Flash tuleb sisse lülitada
1
Mina olen mees, kes nägi viletsust tema viha vitsa all!
2
Ta ajas mind ja pani käima valguseta pimeduses!
3
Tõesti, ta pööras minu vastu iga päev lakkamatult oma käe!
4
Ta kulutas mu liha ja naha, ta murdis mu luud!
5
Ta ehitas mu vastu kindluse ja ümbritses mind mürgi ning vaevaga!
6
Ta pani mind istuma pimedusse nagu need, kes on ammu surnud!
7
Ta tegi mu ümber müüri ja ma ei pääse välja, Ta pani mind raskeisse vaskahelaisse!
8
Kuigi ma hüüan ja karjun appi, takistab tema mu palveid!
9
Ta tegi mu teele tahutud kividest müüri, rikkus mu teerajad!
10
Ta oli mulle varitsevaks karuks, peidus olevaks lõviks!
11
Ta paiskas segi mu teed, jättis mind sööti, tegi mind lagedaks!
12
Ta tõmbas oma ammu vinna ja pani mind noolele märgiks!
13
Ta laskis mu neerudesse oma tupe nooled!
14
Ma olen muutunud kogu oma rahva naeruks, nende igapäevaseks pilkelauluks!
15
Ta toitis mind kibedate rohttaimedega, jootis mind koirohuga!
16
Ta laskis mu hambad kuluda sõmeras, ta vajutas mind põrmu!
17
Jah, sina tõukasid välja mu hinge rahupõlvest, ma olen unustanud, mis on õnn!
18
Ma ütlen: kadunud on mu hiilgus ja mu lootus Jehoova peale!
19
Mõtle mu viletsusele ja kodutusele, koirohule ja mürgile!
20
Sina küll mõtled sellele, et mu hing on rõhutud!
21
Ma võtan seda südamesse, sellepärast ma loodan:
22
see on Jehoova suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud:
23
need on igal hommikul uued - sinu ustavus on suur!
24
Jehoova on mu osa, ütleb mu hing, seepärast ma loodan tema peale!
25
Jehoova on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib!
26
Hea on vaikselt oodata Jehoova päästet!
27
Hea on mehele, kui ta kannab iket oma nooruses!
28
Ta istugu üksinda ja vaikselt, kui see on pandud ta peale!
29
Ta pistku oma suu põrmu - vahest on veel lootust!
30
Ta andku oma põsk sellele, kes teda lööb, et oleks küllalt teotust!
31
Sest Issand ei tõuka ära igaveseks!
32
Kui ta on kurvastanud, siis ta ka halastab oma suure helduse pärast!
33
Sest ta ei alanda ega kurvasta inimlapsi mitte südamest!
34
Kui jalge alla tallatakse kõik vangid maal,
35
kui väänatakse mehe õigust Kõigekõrgema palge ees,
36
kui inimesele tehakse ülekohut tema riiuasjas - kas Jehoova seda ei näe?
37
Kes ütleb, et midagi sünnib ilma et Issand käsiks?
38
Eks tule Kõigekõrgema suust niihästi kuri kui hea?
39
Miks nuriseb elav inimene? Mees nurisegu oma patu pärast!
40
Uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Jehoova juure!
41
Tõstke oma südamed ja käed Jumala poole taevas!
42
Me oleme üle astunud ja vastu hakanud, sina pole andeks annud!
43
Sa oled peitunud vihasse, oled meid taga ajanud, armuta surmanud!
44
Sa oled peitunud pilvesse, palve ei pääse läbi!
45
Sa oled teinud meid pühkmeiks ja jätisteks rahvaste seas!
46
Kõik meie vaenlased ajavad oma suu ammuli meie vastu!
47
Meile on tulnud hirm ja haud, hävitus ja hukkumine!
48
Veeojad voolavad mu silmist mu rahva tütre hävingu pärast!
49
Mu silmad voolavad lakkamatult, peatust ei ole,
50
kuni Jehoova vaatab taevast alla ja näeb!
51
Mu silm teeb mu hingele häda kõigi mu linna tütarde pärast!
52
Tõesti, nagu lindu küttisid mind need, kes põhjuseta on mu vaenlased!
53
Nad tahtsid mu elu kustutada kaevus ja pildusid mu peale kive!
54
Vesi voolas üle mu pea, ma ütlesin: "Ma olen kadunud!"
55
Ma hüüdsin su nime, Jehoova, sügavaimast kaevust!
