Flash tuleb sisse lülitada
1
Kes annaks mulle kõrves teekäijate öömaja? Siis ma jätaksin oma rahva ja läheksin ära nende juurest, sest nad kõik on abielurikkujad, reeturite seltskond!
2
Nad pingutavad oma keelt nagu ambu - vale, aga mitte tõe abil on nad võimsad maal: sest nad lähevad kurjusest kurjusesse, aga mind nad ei tunne, ütleb Jehoova!
3
Igaüks hoidugu oma ligimese eest ja ärgu lootku mitte ühegi venna peale! Sest iga vend hoiab otse kannast kinni ja iga ligimene käib keelekandjana!
4
Igaüks petab oma ligimest ja tõtt ei räägita; nad on õpetanud oma keelt rääkima valet, nad patustavad, olles võimetumad pöörduma!
5
Surve surve peale, pettus pettuse peale, nad tõrguvad mind tundmast, ütleb Jehoova!
6
Seepärast ütleb vägede Jehoova nõnda: Vaata, ma sulatan ja proovin neid, sest mida muud ma saaksin teha oma rahva tütre heaks?
7
Tappev nool on nende keel, mis räägib valet: suuga räägitakse oma ligimesega rahust, südames aga varitsetakse teda!
8
Kas ma neil põhjustel ei peaks neid karistama? ütleb Jehoova. Või ei peaks mu hing kätte tasuma rahvale nagu seesinane?
9
Mägede pärast ma alustan nuttu ja kaebust ka kõrve karjamaade pärast nutulaulu; sest need on nõnda hävinud, et ükski seal ei käi ja karja häält pole kuulda! Niihästi taeva linnud kui lojused on põgenenud ja ära läinud!
10
Ma teen Jeruusalema kivivaremeks, žaakalite asupaigaks; ja Juuda linnad ma teen lagedaks, et ükski ei saa seal elada!
11
Kes on tark mees ja mõistab seda ning kuulutab, mida Jehoova suu on temale rääkinud: miks maa hukkub ja hävib kõrve sarnaseks, kus ükski ei käi?
12
Ja Jehoova ütles: Sellepärast et nad hülgasid mu käsuõpetuse, mille ma neile andsin, ja ei kuulanud mu häält ega käinud selle järele,
13
vaid käisid oma südame paadumuses ja järgnesid baalidele, nagu nende vanemad olid neid õpetanud,
14
seepärast ütleb vägede Jehoova, Iisraeli Jumal nõnda: Vaata, ma söödan neid, sedasinast rahvast, koirohuga ja joodan neid mürgiveega!
15
Ja ma pillutan nad rahvaste sekka, keda nemad ega nende vanemad ei ole tundnud, ja ma läkitan neile järele mõõga, kuni ma olen nad hävitanud!
16
Nõnda ütleb vägede Jehoova: Saage aru ja kutsuge nutunaisi, et nad tuleksid; läkitage sõna tarkadele naistele, et nad tuleksid,
17
ruttaksid ja alustaksid meist kaebelugu, et meie silmist voolaks pisaraid ja meie laugudest tilguks vett!
18
Sest Siionist kostab kaebehääl: "Kuidas küll oleme hävitatud! Me oleme jäänud suure häbisse, et pidime jätma maa, et meie elamud lõhuti!"
19
Kuulge siis, naised, Jehoova sõna, ja teie kõrv võtku vastu tema suu kõne; õpetage oma tütreile kaebelugu ja üksteisele nutulaulu!
20
Sest surm on tulnud sisse meie akendest, on tulnud meie paleedesse, lõikama uulitsailt lapsi, turgudelt noorukeid!
21
Räägi: Nõnda ütleb Jehoova: Inimeste laibad langevad väljale nagu sõnnik, nagu loog niitja järel, mida ükski ei korista!
