Flash tuleb sisse lülitada
1
Nõnda ütleb Jehoova: "Mine ja osta potissepa tehtud savikruus, võta ühes rahva vanemaid ja preestrite vanemaid
2
ja mine välja Ben-Hinnomi orgu, mis on Potikillu värava ees, hüüa seal need sõnad, mis ma sulle räägin,
3
ja ütle: Kuulge Jehoova sõna, Juuda kuningad ja Jeruusalema elanikud! Nõnda ütleb vägede Jehoova, Iisraeli Jumal: Vaata, ma lasen tulla sellele paigale niisuguse õnnetuse, et igaühel, kes sellest kuuleb, hakkavad kõrvad kumisema,
4
sellepärast et nad hülgasid mind ja muutsid tundmatuseni selle paiga ning suitsutasid seal teistele jumalatele, keda ei tundnud nemad ise ega nende vanemad ja Juuda kuningad, ja täitsid selle paiga süütumate verega
5
ning ehitasid ohvrikünkaid Baalile, et põletada tules oma lapsi põletusohvriks Baalile, mida mina ei ole käskinud ega millest ma ei ole rääkinud ja mis mulle ei ole meelegi tulnud!
6
Seepärast, vaata, päevad tulevad, ütleb Jehoova, mil seda paika enam ei nimetata Põletuspaigaks ega Ben-Hinnomi oruks, vaid Tapaoruks!
7
Ja ma tühistan siin paigas Juuda ja Jeruusalema nõu ning lasen neid langeda mõõga läbi nende vaenlaste ees, ja nende käe läbi, kes püüavad nende hinge; ja ma annan nende laibad roaks taeva lindudele ja maa loomadele!
8
Ja ma teen sellesinase linna jubeduseks ja vilistamise põhjuseks! Igaüks, kes sellest mööda läheb, kohkub ja vilistab kõigi selle nuhtluste pärast!
9
Ja ma panen nad sööma oma poegade ja tütarde liha, ja nad söövad üksteise liha piiramise ajal ja kitsikuses, miska nende vaenlased ja need, kes püüavad nende hinge, neid kimbutavad!
10
Siis purusta kruus nende meeste nähes, kes ühes sinuga on tulnud,
11
ja ütle neile: Nõnda ütleb vägede Jehoova: Nõndasamuti ma purustan selle rahva ja selle linna, otsegu purustatakse potissepa astja, mida ei saa enam parandada; ja Põletuspaika maetaksegi, sest muud matmispaika ei ole!
12
Nõnda talitan ma sellesinase paigaga, ütleb Jehoova, ja selle elanikega, et teha seda linna Põletuspaiga sarnaseks!
13
Jeruusalema kojad ja Juuda kuningate kojad saavad Põletuspaiga sarnaselt roojastatuiks, kõik need kojad, mille katustel on suitsutatud kõigile taevavägedele ja on valatud joomaohvreid teistele jumalatele!"
14
Kui Jeremija tuli Põletuspaigast, kuhu Jehoova tema oli läkitanud prohvetlikult kuulutama, siis ta seisis Jehoova koja õues ning ütles kogu rahvale:
15
Nõnda ütleb vägede Jehoova, Iisraeli Jumal: Vaata, ma toon sellesinasele linnale ja kõigile ta linnadele õnnetuse, mille ma temale olen tõotanud, sest nad on teinud oma kaela kangeks, et mitte kuulda minu sõnu!"
Flash tuleb sisse lülitada
1
Kui preester Pashur, Immeri poeg, kes oli Jehoova koja kõrgeim ülevaataja, kuulis Jeremijat prohvetlikult rääkivat neid sõnu,
2
siis lõi Pashur prohvet Jeremijat ja pani tema jalgpakku, mis oli Jehoova koja juures Benjamini Ülaväravas.
3
Kui Pashur järgmisel päeval vabastas Jeremija jalgpakust, ütles Jeremija temale: "Jehoova ei nimeta sind Pashuriks", vaid "Hirm kõikjal!"
