Flash tuleb sisse lülitada
1
Sõna, mis Jeremijale tuli Jehoovalt, kes ütles:
2
"Kuulge selle seaduse sõnu ja rääkige Juuda meestele ja Jeruusalema elanikele,
3
ütle neile: nõnda ütleb Jehoova, Iisraeli Jumal: neetud olgu mees, kes ei kuule selle seaduse sõnu,
4
mille ma andsin teie vanemaile sel päeval, mil ma tõin nad ära Egiptusemaalt rauasulatusahjust, üteldes: kuulake mu häält ja tehke kõigiti nõnda nagu ma teid käsin, siis te olete minu rahvas ja mina olen teie Jumal,
5
et kinnitada vannet, mille ma vandusin teie vanemaile: anda neile maa, mis piima ja mett voolab, nagu see tänapäeval ongi!" Ja mina vastasin ning ütlesin: "Aamen, Jehoova!"
6
Ja Jehoova ütles mulle: "Kuuluta kõiki neid sõnu Juuda linnades ja Jeruusalema uulitsail ning ütle: Kuulge selle seaduse sõnu ja tehke nende järele!
7
Sest ma hoiatasin tõsiselt teie vanemaid sel päeval, mil ma tõin nad ära Egiptusemaalt, hoiatasin järelejätmatult kuni tänase päevani, üteldes: kuulake minu häält!
8
Aga nad ei kuulanud ega pööranud kõrva, vaid käisid igaüks oma kurja südame paadumuses; seepärast ma tõin nende peale kõik selle seaduse sõnad, mida ma olin käskinud täita, aga mida nad ei täitnud!"
9
Ja Jehoova ütles mulle: "Juuda meeste ja Jeruusalema elanike hulgas on avastatud vandenõu!
10
Nad on pöördunud tagasi oma esiisade süütegude juure, kes tõrkusid kuulamast mu sõna, ja nad on käinud teiste jumalate järel neid teenides; Iisraeli sugu ja Juuda sugu on tühistanud mu seaduse, mille ma olin annud nende vanemaile!
11
Seepärast ütleb Jehoova nõnda: vaata, ma toon neile õnnetuse, millest neil pole pääsu; ja kui nad kisendavad minu poole, siis ma ei kuule neid!
12
Kui siis Juuda linnad ja Jeruusalema elanikud lähevad ja kisendavad jumalate poole, kellele nad on suitsutanud, siis need küll ei suuda neid päästa nende õnnetuse ajal!
13
Sest nõnda palju kui sul on linnu, on sul jumalaid, Juuda! Ja nõnda palju kui Jeruusalemas on uulitsaid, olete te püstitanud altareid "Häbile", suitsutusaltareid Baalile!
14
Sina aga ära palu selle rahva eest, ära tee nende pärast kisa ega palvet, sest mina ei kuule, siis kui nad oma õnnetuse pärast hüüavad mind appi!
15
Mida teeb mu armsam minu kojas? Sepitseb riukaid? Kas tõotused ja pühitsetud liha viivad õnnetuse sinust mööda, et sa selles asjas jääksid süütumaks?
16
Haljaks õlipuuks, ilusaks, kauniviljaliseks nimetas sind Jehoova; aga suure mürinaga ta süütab tule selle külge ja selle oksad muutuvad kõlbmatuiks!
17
Ja vägede Jehoova, kes sind on istutanud, rääkis sinule tulevasest õnnetusest Iisraeli soo ja Juuda soo pahateo pärast, mida nad on teinud, et Baalile suitsutades mind ärritada!"
18
Ja Jehoova ilmutas mulle ning ma sain teada; siis näitasid sa mulle nende tegusid.
19
Mina olin olnud nagu süütu talleke, keda viiakse tappa, ega teadnud, et nad mu vastu mõtteid mõlgutasid: "Hävitagem puu mahla ajal ja raiugem ta ära elavate maalt, et ta nimegi enam ei meenutataks!"
20
Aga vägede Jehoova on õiglane kohtumõistja, kes katsub läbi neerud ja südame! Lase mind näha, et sa neile kätte tasud, sest ma olen Sinule avaldanud oma riiuasja!
21
Seepärast ütleb Jehoova nõnda Anatoti meeste kohta, kes püüavad mu hinge ja ütlevad: "Sina ära ennusta Jehoova nimel, et sa ei sureks meie käe läbi!",
22
seepärast ütleb vägede Jehoova nõnda: vaata, ma nuhtlen neid: noored mehed surevad mõõga läbi, nende pojad ja tütred surevad nälga!
