1
Ja pärast seda sündis, et Absalom hankis enesele vankri ja hobused ning viiskümmend meest, kes jooksid tema ees.
2
Ja Absalomil oli kombeks tõusta vara ja seista värava tee ääres; igaühe, kes riiuasja pärast pidi tulema kuninga juure kohtusse, kutsus Absalom enese juure ja küsis: "Kust linnast sa oled?" Ja kui ta vastas: "Su sulane on ühest Iisraeli suguharust!"
3
siis ütles Absalom temale: "Vaata, su asjad on head ja õiged, aga kuninga juures pole sul kedagi, kes sind kuulda võtaks!"
4
Ja Absalom jätkas: "Mind peaks küll pandama maale kohtumõistjaks! Siis tuleks igaüks, kellel on riiu- või kohtuasi, minu juure ja mina mõistaksin temale õigust!"
5
Ja kui keegi ligines teda kummardama, siis ta sirutas oma käe välja ja haaras temast kinni ning andis temale suud.
6
Nõnda tegi Absalom kõigi Iisraeli lastega, kes tulid kuninga juure kohtusse, ja nõnda varastas Absalom Iisraeli meeste südamed.
7
Ja nelja aasta pärast ütles Absalom kuningale: "Luba mind nüüd minna ja tasuda Hebronis tõotus, mille ma olen annud Jehoovale!
8
Sest su sulane andis tõotuse, kui ma elasin Süürias Gesuris, üteldes: kui Jehoova viib mind tõesti tagasi Jeruusalemma, siis ma teenin Jehoovat!"
9
Ja kuningas ütles temale: "Mine rahuga!" Ja ta võttis kätte ning läks Hebronisse.
10
Aga Absalom läkitas maakuulajaid ütlema kõigile Iisraeli sugudele: "Kui te kuulete sarvehäält, siis ütelge: Absalom on saanud Hebronis kuningaks!"
11
Ja Absalomiga ühes läks Jeruusalemast kakssada meest, kes olid kutsutud; need läksid paha aimamata ega teadnud midagi kogu asjast.
12
Kui Absalom tapaohvreid ohverdas, läkitas ta järele ja laskis kutsuda giilonlase Ahitofeli, Taaveti nõuandja, tema linnast Giilost. Ja vandenõu kõvenes ning üha enam rahvast läks üle Absalomi poole.
13
Aga üks teate tooja tuli Taavetile ütlema: "Iisraeli meeste südamed hoiavad Absalomi poole!"
14
Siis ütles Taavet kõigile oma sulastele, kes olid ühes temaga Jeruusalemas: "Tõuskem ja põgenegem, sest muidu pole meil pääsu Absalomi eest! Rutakem minekule, et ta äkitselt ei saaks meid kätte, ei tooks meile õnnetust ega lööks linna mõõgateraga maha!"
15
Ja kuninga sulased ütlesid kuningale: "Vaata, su sulased on valmis kõigeks, mida mu isand kuningas peab paremaks!"
16
Ja kuningas läks välja ning tema kannul kogu ta pere; aga kuningas jättis kümme liignaist koda hoidma.
17
Kui kuningas läks välja ning tema kannul kogu rahvas, siis jäid nad peatuma viimase koja juure.
18
Ja kõik ta sulased läksid ta kõrvalt mööda; samuti läksid kuninga eest mööda kõik kreedid ja pleedid, ja kõik gatlased, kuussada meest, kes olid tulnud tema kannul Gatist.
19
Ja kuningas ütles gatlasele Ittaile: "Miks sinagi tuled ühes meiega? Pöördu tagasi ja jää kuninga juure, sest sina oled võõras, pealegi pagulane oma kodupaigast.
20
Eile sa tulid ja täna peaksin laskma sind hulkuda ühes meiega? Lähen ju minagi üksnes, kuhu saan! Mine tagasi ja vii oma vennad ühes enesega. Arm ja ustavus sulle!"
21
Aga Ittai kostis kuningale ja ütles: "Nii tõesti kui Jehoova elab, ja nii tõesti kui mu isand kuningas elab: paigas, kus on mu isand kuningas, olgu surmaks või eluks, seal tahab olla ka su sulane!"
22
Ja Taavet ütles Ittaile: "Tule siis ja mine edasi!" Ja gatlane Ittai läks edasi ja kõik ta mehed ja väetimad, kes olid ühes temaga.
23
Ja kogu maa nuttis suure häälega, kui kõik rahvas mööda läks. Ja kuningas läks üle Kiidroni jõe, samuti läks üle kõik rahvas kõrve suunas.
24
Ja vaata, seal olid ka Saadok ja kõik leviidid ühes temaga - need kandsid Jumala seaduselaegast; ja nad panid Jumala laeka maha ning Ebjatar ohverdas, kuni kõik rahvas linnast oli viimseni üle läinud.
25
Ja kuningas ütles Saadokile: "Vii Jumala laegas tagasi linna. Kui ma Jehoova silmis armu leian, siis ta toob mind tagasi ja laseb mind näha seda ja selle asupaika.
26
Aga kui ta ütleb nõnda: mul pole sinust head meelt, siis vaata, siin ma olen, tema tehku minuga, nagu ta silmis hea on!"
27
Ja kuningas ütles preester Saadokile: "Sina oled nägija, mine rahuga tagasi linna, ja sinu poeg Ahimaats ja Ebjatari poeg Joonatan, teie mõlemate pojad ühes teiega.
28
Vaata, ma viivitan kõrve lähteil, kuni teilt tuleb sõna mulle teadmiseks!"
29
Siis viisid Saadok ja Ebjatar Jumala laeka tagasi Jeruusalemma ning jäid sinna.
30
Aga Taavet läks üles Õlimäele, läks ja nuttis, ta pea oli kaetud ja ta käis paljajalu; ja kõik ühes temaga olev rahvas oli katnud oma pea, ja nad läksid üles ning nutsid lakkamata.
31
Kui Taavetile teatati ja üteldi: "Ahitofel on vandenõulaste hulgas Absalomi juures!" siis ütles Taavet: "Jehoova, pööra ometi Ahitofeli nõu rumaluseks!"
32
Ja kui Taavet jõudis mäetippu, kus Jumalat kummardati, vaata, siis tuli temale vastu arklane Huusai, kuub lõhki käristatud ja mulda pea peal!
33
Ja Taavet ütles temale: "Kui sa tuled ühes minuga, siis sa oled mulle koormaks!
34
Aga kui sa lähed tagasi linna ja ütled Absalomile: kuningas, ma tahan olla su sulane! Varem ma olin su isa sulane, aga nüüd ma tahan olla sinu sulane - siis sa võid mulle Ahitofeli nõu tühjaks teha.
35
Eks ole seal ühes sinuga preestrid Saadok ja Ebjatar? Kõik, mida sa siis kuningakojast kuuled, jutusta preestritele Saadokile ja Ebjatarile.
36
Vaata, seal on nende juures nende kaks poega, Saadokil Ahimaats ja Ebjataril Joonatan, ja nende kaudu te võite mulle läkitada kõik sõnumid, mis kuulete!"
37
Ja Taaveti sõber Huusai tuli linna just siis, kui Absalom jõudis Jeruusalemma.