4
Sest Jehoova ütleb nõnda: Vaata, ma panen sind hirmuks sulle enesele ja kõigile su sõpradele: Need langevad oma vaenlaste mõõga läbi sinu silmade nähes! Ja ma annan kogu Juuda Paabeli kuninga kätte ning tema viib nad Paabelisse vangi ja lööb neid mõõgaga maha!
5
Ja ma annan ära kõik sellesinase linna vara, kõik ta töötulu ja kõik ta kallid asjad; kõik Juuda kuningate varandused ma annan nende vaenlaste kätte: need riisuvad neid, võtavad kaasa ja viivad Paabelisse!
6
Ja sina, Pashur, ja kõik, kes elavad su kojas, lähete vangi ja sa tuled Paabelisse: seal sa sured ja sinna sind maetakse, sind ja kõiki su sõpru, kellele sa oled prohvetlikult kuulutanud valet!
7
Sa valmistasid mulle pettumuse, Jehoova, ja ma olen pettunud; sa oled tugevam mind ja võitsid! Ma olen iga päev olnud naeruks, kõik pilkavad mind!
8
Sest iga kord, kui ma räägin, ma pean kisendama! Ma hüüan: "Vägivald ja rüüstamine!" Sest Jehoova sõna on saanud mulle igapäevaseks teotuseks ja pilkeks!
9
Aga kui ma mõtlesin: ma ei taha enam mõtelda tema peale ega rääkida tema nimel - siis oli mu südames nagu põletav tuli, suletud mu luudesse-kontidesse! ma nägin vaeva, et seda taluda, aga ma ei suutnud!
10
Sest ma olen kuulnud paljude laimu, hirmust kõikjal: "Andke üles! Anname ta üles!" Kõik mu sõbrad luuravad mu vääratust: vahest ta laseb ennast tüssata, et saaksime teda võita ja temale kätte tasuda!
11
Aga Jehoova on minuga, nagu võimas kangelane; seepärast komistavad mu jälitajad ega suuda midagi! Nad jäävad suurde häbisse, sest neil ei ole tulemusi! See on igavene häbi, mida ei unustata!
12
Vägede Jehoova, kes katsud õige läbi, kes näed neerusid ja südant, lase mind näha, et sa neile kätte tasud, sest ma olen Sinule avaldanud oma riiuasja!
13
Laulge Jehoovale, kiitke Jehoovat, sest tema päästab vaese hinge kurjategijate käest!
14
Neetud olgu päev, mil ma sündisin; päev, mil mu ema mind sünnitas, jäägu õnnistuseta!
15
Neetud olgu mees, kes tõi mu isale sõnumi, üteldes: "Sulle sündis poeglaps!" ja teda väga rõõmustas!
16
Selle mehe käsi käigu nagu linnadel, mis Jehoova kahetsemata segi paiskas! Kuulgu ta hädahüüdu hommikul ja sõjakisa keskpäeval,
17
kes ei surmanud mind emaihus, et mu ema oleks olnud mulle hauaks ja ta üsk oleks jäänud igavesti rasedaks!
18
Mispärast ma olen väljunud emaihust nägema vaeva ja muret, nõnda et mu päevad lõpevad häbis?"
Flash tuleb sisse lülitada
1
Sõna, mis Jeremijale tuli Jehoovalt, kui kuningas Sidkija läkitas Pashuri, Malkija poja ja preester Sefanja, Maaseja poja temale ütlema:
2
Küsi ometi Jehoovalt meile nõu, sest Paabeli kuningas Nebukadnetsar sõdib meie vastu! Vahest talitab Jehoova meiega kõigi oma imetegude eeskujul, nõnda et ta läheb ära meie kallalt?
3
Ja Jeremija vastas neile: "Ütelge Sidkijale nõnda:
4
Nõnda ütleb Jehoova, Iisraeli Jumal: Vaata, ma pööran ümber sõjariistad, mis teil käes on, millega te väljaspool müüri sõdite Paabeli kuninga ja kaldealaste vastu, kes teid piiravad, ja kogun need sellesinase linna keskele!
5
Ja mina ise sõdin teie vastu väljasirutatud käe ja vägeva käsivarrega vihas ja raevus ja suures meelepahas!
6
Ja ma löön maha selles linnas asujad, niihästi inimesed kui lojused: nad surevad suure katku!
