1
Aga Laaban tõusis hommiku vara, suudles oma poegi ja tütreid ning õnnistas neid; siis Laaban läks teele ja pöördus tagasi koju.
2
Ka Jaakob läks oma teed. Aga temale tulid vastu Jumala inglid.
3
Ja Jaakob ütles, kui ta neid nägi: "See on Jumala leer!" Ja ta pani sellele paigale nimeks Mahanaim.
4
Siis Jaakob läkitas käskjalad enese eel oma venna Eesavi juure Seirimaale Edomi väljadele
5
ja andis neile käsu, üteldes nõnda: "Ütelge mu isandale Eesavile: Nõnda ütleb su sulane Jaakob: ma olen tänini Laabani juures võõrana elanud ja viibinud.
6
Mul on härgi, eesleid, pudulojuseid, sulaseid ja ümmardajaid, ja ma läkitan seda teatama oma isandale, et su silmis armu leida!"
7
Käskjalad tulid tagasi Jaakobi juure ja ütlesid: "Me jõudsime su venna Eesavi juure. Ta juba tulebki sulle vastu ühes neljasaja mehega!"
8
Siis Jaakob kartis väga ja tal oli kitsas käes; ja ta jaotas rahva, kes ühes temaga oli, samuti pudulojused, veised ja kaamelid, kahte leeri,
9
sest ta mõtles: Kui Eesav tuleb ühe leeri kallale ja lööb selle maha, siis teine leer pääseb!
10
Ja Jaakob ütles: "Mu isa Aabrahami Jumal ja mu isa Iisaki Jumal, Jehoova, kes mulle ütlesid: mine tagasi oma maale ja oma sugulaste seltsi, siis ma teen sulle head!
11
Mina pole väärt kõiki neid heategusid ja kõike seda truudust, mida sa oma sulasele oled osutanud! Sest kepp käes ma läksin üle selle Jordani, aga nüüd on mul kaks leeri!
12
Päästa mind ometi mu venna Eesavi käest, sest ma kardan, et ta tuleb ja lööb mind maha ühes emade ja lastega!
13
Sina ise aga oled ütelnud: Ma teen sulle tõesti head ja lasen su soo saada mereliiva sarnaseks, mida ei saa ära lugeda selle rohkuse pärast!"
14
Ja ta jäi selleks ööks sinna ning võttis sellest, mis oli saanud tema omaks, oma vennale Eesavile kingituseks
15
kakssada kitse ja kakskümmend sikku, kakssada emalammast ja kakskümmend jäära,
16
kolmkümmend imetajat kaamelit ja nende varssa, nelikümmend lehma ja kümme härjavärssi, kakskümmend emaeeslit ja kümme eeslitäkku.
17
Ja ta andis need oma sulaste kätte, iga karja eraldi, ja ütles oma sulastele: "Minge minu eel ja jätke vahemaa iga karja vahele!"
18
Ja ta käskis esimest, üteldes: "Kui mu vend Eesav tuleb sulle vastu, küsib sinult ja ütleb: Kelle oma sa oled ja kuhu sa lähed, ja kelle omad on need, kes su ees on?
19
Siis vasta: need on su sulase Jaakobi omad, kingitus, mis läkitatakse mu isandale Eesavile, ja vaata, ka tema ise tuleb meie taga!"
20
Ja ta käskis ka teist ja kolmandat ja kõiki muid, kes karjade järel käisid, üteldes: "Te peate Eesavile ütlema sedasama, kui te teda kohtate!
21
Ja ütelge ka: Vaata, su sulane Jaakob tuleb meie taga!" Sest ta mõtles: ma lepitan teda kingitusega, mis mu eel läheb. Alles pärast seda ilmun ma ise tema ette, vahest võtab ta mind siis armulikult vastu.
22
Nõnda läks kingitus tema eel, aga ta ise jäi selleks ööks leeri.
23
Kuid veel selsamal ööl ta tõusis üles ja võttis oma mõlemad naised ja mõlemad ümmardajad ja oma üksteistkümmend poega ja läks läbi Jabboki koolme.
24
Ta võttis nad ja viis üle jõe, samuti viis ta üle kõik, mis tal oli.
25
Aga Jaakob ise jäi üksinda maha. Siis heitles üks mees temaga, kuni hakkas koitma!
26
Aga kui See nägi, et ta ei saanud võimust tema üle, siis ta lõi tema puusaliigest; ja Jaakobi puusaliiges nihkus paigast, kui ta heitles temaga.
27
Ja Mees ütles: "Lase mind lahti, sest juba koidab!" Aga tema vastas: "Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista!"
28
Siis ta küsis temalt: "Mis su nimi on?" Ja ta vastas: "Jaakob!"
29
Seepeale ütles tema: "Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!"
30
Siis küsis Jaakob ja ütles: "Ütle nüüd mulle oma nimi!" Aga ta vastas: "Miks sa mu nime küsid?" Ja ta õnnistas teda seal.
31
Ja Jaakob pani sellele paigale nimeks Penuel, sest ta ütles: "Kuigi ma nägin Jumalat palgest palgesse, pääses siiski mu hing!"
32
Päike tõusis, kui ta puusast longates Penuelist edasi läks.
33
Seepärast Iisraeli lapsed ei söö tänapäevani puusanärvi, mis on puusaliigese küljes, sest ta oli löönud Jaakobi puusaliigest puusanärvi kohal.