23
Neist ei jää järele jääkigi, sest ma toon Anatoti meestele nende karistuseaastal õnnetuse!"
Flash tuleb sisse lülitada
1
"Sina jääd õiglaseks, Jehoova, kuigi ma riidlen Sinuga! Tõesti, ma tahaksin Sinuga rääkida õigusemõistmisest: miks läheb korda õelate tee? Miks kõik, kes teevad pettust, võivad rahus elada?
2
Sina istutad neid, nad isegi juurduvad, nad kasvavad, kannavad viljagi! Nende suus sa oled ligidal, aga nende neerudest kaugel!
3
Kuid Sina, Jehoova, tunned mind, näed mind ja katsud läbi mu südame, missugune see on sinu ees! Lahuta nad nagu tapalambad ja pühenda veristuspäevaks!
4
Kui kaua peab maa leinama ja kõigi väljade rohi kuivama? Nende kurjuse pärast, kes seal elavad, hukkuvad loomad ja linnud, sest nad ütlevad: "Tema ei näe meie lõppu!"
5
"Kui sa väsid jalameestega ühes joostes, kuidas sa tahaksid siis võistelda hobustega? Rahulikul maal sa võid olla julge, aga mida sa teeksid Jordani padrikus?
6
Sest isegi su vennad ja su isa pere, needki teevad sinuga pettust, needki karjuvad täiest kõrist sulle järele! Ära usu neid, isegi kui nad sinuga lahkesti räägivad!"
7
"Ma olen maha jätnud oma koja, hüljanud oma pärisosa, olen annud, mis oli mu hingele armas, tema vaenlaste kätte!
8
Mu pärisosa sai mulle lõukoeraks metsas: ta möirgas mu peale, seepärast ma vihkan teda!
9
Hüääniks oli mulle mu pärisosa: röövlinnud piirasid teda! Minge, koguge kõik metsloomad, tulgu nad sööma!
10
Hulk karjaseid on hävitanud mu viinamäe, on tallanud mu põlluosa, nad on teinud mu armsa põlluosa lagedaks kõrveks!
11
Lagedaks on see tehtud, lagedana leinab see mu ees! Kogu maa on laastatud, sest ei olnud ühtki, kes seda oleks võtnud südamesse!
12
Kõigi kõrve tallermaade peale tulid hävitajad - sest Jehoova mõõk neelab maa äärest ääreni - rahu pole kõigel lihal!
13
Nad külvasid nisu, aga lõikasid kibuvitsu; nad väsitasid endid asjata ja häbenesid oma saaki - Jehoova vihalõõma pärast!
14
Nõnda ütleb Jehoova kõigi mu kurjade naabrite kohta, kes puudutavad pärisosa, mille ma oma rahvale Iisraelile olen annud pärida: Vaata, ma kitkun nad ära nende maalt ja kitkun Juuda soo välja nende keskelt!
15
Aga pärast seda kui ma olen nad kitkunud, ma halastan jälle nende peale ja toon nad tagasi, igaühe ta pärisosale ja igaühe ta maale!
16
Ja kui nad tõesti õpivad ära mu rahva kombed ja hakkavad vanduma minu nime juures: Nii tõesti kui Jehoova elab! nõnda nagu nad õpetasid mu rahvast vanduma Baali juures, siis nad võivad mu rahva keskel edasi elada!
17
Aga kui nad ei kuule, siis ma kitkun selle rahva sootumaks ära ja saadan hukka, ütleb Jehoova!"
Flash tuleb sisse lülitada
1
Kui olime pääsnud, saime teada, et saart hüütakse Meliteks.
2
Aga umbkeelsed osutasid meile suurt lahkust; nad tegid tule maha ja võtsid meid kõiki selle ääre vihmasaju ja külma pärast.
3
Aga kui Paulus sületäie hagu kokku riisus ja tulle pani, tuli kuumuse tõttu välja rästik ja hakkas tema käest kinni!
4
Kui umbkeelsed nägid seda looma tema käe küljes rippuvat, ütlesid nad isekeskis: "Vist on see mees inimesetapja, et õiguse jumalanna teda ei lase elada, ehk ta küll on pääsnud merest!"
5
Aga tema raputas eluka tulle ega tundnud mingit viga.
