et te täna tahate olla mu vastased? Kas peaks täna Iisraelis kedagi surmatama? Sest eks ma tea, et ma täna olen jälle Iisraeli kuningas!"
24
Ja kuningas ütles Simeile: "Sina ei sure!" Ja kuningas vandus temale.
25
Ka Mefiboset, Sauli poeg, tuli kuningale vastu; aga ta ei olnud hoolitsenud oma jalgade ja habeme eest ja ta ei olnud pesnud oma riideid alates sellest päevast, mil kuningas oli ära läinud, kuni päevani, mil ta tuli rahuga tagasi.
26
Ja kui ta tuli Jeruusalemast kuningale vastu, siis küsis kuningas temalt: "Miks sa ei tulnud ühes minuga, Mefiboset?"
27
Ta vastas: "Mu isand kuningas, mu sulane pettis mind! Sest su sulane mõtles: ma lasen enesele saduldada eesli, sõidan selle seljas ja lähen kuninga juure, sest su sulane lonkab.
28
Aga tema laimas su sulast mu isanda kuninga juures! Mu isand kuningas aga on ju nagu Jumala ingel: tee siis, mis su silmis hea on!
29
Sest kogu mu isa sugu ei ole mu isandale kuningale olnud muud kui surmaväärt, ometi oled sa pannud oma sulase sööjate seltsi sinu lauas! Mis õigust mul siis enam on ja mida peaksin veel kuningale kaebama?"
30
Ja kuningas ütles temale: "Miks sa sellest enam räägid? ma olen ütelnud: sina ja Siiba jaotage väljad!"
31
Aga Mefiboset ütles kuningale: "Võtku tema kõik, sest mu isand kuningas on tulnud rahuga koju!"
32
Ka gileadlane Barsillai oli tulnud Rogelimist alla ja läks ühes kuningaga üle Jordani, et saata teda ainult Jordani piirkonnas.
33
Barsillai oli väga vana, kaheksakümneaastane; ta oli varustanud kuningat, kui see viibis Mahanaimis, sest ta oli väga rikas mees.
34
Ja kuningas ütles Barsillaile: "Tule ühes minuga ja ma toidan sind enese juures Jeruusalemas!"
35
Aga Barsillai vastas kuningale: "Paljuks mul siis veel on eluaastate päevi, et võiksin minna ühes kuningaga Jeruusalemma?
36
ma olen nüüd kaheksakümmend aastat vana; kas ma mõistan enam vahet hea ja halva vahel? Või kas tunneb su sulane enam selle maitset, mida söön ja mida joon? Kas ma kuulen enam lauljate või lauljannade häält? Miks peaks su sulane olema veel koormaks mu isandale kuningale?
37
Su sulane läheb ainult pisut maad ühes kuningaga üle Jordani. Mispärast peaks kuningas mulle tasuma niisuguse tasuga?
38
Luba ometi oma sulast tagasi minna, et võiksin surra oma linnas oma isa ja ema haua juures! Aga vaata, siin on su sulane Kimham, mingu tema ühes mu isanda kuningaga, ja tee temale, mis su silmis hea on!"
39
Siis ütles kuningas: "Tulgu siis Kimham ühes minuga ja ma teen temale, mis sinu silmis hea on. Ja kõik, mida sa minult soovid, ma teen sulle!"
40
Siis läks kõik rahvas üle Jordani, ja kuningas läks üle. Ja kuningas andis Barsillaile suud ning õnnistas teda. Seejärel läks too tagasi koju.
41
Kuningas läks Gilgalisse ja Kimham läks ühes temaga. Kuninga viis üle kogu Juuda rahvas ja pool Iisraeli rahvast.
42
Ja vaata, siis tulid kõik teised Iisraeli mehed kuninga juure ning ütlesid kuningale: "Mispärast on meie vennad Juuda mehed sind varastanud ja on viinud kuninga ja tema pere üle Jordani ja kõik Taaveti mehed ühes temaga?"
43
Aga kõik Juuda mehed vastasid Iisraeli meestele: "Sellepärast et kuningas on meile lähemal! Aga miks süttib teil viha põlema selle asja pärast? Kas me oleme kuninga küljest mõne tüki ära söönud või oleme viinud ta enestele?"
44
Ja Iisraeli mehed kostsid Juuda meestele ning ütlesid: "Meil on kümme osa kuningast ja Taavetistki on meil rohkem kui teil! Mispärast te siis põlgate meid? Ja kas me ei kõnelnud esimestena, et me toome tagasi oma kuninga?" Aga Juuda meeste sõna oli kõvem kui Iisraeli meeste sõna.