22
Nõnda ütleb Jehoova: Ärgu kiidelgu tark oma tarkusest, ärgu kiidelgu vägev oma vägevusest, ärgu kiidelgu rikas oma rikkusest,
23
vaid kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on taiplik ja tunneb mind, et mina olen Jehoova, kes teeb head, õigust ja õiglust maal! Sest seesugused asjad on mu meele järele, ütleb Jehoova!
24
Vaata, päevad tulevad, ütleb Jehoova, mil ma nuhtlen kõiki ümberlõigatuid, kelledel siiski on eesnahk:
25
Egiptust, Juudat, Edomit, ammonlasi, Moabit ja kõiki neid pügatudoimulisi, kes elavad kõrves; sest kõik paganad on ümber lõikamata ja kogu Iisraeli sugu on ümberlõikamata südamega!
Flash tuleb sisse lülitada
1
Kuulge sõna, mida Jehoova räägib teie kohta, Iisraeli sugu!
2
Nõnda ütleb Jehoova: Ärge õppige paganate viisi ja ärge kartke taeva märke, sest paganad kardavad neid!
3
Kuid rahvaste kombed on tühisus! Sest puu on raiutud metsast, puusepa kätetöö, kirvega tehtud!
4
Seda ilustatakse hõbeda ja kullaga, kinnitatakse naelte ja haamritega, et see ei kõiguks!
5
Kurgipõllu linnupeletiste sarnased on aga need, ja nad ei räägi; neid peab kandma, sest nad ei kõnni! Ärge neid kartke, sest nad ei tee kurja, aga nad ei saa teha ka head!
6
Ükski ei ole sinu sarnane, Jehoova! Sina oled suur, ja suur on su nimi võimsuse poolest!
7
Kes ei peaks sind kartma, rahvaste kuningas? Tõesti, seda sa väärid! Sest kõigi rahvaste tarkade hulgas ja kõigis nende kuningriikides ei ole sinu sarnast!
8
Üheskoos on nad rumalad ja narrid! Ebajumalate õpetus! See on puu,
9
õhukeseks taotud hõbe, toodud Tarsisest, ja Uufa kuld, puusepa ja kullassepa kätetöö! Nende riided on lillad ja purpurpunased, kõik meistrite töö!
10
Aga Jehoova on tõeline Jumal, ta on elav Jumal ja igavene kuningas! Tema vihast väriseb maa ja tema sajatust ei suuda rahvad taluda!
11
Ütelge neile nõnda: Jumalad, kes ei ole teinud taevaid ja maad, need kaovad maa pealt ja taeva alt!
12
Tema on oma rammuga teinud maa, tarkusega rajanud maailma ja mõistusega laotanud taevad!
13
Kui tema teeb häält, siis on taevas vee kohin, ja ta tõstab pilved maa äärest; tema teeb vihmale välgud ja toob tuule välja selle aitadest!
14
Inimesed on kõik rumalad, mõistusest ilma! Iga kullassepp jääb häbisse jumalakuju pärast, sest tema valatud kujud on pettus ja neis pole hinge!
15
Need on tühised, naeruväärt töö: oma katsumiseajal nad hukkuvad!
16
Nende sarnane ei ole see, kes on Jaakobi osa, sest tema on kõige looja ja Iisrael on ta pärisosa suguharu! Vägede Jehoova on tema nimi!
17
Korja maalt oma kompsud kokku, kitsikuses istuja!
18
Sest nõnda ütleb Jehoova: Vaata, seekord ma lingutan minema maa elanikud ja rõhun neid nõnda, et nad tunnevad!
19
Häda mulle mu vigastuse pärast! Mu haav on ravimatu! Mina aga mõtlesin: see on ju ainult nõrkus, mida ma suudan taluda!
20
Mu telk on hävitatud ja kõik mu telginöörid katki kistud; mu lapsed on läinud mu juurest ja neid ei ole enam! Ei ole ühtki, kes jälle püstitaks mu telgi ja seaks üles mu telgiriided!