56
Sina kuulsid mu hüüdu: "Ära peida oma kõrva mu appihüüde eest, et saaksin kergendust!"
57
Sa olid ligi, kui ma sind hüüdsin, sa ütlesid: "Ära karda!"
58
Sina, Issand, seletasid mu hinge riiuasja, sina lunastasid mu elu!
59
Sina, Jehoova, nägid mu rõhumist, mõista mulle õigust!
60
Sina nägid kogu nende kättemaksu, kõiki nende kavatsusi minu vastu!
61
Sina kuulsid nende teotust, Jehoova, kõiki nende kavatsusi minu vastu!
62
Mu vastaste huuled ja nende pomin on mu vastu iga päev!
63
Vaata nende istumist või tõusmist, mina olen nende pilkelaul!
64
Tasu neile, Jehoova, nende kätetööd mööda!
65
Anna neile paadunud süda, su sajatus tulgu nende peale!
66
Aja neid taga vihas ja hävita nad Jehoova taeva alt!
Flash tuleb sisse lülitada
1
Kuidas küll on tuhmunud kuld, hiilgav, puhas kuld! Pühad kivid on paisatud iga uulitsanurga peale!
2
Kallid Siioni lapsed, maksetud puhtaima kullaga - kuidas küll neid on peetud saviastjate sarnaseks, potissepa käsitööks!
3
Šaakalidki ulatavad nisa, et imetada oma poegi, aga mu rahva tütar on julm, otsegu jaanalinnud kõrves!
4
Imiku keel liibub suulakke janu pärast, lapsed paluvad leiba, aga pole, kes jagaks neile!
5
Need, kes sõid maiustusi, närbuvad uulitsail; keda hellitati purpuri peal, sülelevad tuhahunnikuid!
6
Mu rahva tütre süü on suurem kui Soodoma patt, mis paisati segi silmapilkselt, kätega aitamata!
7
Tema vürstid olid lumest puhtamad, piimast valgemad, ihult korallidest punasemad, kujult otsegu safiirid!
8
Nüüd on nende nägu nõest mustem, neid ei tunta uulitsail; nende nahk on kontidel kortsunud, kuivanud nagu puu!
9
Õnnelikumad olid mõõgaga mahalöödud kui näljast surmatud, kes kidusid torgatuina põllusaagi puudusest!
10
Kaastundlike naiste käed keetsid oma lapsi: need olid neile roaks mu rahva tütre hävingus!
11
Jehoova kasutas oma raevu, valas välja oma tulise viha ja süütas Siionis tule, mis põletas selle alusmüürid!
12
Ei oleks uskunud maa kuningad ja kõik maailma elanikud, et rõhuja ja vaenlane Jeruusalema väravaist sisse tuleb!
13
Tema prohvetite pattude, tema preestrite süü pärast, kes temas valasid õigete verd, on see sündinud!
14
Nad vaarusid uulitsail nagu pimedad, verega roojastatud, nõnda et nende riideid ei võinud puudutada!
15
"Hoidke eest! Roojane!" hüüti nende kohta, "Hoidke eest, hoidke eest, ärge puudutage!" Põgenikenagi nad vaarusid, rahvaste seas üteldi: "Nad ei tohi jääda siia kauemaks!"
16
Jehoova pale hajutas nad, ta ei vaata enam nende peale! Preestritest ei peetud lugu, vanadele ei antud armu!
17
Isegi veel siis, väsinud silmadega, me ootasime asjatult endile abi; oma vahitornidest me piilusime rahva poole, kes ei päästnud!
18
Meie samme luurati, me ei võinud käia oma turgudel; meie lõpp ligines, meie päevad täitusid - tõesti, meie lõpp tuli!
19
Meie jälitajad olid kiiremad kui kotkas taeva all; nad ajasid meid taga mägedel, varitsesid meid kõrves!
20
Meie eluõhk, Jehoova võitu, püüti kinni nende aukudes - tema, kellest me ütlesime: "Tema varjus me elame paganate seas!"
21
Rõõmutse ja ole rõõmus, Edomi tütar, kes elad Uusimaal! Sinulegi tuleb karikas: sa jääd joobnuks ja paljastad enese!
22
Sinu süü on lõppenud, Siioni tütar, enam ta ei vii sind vangi! Aga ta karistab sinu süüd, Edomi tütar, ta paljastab su patud!
Flash tuleb sisse lülitada
1
Mõtle, Jehoova, sellele, mis on juhtunud meiega, vaata ja näe meie teotust!