7
Ja seejärel, ütleb Jehoova, ma annan Sidkija, Juuda kuninga ja tema sulased ja rahva, need, kes sellesse linna katkust, mõõgast ja näljast on üle jäänud, Paabeli kuninga Nebukadnetsari kätte, ja nende vaenlaste kätte, nende kätte, kes püüavad nende hinge! Ja tema lööb nad maha mõõgateraga, ta ei kurvasta nende pärast, ei anna armu ega halasta!
8
Ja ütle sellele rahvale: Nõnda ütleb Jehoova: Vaata, ma panen teie ette elu tee ja surma tee!
9
Kes jääb sellesse linna, see sureb mõõga läbi ning nälga ja katku; aga kes läheb välja ja alistub teid piiravaile kaldealasile, see jääb elama ja võib pidada oma hinge enesele saagiks!
10
Sest ma olen pööranud oma palge selle linna vastu õnnetuseks, aga mitte õnneks! ütleb Jehoova; see antakse Paabeli kuninga kätte ja ta põletab selle tulega!
11
Ja ütle Juuda kuningakojale: Kuulge Jehoova sõna!
12
Taaveti sugu! Nõnda ütleb Jehoova: Mõistke igal hommikul õiget kohut ja päästke riisutu rõhuja käest, et mu viha ei süttiks nagu tuli ega põleks kustutamata teie kurjade tegude pärast!
13
Vaata, ma olen su vastu, sina oru elanik, tasandiku kalju, ütleb Jehoova! Teie ütlete: Kes astub alla meile vastu ja kes tuleb meie eluasemeisse?
14
Aga mina nuhtlen teid teie tegude vilja mööda, ütleb Jehoova; ma süütan teie metsas tule ja see neelab kogu teie ümbruskonna!"
Flash tuleb sisse lülitada
1
Mis me nüüd ütleme? Kas peame jääma patusse, et arm suureneks?
2
Ei milgi kombel! Meie, kes oleme ära surnud patule, kuidas peaksime veel elama selles?
3
Või te ei tea, et nii mitu, kui meid on ristitud Kristusesse Jeesusesse, oleme ristitud tema surmasse?
4
Me oleme siis surmasse ristimise kaudu ühes temaga maha maetud, et otsegu Kristus on surnuist üles äratatud Isa au läbi, nõnda meiegi käiksime uues elus.
5
Sest kui me oleme kasvanud ühte tema surma sarnasusega, siis saame üheks ka tema ülestõusmise sarnasusega,
6
kuna me seda teame, et meie vana inimene on ühes temaga risti löödud, et patuihu kaotataks, nõnda et me enam ei orjaks pattu;
7
sest kes on surnud, see on õigeks mõistetud patust.
8
Aga kui me ühes Kristusega oleme surnud, siis usume, et me ühes temaga saame ka elama.
9
Sest me teame, et Kristus pärast seda, kui ta surnuist üles äratati, enam ei sure; surm ei valitse enam tema üle.
10
Sest mis ta suri, seda ta suri patule ühe korra; aga mis ta elab, elab ta Jumalale.
11
Nõnda arvake teiegi endid surnud olevat patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses.
12
Seepärast ärgu valitsegu siis patt teie surelikus ihus, et te kuulaksite teda tema himudes.
13
Ärge ka mitte andke oma liikmeid ülekohtu relviks patule, vaid andke iseendid Jumalale kui need, kes surnuist on saanud elavaks, ja oma liikmed õiguse relviks Jumalale.
14
Sest patt ei tohi teie üle valitseda, sellepärast et teie ei ole käsu all, vaid armu all.
15
Kuidas siis? Kas hakkame pattu tegema, sest me ei ole käsu all, vaid armu all? Mitte sugugi!
16
Eks te tea, et kelle orjaks te hakkate sõnakuulmises, selle orjad te olete, kelle sõna te kuulete, kas patu orjad surmaks või sõnakuulmise orjad õiguseks?
17
Aga tänu Jumalale, et te olite patu orjad, aga nüüd olete südamest saanud sõnakuulelikuks sellele õpetuse väljendusele, mille juure teid on juhatatud,
18
ja et te patust vabanenuina olete saanud õiguse orjadeks!