21
Jah, karjased olid rumalad ega otsinud Jehoovat: seetõttu nad ei teinud targasti ja kõik nende karjad on pillutatud!
22
Hääl kostab! Vaata, see tuleb - suur mürin põhjamaalt, tegema Juuda linnu lagedaks, žaakalite asupaigaks!
23
ma tean, Jehoova, et inimese tee ei olene temast enesest, ei ole ränduri käes juhtida oma sammu!
24
Karista mind, Jehoova, aga õiglaselt, mitte oma vihas, et sa mind ei hävitaks!
25
Vala oma vihalõõm paganate peale, kes sind ei tunne, ja suguvõsade peale, kes ei hüüa appi sinu nime! Sest nad on neelanud Jaakobi - jah, on neelanud ja teinud temale lõpu ning hävitanud tema eluaseme!
Flash tuleb sisse lülitada
1
Kui oli otsustatud, et me laevaga sõidame Itaaliasse, anti Paulus ja mõned teised vangid ühe pealiku hoole, nimega Juulius, kes oli üks keiserliku väesalga ülemaid.
2
Ja me astusime Adramüti laeva, mille tee pidi minema Aasiamaa kohtade kaudu, ja purjetasime edasi. Meiega oli ka Aristarhos, makedoonlane Tessaloonikast.
3
Ja teisel päeval me saabusime Siidonisse. Ja Juulius kohtles Paulust lahkesti ning lubas teda minna oma sõprade juure, et need hoolitseksid tema eest.
4
Ja kui me sealt olime läinud merele, purjetasime Küprose varju, sest tuuled olid vastu,
5
ja kui olime purjetanud läbi Kiliikia ja Pamfüülia- äärse mere, saabusime Mürrasse Lüükiamaal.
6
Seal leidis pealik Aleksandria laeva, mis läks Itaaliasse, ja pani meid sellesse.
7
Aga kui me mitu päeva olime vähehaaval edasi purjetanud ja vaevaga saanud Kniidose kohale, ei lasknud tuul meid randa ja me purjetasime Kreeta varju Salmoone juures
8
ja saime ainult vaevaga sealt mööda ning jõudsime ühte paika, mida nimetatakse Heaks Sadamaks ja mille lähedal oli Lasaia linn.
9
Aga kui palju aega oli kulunud ja laevasõit juba läks kardetavaks ja ka paastuaeg oli möödunud, hoiatas Paulus neid
10
ning ütles: "Mehed, ma näen, et laevasõit ähvardab tuua raskusi ja suurt hädaohtu mitte ainult koormale ja laevale, vaid ka meie elule!"
11
Aga pealik usaldas rohkem tüürimeest ja laevajuhti kui seda, mis Paulus ütles.
12
Ja et sinna sadamasse ei olnud hea üle talve jääda, siis oli suurema hulga nõu sealt ära minna ja kui võimalik, jõuda Foiniksisse, ühte Kreeta sadamasse vastu edela- ja loodetuult, ja sinna ületalve jääda.
13
Aga kui lõunatuul hakkas puhuma ja nad arvasid oma nõu võivat täide viia, tõmbasid nad ankru üles ja liikusid edasi Kreeta ranna läheduses.
14
Ent varsti pärast seda tõusis saare poolt marutuul, mida hüütakse kirdemaruks.
15
Kui laev kisti sellega kaasa ega saanud tuulele vastu panna, andsime endid tuule ajada.
16
Sattudes siis ühe väikese saare varju, mida hüütakse Klaudaks, suutsime hädavaevalt toime saada paadiga.
17
Kui see oli üles tõmmatud, tarvitati veel teisi abinõusid ja laev seoti ümbert kinni. Ja et kardeti sattuda Sürti liivale, võeti purjed maha ja lasti ennast edasi ajada.
18
Aga kui rajuilm meid väga vintsutas, heitsid nad teisel päeval muist koormat välja.