2
Meie pärisosa on läinud võõrastele, meie kojad muulastele!
3
Me oleme jäänud orbudeks, isatuiks, meie emad on lesed!
4
Vett me joome raha eest, puid me saame ostes!
5
Jälitajad on meil kaela peal, me väsime, meid ei jäeta rahule!
6
Egiptusele me andsime käe, Assurile, et saada kõhutäis leiba!
7
Meie vanemad tegid pattu: neid ei ole enam! Meie kanname nende süüd!
8
Orjad valitsevad meie üle, ei ole nende käest lahtikiskujat!
9
Elu ohustades toome oma leiba, sest kõrves on mõõk!
10
Meie nahk hõõgub nagu ahi näljakõrvetuste pärast!
11
Siionis on naised raisatud, Juuda linnades neitsid!
12
Vürstid on poodud nende käe läbi, vanade vastu ei ole olnud austust!
13
Noored mehed peavad kandma käsikivi ja poisid komistavad puukoorma all!
14
Vanemad on kadunud väravast, noorukid oma pillimängude juurest!
15
On lõppenud meie südame rõõm, meie tants on muutunud leinaks!
16
Kroon on langenud meie peast! Häda meile, et oleme pattu teinud!
17
Seepärast on meie süda haigestunud, nende asjade pärast on meie silmad jäänud pimedaks,
18
Siioni mäe pärast, mis on laastatud: seal käivad rebased!
19
Sina, Jehoova, valitsed igavesti, sinu aujärg jääb põlvest põlve!
20
Mispärast sa tahad meid unustada alatiseks, meid maha jätta pikaks ajaks?
21
Too meid, Jehoova, tagasi enese juure, siis me pöördume! Uuenda meie päevad muistseiks!
22
Või oled sa meid tõuganud hoopis ära, vihastunud meie peale üpris väga?
Flash tuleb sisse lülitada
1
Et meil nüüd on niisugused tõotused, mu armsad, siis puhastagem endid kõigest liha ja vaimu rüvedusest ja tehkem täieliseks oma pühitsus Jumala kartuses.
2
Andke meile maad oma südames! Me ei ole teinud kellelegi ülekohut, ei ole kellelegi saatnud kahju, ei ole kedagi petnud.
3
Seda ma ei ütle teie hukkamõistmiseks; sest mina olen juba ütelnud, et te olete meie südames, et me ühes sureksime ja ühes elaksime.
4
Mul on palju lootust teie suhtes, mul on teist palju kiitlemist, ma olen täis troosti; ma olen üliväga rõõmus kõiges meie kitsikuses.
5
Sest ka Makedooniasse saabudes ei olnud meie lihal mingit rahu, vaid meid vaevati kõikepidi; väljaspool oli võitlusi ja seespool kartust.
6
Aga Jumal, kes masendatuid kinnitab, on meid kinnitanud Tiituse tulemisega;
7
kuid mitte ainult tema tulemisega, vaid ka selle troostiga, mille ta oli teilt saanud, sest ta jutustas meile teie igatsemisest, teie kurtmisest, teie innust minu heaks, nõnda et ma rõõmustusin veel enam.
8
Sest kuigi ma teid kirjaga kurvastasin, ei kahetse ma seda mitte; ja kuigi ma kahetsesin - ma näen ju, et see kiri teid on kurvastanud, olgugi lühikeseks ajaks -
9
siis olen nüüd rõõmus, mitte sellest, et kurvastusite, vaid et kurvastusite meeleparanduseks; sest te kurvastusite Jumala meele järele, et teil ei oleks mingit kahju meilt.
10
Sest kurvastus Jumala meele järele saavutab meeleparanduse, mis toob pääste, mida ei kahetseta; aga maailma kurvastus toob surma.
11
Sest vaadake, kuidas otse see, et te saite kurvaks Jumala meele järele, on teis tekitanud millise hoole, millise vabandamise, millise meelepaha, millise kartuse, millise igatsemise, millise innukuse, millise karistuse! Te olete kõikepidi osutanud endid puhtaiks selles asjas.
12
Nõnda siis: kuigi ma teile kirjutasin, siis ei sündinud see mitte tema pärast, kes tegi paha, ega tema pärast, kellele tehti paha, vaid selleks, et teie hool meie heaks saaks avalikuks teie keskel Jumala ees.
