1
Kui Taavet oli mäetipust läinud pisut edasi, vaata, siis tuli temale vastu Mefiboseti sulane Siiba paari saduldatud eesliga, kellede seljas oli kakssada leiba, sada rosinakakku, sada viigimarjakakku ja lähker viina.
2
Kuningas küsis Siibalt: "Milleks on sul need?" Ja Siiba vastas: "Eeslid on kuninga perele ratsutamiseks, leib ja viigimarjakakud sulastele söömiseks ja viin kõrves väsinuile joomiseks!"
3
Ja kuningas küsis: "Aga kus on su isanda poeg?" Ja Siiba vastas kuningale: "Vaata, tema jäi Jeruusalemma, sest ta ütles: nüüd annab Iisraeli sugu mulle tagasi mu isa kuningriigi!"
4
Siis ütles kuningas Siibale: "Vaata, kõik, mis on Mefiboseti oma, saab sinule!" Ja Siiba ütles: "Ma kummardan, lase mind armu leida su silmis, isand kuningas!"
5
Kui kuningas Taavet jõudis Bahuurimisse, vaata, siis tuli sealt välja mees Sauli perekonna suguvõsast, Simei nimi, Geera poeg; ta tuli ja sajatas üha
6
ning viskas kividega Taavetit ja kõiki kuningas Taaveti sulaseid, kuigi kogu rahvas ja kõik kangelased olid temast paremal ja vasakul.
7
Ja sajatades ütles Simei nõnda: "Mine ära, mine ära, sina veremees ja kõlvatu!
8
Jehoova tasub sulle kõik Sauli soo vere, kelle asemel sa oled saanud kuningaks! Jehoova annab kuningriigi su poja Absalomi kätte! Jah, vaata, nüüd oled sa ise õnnetuses, sest sa oled veremees!"
9
Abisai, Seruja poeg, ütles kuningale: "Miks tohib seesinane surnud koer sajatada mu isandat kuningat? Luba ma lähen ja raiun ta pea maha!"
10
Aga kuningas vastas: "Mis on teil minuga tegemist, Seruja pojad? Kui ta sajatab ja kui Jehoova on temale ütelnud: sajata Taavetit! kes siis tohib küsida: miks sa teed nõnda?"
11
Ja Taavet ütles Abisaile ja kõigile oma sulaseile: "Vaata, minu oma poeg, kes mu niudeist on väljunud, nõuab mu hinge, saati siis nüüd see benjaminlane? Jätke ta rahule ja las ta sajatab, sest Jehoova on teda käskinud!
12
Vahest Jehoova vaatab mu viletsuse peale ja vahest Jehoova tasub mulle heaga tema tänase sajatuse asemel?"
13
Siis läksid Taavet ja tema mehed mööda teed, kuna Simei käis piki mäekülge temaga kohakuti; ta sajatas minnes, viskas kive ja pildus liiva, olles temaga kohakuti.
14
Ja kuningas ühes kõige rahvaga, kes oli ühes temaga, jõudis väsinuna Jordani ääre ja tõmbas seal hinge tagasi.
15
Aga Absalom ja kõik rahvas, Iisraeli mehed, olid tulnud Jeruusalemma; ja Ahitofel oli ühes temaga.
16
Kui arklane Huusai, Taaveti sõber, tuli Absalomi juure, siis ütles Huusai Absalomile: "Elagu kuningas! Elagu kuningas!"
17
Aga Absalom ütles Huusaile: "Niisugune on siis su ustavus oma sõbra vastu! Mispärast sa ei läinud ühes oma sõbraga?"
18
Ja Huusai vastas Absalomile: "Ei, ainult keda Jehoova ja see rahvas ja kõik Iisraeli mehed on valinud, selle oma ma tahan olla ja selle juure jääda!
19
Ja teiseks: keda ma peaksin siis teenima? Kas mitte tema poega? Nõnda nagu ma olen teeninud su isa, nõnda ma tahan teenida sindki!"
20
Siis ütles Absalom Ahitofelile: "Andke nõu, mida peaksime tegema?"
21
Ja Ahitofel vastas Absalomile: "Mine oma isa liignaiste juure, kelled ta on jätnud koda hoidma. Siis kogu Iisrael saab kuulda, et sa oled ennast teinud oma isale vastikuks, ja kõik, kes su juures on, saavad julgust!"
22
Siis löödi Absalomile katuse peale telk üles, ja Absalom läks oma isa liignaiste juure kogu Iisraeli silma all.
23
Ja Ahitofeli nõu, mille ta neil päevil andis, oli nagu Jumalalt saadud vastus; niisugune oli iga Ahitofeli nõuanne, niihästi Taavetile kui Absalomile.