19
Ja kolmandal päeval viskasid nad oma käega laeva riistad välja.
20
Aga kui mitu päeva ei paistnud ei päikest ega tähti ja maru läks väga kangeks, lõppes viimaks kõik lootus veel pääseda.
21
Kui nad siis kaua olid olnud söömata, astus Paulus nende keskele ja ütles: "Mehed, te oleksite pidanud kuulama minu nõu ja Kreetast mitte ära tulema, siis te oleksite vältinud selle häda ja kahju.
22
Nüüd ma manitsen teid olla julged, sest ükski hing teie seast ei hukku, vaid üksnes laev.
23
Sest sel ööl seisis minu juures selle Jumala ingel, kelle oma ma olen ja keda ma ka teenin,
24
ning ütles: Ära karda Paulus, sa pead saama keisri ette, ja vaata, Jumal on sulle kinkinud need kõik, kes on ühes sinuga laeval!
25
Sellepärast, mehed, olge julges meeles, sest ma usun Jumalat, et nõnda sünnib, nagu mulle on üteldud!
26
Aga me peame ajama ühele saarele."
27
Kui juba jõudis kätte neljateistkümnes öö, kui meid Aadria merel aeti sinna ja tänna, siis arvasid laevamehed kesköö ajal endid ühele maale lähenevat.
28
Ja kui nad loodi vette heitsid, leidsid nad kakskümmend sülda vett. Ja kui nad pisut edasi olid jõudnud ja jälle loodi heitsid, leidsid nad viisteistkümmend sülda vett.
29
Siis nad kartsid sattuda karile ja heitsid laeva tagumisest otsast välja neli ankrut ja jäid ootama päevavalgust.
30
Aga kui laevamehed püüdsid laevast põgeneda ja paati merre lasksid, nagu tahaksid nad laeva ninast ankrut sisse lasta,
31
ütles Paulus pealikule ja sõjameestele: "Kui need ei jää laeva, siis te ei pääse eluga!"
32
Siis raiusid sõjamehed paadi köied katki ja lasksid selle merre kukkuda.
33
Aga seni kui valgeks läks, manitses Paulus neid kõiki leiba võtta ja ütles: "Täna on neljateistkümnes päev, kui te ootate ja olete söömata ega ole midagi suhu võtnud.
34
Sellepärast ma manitsen teid leiba võtta, sest see on tarvilik teie pääsmiseks; ei tohi ju ühelgi teie seast juuksekarvgi peast kaotsi minna!"
35
Kui ta seda oli ütelnud, võttis ta leiva, tänas Jumalat nende kõikide nähes, murdis ja hakkas sööma.
36
Siis nende kõikide meel läks heaks ja nad võtsid ka leiba.
37
Aga neid kõiki oli laeval kakssada seitsekümmend kuus hinge.
38
Ja kui nad olid leiba võtnud, kergendasid nad veel laeva, heites vilja merre.
39
Kui valgeks läks, siis nad ei tunnud, mis maa see oli, aga nad nägid üht lahte, millel oli sobiv rand. Sinna nad otsustasid, kui võimalik, laeva ajada.
40
Nad raiusid ankrud katki ja lasksid need merre vajuda; siis nad päästsid tüüri köied lahti ja seadsid väikese purje tuule järele ning suunasid sõidu ranna poole.
41
Ent nad sattusid neemele ja ajasid laeva sinna; laeva nina tungis sinna sisse ja jäi liikumata seisma, aga pära katkes kangete lainete käes.
42
Ent sõjameestel oli nõu vangid ära tappa, et ükski neist ujudes ei pääseks põgenema.
43
Kuid pealik, tahtes Paulust päästa, keelas neid seda nõu täitmast ja käskis neid, kes oskasid ujuda, esimestena hüpata vette ja väljuda maale,
44
aga teisi ta käskis püüda randa jõuda laudadel ja muist laevatükkidel. Ja sel kombel pääsid kõik tervelt maale.