19
ma räägin inimese kombel teie liha nõtruse pärast. Sest otsegu te oma liikmed andsite orjadeks rüvedusele ja ülekohtule, selleks et käsust üle astuda, nõnda andke nüüd oma liikmed õiguse orjadeks pühitsusele.
20
Sest kui te olite patu orjad, olite vabad õigusest.
21
Mis vilja te kandsite siis? Niisugust, millest teil nüüd on häbi! Sest selle lõpp on surm!
22
Aga nüüd, et te olete saanud patust vabaks ja Jumala orjadeks, on teie vili pühitsuseks ja selle lõpp on igavene elu.
23
Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas!
Flash tuleb sisse lülitada
1
Või eks te tea, vennad - mina räägin käsutundjaile - et käsk valitseb inimese üle, niikaua kui inimene elab.
2
Nii on abielunaine käsuga seotud elusoleva mehe külge; aga kui mees sureb, on ta lahti mehe käsu alt.
3
Sellepärast, kui naine mehe elus olles läheb teisele mehele, nimetatakse teda abielurikkujaks; aga kui mees sureb, on ta sellest käsust vaba, nii et ta ei ole abielurikkuja, kui ta läheb teisele mehele.
4
Nõnda teiegi, mu vennad, olete surmatud käsule Kristuse ihu läbi, et saaksite teisele mehele, kes on surnuist üles äratatud, et me kannaksime vilja Jumalale.
5
Sest kui me olime lihas, siis patuhimud, mis tõusid käsu läbi, tegutsesid meie liikmetes, et kanda vilja surmale.
6
Aga nüüd me oleme käsust lahti ning oleme surnud sellele, mis meid kinni pidas, nii et me teenime Jumalat vaimu uues olemises ja mitte kirjatähe vanas olemises.
7
Mis me siis ütleme? Ons käsk patt? Mitte sugugi! Ent pattu ma ei oleks tundnud muidu kui käsu kaudu; sest ma ei oleks kurjast himust midagi teadnud, kui käsk ei oleks ütelnud: "Sa ei tohi himustada!"
8
Aga patt, saades tõuget käsust, äratas minus kõiksugu himusid; sest ilma käsuta on patt surnud.
9
Mina elasin enne ilma käsuta; aga kui käsusõna tuli, virgus patt ellu
10
ja mina surin ära, ja nõnda leiti käsusõna, mis mulle pidi olema eluks, mulle olevat surmaks.
11
Sest kui patt oli saanud käsusõnast tõuke, pettis ta mind ja surmas mind selle abil.
12
Nõnda on siis käsk püha ja käsusõna püha ja õige ja hea.
13
Kas siis nüüd see, mis on hea, on saanud mulle surmaks? Mitte sugugi! Vaid patt, et ta ilmneks patuna, on selle hea kaudu mulle toonud surma, et patt ise saaks üliväga patuseks käsusõna läbi.
14
Sest me teame, et käsk on vaimne, aga mina olen lihalik ja müüdud patu alla.
15
Ma ei tunne ju ära, mida ma teen; sest ma ei tee seda, mida ma tahan, vaid mida ma vihkan, seda ma teen.
16
Kui ma aga teen, mida ma ei taha, siis ma möönan, et käsk on hea.
17
Nii ei tee seda enam mitte mina, vaid patt, mis minus elab.
18
Sest ma tean, et minus, see on minu lihas, ei ela head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda;
19
sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen!
20
Kui ma nüüd teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mitte mina, vaid patt, mis minus elab.
21
Nii ma leian eneses käsu, et kuigi ma tahan teha head, on mulle omane teha kurja.
22
Sest seespidise inimese poolest on mul Jumala käsust hea meel,
23
aga oma liikmetes ma tunnen teist käsku, mis paneb vastu mu mõistuse käsule ja võtab mind vangi patu käsu alla, mis on mu liikmetes.
24
Oh mind viletsat inimest! Kes päästab mind sellest surma ihust?
25
Tänu olgu Jumalale Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi! Nii ma siis teenin oma mõistusega Jumala käsku, aga lihaga patu käsku.