6
Nad ootasid küll, et ta üles paistetab või äkitselt surnuna maha langeb. Aga kui nad olid kaua oodanud ja nägid, et talle ei sündinud mingit viga, mõtlesid nad teisiti ja ütlesid tema jumala olevat.
7
Aga selle paiga läheduses oli saare tähtsamal mehel, nimega Puublius, mõis. Tema võttis meid vastu ja pidas meid kolm päeva lahkesti külalistena.
8
Ja sündis, kui Puubliuse isa oli haige maas palavikus ja kõhutõves, et Paulus läks tema juure, palvetas ja pani oma käed ta peale ning tegi tema terveks.
9
Kui see oli sündinud, tulid ka teised haiged saarelt ligi ja said terveks.
10
Ja nemad austasid meid mitmel viisil, ja kui me hakkasime ära minema, andsid nad teekonna jaoks, mis vaja oli.
11
Aga kolme kuu pärast me läksime sealt minema Aleksandria laevaga, mis oli ületalve olnud sellel saarel ja mille tunnuseks oli Dioskuuride märk.
12
Me maandusime Sürakuusas ja olime seal kolm päeva paigal.
13
Sealt me sõitsime edasi ja jõudsime Reegioni, ja kui ühe päeva pärast tõusis lõunatuul, saabusime teisel päeval Puteolisse.
14
Sealt me leidsime vendi, ja nende kutsel jäime seitsmeks päevaks nende juure. Siis me läksime Rooma linna.
15
Ja kui sealsed vennad meist kuulda said, tulid nad meile vastu Appiuse turuni ja Trestabernani. Neid nähes tänas Paulus Jumalat ja sai julgust.
16
Aga kui saabusime Rooma, anti Paulusele luba jääda omaette elama ühes sõduriga, kes teda valvas.
17
Aga kolme päeva pärast Paulus kutsus kokku juutide peamehed. Kui need kokku tulid, ütles ta neile: "Mehed, vennad, mina pole teinud midagi meie rahva ja esiisade kommete vastu, ja ometi ma olen Jeruusalemast vangina antud üle roomlaste kätte; "
18
ja kui need mind olid üle kuulanud, tahtsid nad mind vabaks lasta, sest minul ei olnud ühtki surmasüüd.
19
Aga kui juudid selle vastu rääkisid, siis ma pidin häda pärast nõudma keisri kohut, aga mitte, nagu oleks mul midagi kaebamist oma rahva peale.
20
Selle asja pärast ma teid nüüd kutsusin enese juure, et teid näha ja teiega rääkida; sest Iisraeli lootuse pärast ma olen kinni selles ahelas!"
21
Aga nemad ütlesid talle: "Me ei ole saanud ühtki kirja Juudamaalt sinu kohta; ei ole ka tulnud siia ühtki venda, kes sinust oleks teatanud ehk rääkinud midagi paha.
22
Ent meie soovime siiski kuulda sinult, mida sa mõtled; sest sellest väärusust on meil teada, et selle vastu igas paigas räägitakse!"
23
Ja nad määrasid temale päeva ja siis tuli tema juure majasse veel rohkem inimesi. Neile ta seletas asja ja tunnistas Jumala riiki ning meelitas hommikust õhtuni neid uskuma Moosese käsuõpetusest ja prohvetitest seda, mis Jeesusest on kirjutatud.
24
Siis ühed veendusid tema sõnus, teised aga ei uskunud mitte.
25
Aga kui nad isekeskis ei olnud üksmeelsed, läksid nad ära, kui Paulus oli ütelnud selle sõna: "Püha Vaim on hästi rääkinud prohvet Jesaja kaudu teie esiisadele
26
ja on ütelnud: Mine selle rahva juure ja ütle: Kuuldes te kuulete ega mõista, ja nähes te näete ega taipa!
27
Sest selle rahva süda on tuimaks läinud ja nad kuulevad raskesti oma kõrvadega ja sulevad oma silmad, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et mina neid parandaksin!
28
Siis olgu teile teada, et see Jumala pääste on läkitatud paganaile ja nemad võtavad seda kuulda!"
29
Ja kui ta seda oli ütelnud, läksid juudid minema ja neil oli isekeskis palju vaidlemist.
30
Aga Paulus jäi kaheks terveks aastaks oma üürielamusse ja võttis vastu kõiki, kes tulid tema juure,
31
ja kuulutas Jumala riiki ning õpetas Issandast Jeesusest Kristusest kõige julgusega ilma takistamata.
