1
Ja Jehoova läkitas Naatani Taaveti juure; ta tuli tema juure ning ütles temale: "Ühes linnas oli kaks meest, üks rikas ja teine vaene.
2
Rikkal oli väga palju lambaid ja veiseid,
3
aga vaesel ei olnud midagi muud kui üksainus pisuke utetall, kelle ta oli ostnud. Ta toitis seda ja see kasvas üles tema juures üheskoos ta lastega; see sõi ta palukest, jõi ta karikast, magas ta süles ja oli temale nagu tütar.
4
Siis tuli rikka mehe juure teekäija. Aga tema ei raatsinud võtta oma lammastest ja veistest, et valmistada rooga teekäijale, kes ta juure oli tulnud, vaid ta võttis vaese mehe utetalle ja valmistas mehele, kes ta juure oli tulnud."
5
Siis Taaveti viha süttis väga põlema mehe vastu ja ta ütles Naatanile: "Nii tõesti kui Jehoova elab, mees, kes seda tegi, on surmalaps!
6
Ja ta peab utetalle tasuma neljakordselt, sellepärast et ta tegi nõnda ega halastanud!"
7
Aga Naatan ütles Taavetile: "See mees oled sina! Nõnda ütleb Jehoova, Iisraeli Jumal: mina olen sind võidnud Iisraeli kuningaks ja mina olen sind päästnud Sauli käest.
8
Mina olen sulle annud su isanda koja ja su sülle su isanda naised, ja olen sulle annud Iisraeli ja Juuda soo. Ja kui seda on vähe, siis ma oleksin võinud sulle lisada veel üht ja teist.
9
Mispärast sa oled põlanud Jehoova sõna, tehes, mis tema silmis paha on? Hetiit Uurija sa lõid mõõgaga maha ja tema naise sa võtsid enesele naiseks. Jah, tema sa tapsid ammonlaste mõõgaga!
10
Aga nüüd ei lahku mõõk su soost mitte iialgi, sellepärast et sa oled mind põlanud ja oled võtnud hetiit Uurija naise enesele naiseks!
11
Nõnda ütleb Jehoova: vaata, ma lasen su omast soost tulla sulle õnnetusi; ma võtan sinu naised su silma ees ja annan su ligimesele ja tema magab su naistega sellesinase päikese paistes!
12
Kuigi sina oled seda teinud salaja, teen mina seda kogu Iisraeli ees ja päise päeva ajal!"
13
Siis ütles Taavet Naatanile: "Mina olen pattu teinud Jehoova vastu!" Ja Naatan ütles Taavetile: "Jehoova on juba su patu sulle andeks annud. sa ei sure!
14
Ometi, kuna sa selle asja pärast oled pannud Jehoova vaenlased teda kõvasti pilkama, siis peab küll poeg, kes sulle on sündinud, kindlasti surema!"
15
Siis Naatan läks koju. Ja Jehoova lõi last, kelle Uurija naine oli Taavetile ilmale toonud, nõnda et see haigestus.
16
Siis Taavet otsis poisi pärast Jumalat; Taavet paastus, ja kui ta koju tuli, siis ta magas ööd maa peal.
17
Ta kojavanemad astusid ta juure, et teda tõsta maast üles, aga ta ei tahtnud mitte ega võtnud ühes nendega leiba.
18
Ja seitsmendal päeval laps suri. Taaveti sulased aga kartsid temale teatada, et laps oli surnud, sest nad ütlesid: "Vaata, kui laps oli alles elus, siis me rääkisime temale, aga ta ei kuulanud meie häält! Kuidas võiksime temale ütelda, et laps on surnud? Ta võib teha enesele paha!"
19
Kui Taavet nägi, et ta sulased isekeskis sosistasid, siis mõistis Taavet, et laps oli surnud. Ja Taavet küsis oma sulaseilt: "Kas laps on surnud?" Ja need vastasid: "Surnud!"
20
Siis Taavet tõusis maast üles, pesi ja võidis ennast, vahetas riideid ning läks Jehoova kotta ja kummardas; ja kui ta koju tuli, siis ta küsis ja ta ette pandi leiba ning ta sõi.
21
Aga tema sulased ütlesid talle: "Mis asi see on, mida sa lapse pärast teed? Kui ta elas, sa paastusid ja nutsid, aga kui laps on surnud, sa tõused ja sööd leiba!"
22
Ja ta vastas: "Kui laps alles elas, siis ma paastusin ja nutsin, sest ma mõtlesin: kes teab, vahest annab Jehoova mulle armu ja laps jääb elama?
23
Aga nüüd on ta surnud! Mispärast ma peaksin siis paastuma? Kas ma suudan teda veel tagasi tuua? Mina lähen küll tema juure, aga tema ei tule tagasi minu juure!"
24
Ja Taavet trööstis oma naist Batsebat, läks ta juure ja magas temaga; ja naine tõi poja ilmale ning Taavet pani temale nimeks Saalomon. Ja Jehoova armastas teda
25
ning Taavet läkitas tema prohvet Naatani käe alla, kes Jehoova pärast nimetas teda Jedidjaks.
26
Ja Joab sõdis ammonlaste Rabba vastu ning vallutas kuningalinna.
27
Siis Joab läkitas käskjalad Taavetile ütlema: "Ma olen sõdinud Rabba vastu. Ma olen ka vallutanud veehoidla.
28
Ja nüüd kogu kokku ülejäänud rahvas ja löö leer üles linna alla ning valluta see, et mitte mina ei vallutaks linna ja seda ei nimetataks minu nimega!"
29
Siis Taavet kogus kokku kogu rahva ja läks Rabbasse, sõdis selle vastu ja vallutas selle.
30
Ja ta võttis nende kuningal krooni peast - see vaagis talendi kulda ja selles oli kalliskivi - ja see pandi Taavetile pähe; ja ta tõi linnast väga palju saaki.
31
Ja rahva, kes seal oli, ta tõi välja ja pani kivisaagide, raudkirgaste ja raudkirveste juure ja laskis orjata telliskiviahjude juures; ja nõnda talitas ta kõigi ammonlaste linnadega. Siis Taavet ja kogu rahvas läksid tagasi Jeruusalemma.