13
Selle poolest oleme trööstitud. Oma troostiks me rõõmustusime aga veel rohkem Tiituse rõõmust, et tema vaim kosutust on saanud teie kõikide poolt.
14
Sest kui ma temale teist midagi olen kiidelnud, ei ole ma jäänud häbisse, vaid otsegu me teile oleme rääkinud tervet tõtt, nõnda on ka meie kiitlemine teist Tiitusele osutunud tõeks.
15
Ja tema süda on seda rohkem teie poole, kui ta meenutab teie kõikide sõnakuulelikkust, kuidas te kartuse ja väristusega võtsite ta vastu.
16
Olen rõõmus, et ma kõiges võin olla julge teie suhtes!
Flash tuleb sisse lülitada
1
Aga me teeme teile, vennad, teatavaks armu, mille Jumal on annud Makedoonia kogudustele,
2
et neil keset suurt kitsikuse katsumist oli rõõmu ülikülluses ja nende põhjatu vaesus kasvas nende südamlikkuse rikkuseks.
3
Sest nad on annud jõudu mööda - ma tunnistan seda, koguni üle jõu - ja seda vabatahtlikult,
4
käies meile kangesti peale anumisega võtta vastu see and ja lubada neid osa võtta pühade abistamisest;
5
ja mitte ainult nõnda nagu lootsime, vaid nad andsid iseendidki esiti Issandale, siis meile, Jumala tahtel,
6
nii et me õhutasime Tiitust ka teie keskel selle anni korjamist nõnda lõpetama, nagu ta seda juba oli alanud.
7
Aga otsegu te kõiges olete rikkad, usus ja sõnas ja tunnetuses ja kõiksuguses usinuses ja armastuses meie poolt teie vastu, nõnda olge helde käega selleski armastustöös.
8
Ma ei ütle seda käskides, vaid seades teiste usinust teile eeskujuks, ma tahaksin teada saada, kas teiegi armastus on tõsine.
9
Sest te tunnete meie Issanda Jeesuse Kristuse armu, et tema, kuigi ta oli rikas, sai vaeseks teie pärast, et teie tema vaesusest saaksite rikkaks.
10
Selle asja poolest ma annan nõu; sest see tuleb kasuks teile, kes juba mullu olite esimesed mitte ainult tegema, vaid ka tahtma.
11
Aga nüüd viige ka täide oma tegemine, et nõnda nagu teil oli himu tahta, nõnda te ka lõpetaksite oma teo, sedamööda kuidas teil jõudu on.
12
Sest kui on head tahtmist anda, siis on see vastuvõetav sel määral kuidas jõud kannab, mitte üle jõu.
13
Sest ei ole vaja, et mis teistele on kergenduseks, teile oleks koormaks, vaid tasakaalustuseks
14
nende puudusele olgu see, mida teil praegusel ajal on ülearu, et ka see, mida neil on ülearu, aitaks teie puudust ja nõnda sünniks tasakaal,
15
nagu on kirjutatud: "Sellel, kel oli palju, ei olnud ülearu, ja kel oli pisut, ei olnud puudust!
16
Aga tänu olgu Jumalale, kes niisuguse hoole teie heaks andis Tiituse südamesse.
17
Sest ta võttis kuulda manitsust; ent ta enese hool oli veel suurem ja ta läks omast tahtest teele teie juure.
18
Me läkitasime ühes temaga venna, kelle kuulsus evangeeliumi kuulutamises on tuttav kõigis kogudustes;
19
ja mitte ainult seda, vaid ta on ka koguduste poolt valitud meie teekonna kaaslaseks kohale viima seda armastuseandi, mida meie kogume, Issanda enese auks ja meie hea tahte tunnuseks.
20
Nõnda me hoidume selle eest, et ükski meid ei laimaks selle rohke anni suhtes, mida me teostame.
21
Sest me hoolitseme selle eest, mis on hea, mitte ainult Issanda ees, vaid ka inimeste ees.
22
Me aga läkitasime ühes nendega veel oma venna, kelle innukust me oleme sageli saanud tunda paljudes asjades ja kes on nüüd veel palju innukam selle suure usalduse tõttu, mis tal teie vastu on.
23
Mis Tiitusesse puutub, siis on ta minu seltsimees ja kaastööline teie juures; mis puutub meie vendadesse, siis on nemad koguduste apostlid ja Kristuse au.
24
Niisiis andke neile koguduste ees tõestus oma armastusest ja sellest, et meie kiitlemine teie kohta on tõsi.
