1
Ja järgmisel aastal kuningate sõttamineku ajal Taavet läkitas Joabi ja ühes temaga ta sulased ja kogu Iisraeli, ja need hävitasid ammonlasi ning piirasid Rabbat; Taavet ise aga jäi Jeruusalemma.
2
Ja ühel õhtul, kui Taavet oli tõusnud voodist ja kõndis kuningakoja katusel, nägi ta katuselt üht naist ennast pesevat; ja naine oli väga ilus.
3
Kui Taavet läkitas naise kohta teateid pärima, siis üteldi: "Eks see ole Batseba, Eliami tütar, hetiit Uurija naine?"
4
Siis Taavet läkitas käskjalad ja laskis tema tuua. Ja kui ta tuli tema juure, siis ta magas tema juures; ta oli just ennast puhastanud oma roojasusest. Siis ta läks tagasi oma kotta.
5
Ja naine sai käima peale; ta läkitas teatama Taavetile, üteldes: "Ma olen käima peal!"
6
Siis Taavet läkitas Joabile sõna: "Saada hetiit Uurija minu juure!" Ja Joab saatis Uurija Taaveti juure.
7
Ja kui Uurija tuli tema juure, küsis Taavet, kuidas Joabi ja rahva käsi käib ja kuidas on lugu sõjaga.
8
Ja Taavet ütles Uurijale: "Mine alla oma kotta ja pese jalgu!" Uurija läks kuningakojast välja ja temale järgnes kuninga kingitus.
9
Aga Uurija heitis magama kuningakoja ukse ette kõigi oma isanda sulaste seltsi ega läinud alla oma kotta.
10
Kui Taavetile teatati ja üteldi: "Uurija ei olegi läinud oma kotta!" siis Taavet küsis Uurijalt: "Eks sa ole tulnud teekonnalt? Mispärast sa siis ei ole läinud oma kotta?"
11
Aga Uurija vastas Taavetile: "Laegas ning Iisrael ja Juuda asuvad telkides ja mu isand Joab ja mu isanda sulased on väljal leeris. Kas mina peaksin siis minema oma kotta sööma ja jooma ja magama oma naisega? Nii tõesti kui sa elad ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei tee seda mitte!"
12
Ja Taavet ütles Uurijale: "Jää siis ka veel täna siia ja homme ma saadan su ära!" Ja Uurija jäi Jeruusalemma selleks ja järgmiseks päevaks.
13
Ja Taavet kutsus teda, ta sõi ja jõi tema juures, ja ta jootis tema purju; aga õhtul ta läks magama oma asemele ühes oma isanda sulastega ega läinud mitte alla oma kotta.
14
Hommikul aga kirjutas Taavet Joabile kirja ning läkitas selle ühes Uurijaga.
15
Ja kirjas oli ta kirjutanud ning ütelnud: "Pange Uurija kõige tugevama tapluse esirinda ja taanduge tema tagant, nõnda et ta lüüakse maha ja sureb!"
16
Ja kui siis Joab linna piiras, pani ta Uurija paika, kus ta teadis olevat vahvaid mehi.
17
Ja linna mehed tulid välja ning taplesid Joabi vastu; ja mõned rahva hulgast, Taaveti sulaseist, langesid, ja surma sai ka hetiit Uurija.
18
Siis Joab läkitas käskjala ja andis Taavetile teada kogu tapluse loo.
19
Ja ta käskis käskjalga, üteldes: "Kui oled kuningale jutustanud kogu tapluse loo
20
ja kui siis kuninga viha tõuseb ja ta sinult küsib: mispärast te läksite taplema nõnda linna ligi? Kas te ei teadnud, et nad ammuvad nooli müürilt?
21
Kes lõi maha Abimeleki, Jerubbaali poja? Kas mitte üks naine ei visanud müürilt pealmise veskikivi ta peale, nõnda et ta suri Teebesis? Mispärast läksite nõnda müüri ligi? siis ütle: ka su sulane hetiit Uurija on surnud!"
22
Ja käskjalg läks ning tuli ja jutustas Taavetile kõik, mille pärast Joab teda oli läkitanud.
23
Ja käskjalg ütles Taavetile: "Et mehed said võimust meie üle, siis tulid nad väljal meile kallale, aga me tõrjusime nad kuni värava suuni.
24
Siis kütid ambusid su sulaste peale müürilt ja kuninga sulaseist said mõningad surma; samuti on surnud ka su sulane hetiit Uurija!"
25
Siis Taavet ütles käskjalale: "Ütle Joabile nõnda: ärgu olgu see asi su silmis paha, sest mõõk sööb niihästi ühe kui teise! Sõdi aga sina vahvasti linna vastu ja kisu see maha! Julgusta teda nõnda."
26
Kui Uurija naine kuulis, et ta mees Uurija oli surnud, siis ta pidas oma abikaasa pärast leinakaebuse.
27
Ja kui leinaaeg oli möödunud, siis Taavet läkitas järele ja võttis tema oma kotta; ja ta sai tema naiseks ning tõi temale poja ilmale. Aga see asi, mis Taavet oli teinud, oli Jehoova silmis paha.
