Flash tuleb sisse lülitada
1
Siioni pärast ma ei vaiki ega jää rahule Jeruusalema pärast, enne kui tema õigus hakkab paistma ja tema pääste põleb otsegu tõrvik!
2
Siis saavad rahvad näha su õigust ja kõik kuningad su au! Ja sulle antakse uus nimi, mille määrab Jehoova suu!
3
Siis oled sa toredaks krooniks Jehoova käes ja kuninglikuks peakatteks oma Jumala pihus!
4
Sinust ei kõnelda enam kui "hüljatust" ega kõnelda su maast enam kui "laastatust", vaid sind hüütakse "minu armsam" ja su maad "abiellunu", sest Jehoova armastab sind ja su maa saab mehele!
5
Sest nagu noor mees naib neitsi, nõnda naib sind su ehitaja; ja nagu peigmees tunneb rõõmu pruudist, nõnda tunneb su Jumal rõõmu sinust!
6
Sinu müüride peale, Jeruusalem, olen ma seadnud vahid; kogu päeva ja kogu öö ei tohi nad iialgi vaikida! Jehoova meenutajad, ärgu olgu teil rahu
7
ja ärge andke temale rahu, ennegu ta on rajanud Jeruusalema ja pannud maa peale kiituseks!
8
Jehoova on vandunud oma parema käe ja oma tugeva käsivarre juures: Tõesti, enam ma ei anna su vilja su vaenlastele roaks ega saa võõramaalased juua su viina, mille pärast sa oled vaeva näinud,
9
vaid kes koguvad, need söövad ja kiidavad Jehoovat, ja kes korjavad, need joovad mu pühamu õuedes!
10
Minge, minge väravaist välja, valmistage rahvale teed, sillutage, sillutage maanteed, puhastage kividest, tõstke rahvaile lipp!
11
Vaata, Jehoova on kuulutanud maa ääreni: Ütelge Siioni tütrele: Vaata, su pääste tuleb! Näe, temaga ühes on ta palk ja tema ees on ta töötasu!
12
Ja neid hüütakse "pühaks rahvaks", "Jehoova lunastatuiks!" Ja sind hüütakse "otsituks", "linnaks, mis pole maha jäetud!"
Flash tuleb sisse lülitada
1
Kes see on, kes tuleb Edomist, eredate riietega Bosrast, see silmapaistva kuuega, kes sammub oma jõukülluses? "See olen mina, õigluse kuulutaja, võimas päästma!"
2
Miks on su kuub punane ja riided nagu surutõrresõtkujal?
3
"Mina sõtkusin surutõrt üksinda, rahvaste hulgast ei olnud ükski minuga; mina sõtkusin neid vihas ja tallasin raevus: nende verejoad pritsisid mu riiete peale ja ma määrisin kogu oma kuue!
4
Sest mul oli südames kättemaksupäev ja oli tulnud mu tasumiseaasta!
5
Ma vaatasin, aga aitajat ei olnud, imestasin, aga ükski ei toetanud; siis aitas mind mu oma käsivars ja mulle oli toeks mu tuline viha!
6
Oma vihas ma tallasin maha rahvad, purustasin nad raevus ja lasksin nende verejoad voolata maa peale!"
7
Ma meenutan Jehoova heldust, Jehoova kiiduväärsust, kõige selle pärast, mida Jehoova meile on osutanud, ja suurt headust Iisraeli soo vastu, mida ta neile on osutanud oma halastuse ja suure helduse pärast!
8
Sest ta ütles: Nemad on ometi mu rahvas, lapsed, kes ei tee pettust! Ja ta tuli neile päästjaks kõigis nende kitsikustes.
9
Ei saadik ega ingel, vaid tema pale päästis neid! Armastuse ja kaastunde pärast ta lunastas nad, tõstis nad üles ja kandis neid kõigil muistseil päevil!
10
Aga nad tõstsid mässu ja kurvastasid tema Püha Vaimu; seepärast ta muutus nende vaenlaseks, võitles ise nende vastu!
11
Siis nad meenutasid muistseid päevi, tema sulast Moosest: "Kus on see, kes tõi veest välja oma lammaste karjase? Kus on see, kes pani tema sisse oma Püha Vaimu,
12
kes oma aulist käsivart laskis käia Moosese paremal pool, kes lõhestas nende ees veed, et teha enesele igavest nime,
13
kes talutas neid sügavustest läbi, otsegu hobust kõrves, et nad ei komistaks?
14
Otsegu karja, kes läheb alla orgu, viis Jehoova Vaim nad puhkepaika. Nõnda juhtisid sa oma rahvast, et teha enesele aulist nime!
15
Vaata taevast alla ja näe oma pühast ja aulisest eluasemest! Kus on su püha viha ja su võimsad teod, su sisemine liigutus ja su halastus? Ära ometi ole tagasihoidlik,
16
sest sina oled meie Isa! Aabraham ju meist ei tea ja Iisrael meid ei tunne! Sina, Jehoova, oled meie Isa, muistsest ajast on su nimi "Meie Lunastaja!"
17
Miks lased meid, Jehoova, eksida sinu teedelt, paadutada südant, nõnda et me sind ei karda? Pöördu oma sulaste, oma pärisosa suguharude pärast!
18
Ainult üürikeseks ajaks oli su pühitsetud rahvas pärijaks, siis tallasid meie vaenlased su pühamu!
19
Meie oleme nagu need, keda sa iialgi ei ole valitsenud, keda ei ole nimetatud sinu nimega!
Flash tuleb sisse lülitada
1
Oh, et sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla, et mäed kõiguksid su ees - otsegu tuli põletaks risu või tuli paneks vee keema - et su nimi saaks tuntuks su vaenlastele, et rahvad väriseksid su ees,
2
kui sa teed kardetavaid tegusid üle meie ootuse, mäherdustest ei ole kuuldud muistsest ajast!
3
Ükski kõrv ei ole kuulnud, ükski silm ei ole näinud muud Jumalat peale sinu, kes tema ootajale seesugust võiks teha!
4
Oh, et sa tuleksid vastu sellele, kes rõõmsasti teeb õigust, neile, kes mõtlevad sinu teedele! Vaata, sina vihastusid, et meie tegime patte; neis me oleme olnud kaua, kas meid veel päästetakse?
5
Me kõik oleme saanud roojaseks ja kõik meie õigused on määrdunud riide sarnased; me kõik oleme närtsinud nagu lehed ja meie süü kannab meid ära otsegu tuul!
6
Ei ole ühtki, kes hüüaks appi sinu nime, kes ennast õhutaks sinust kinni haarama; sest sina oled peitnud oma palge meie eest ja oled lasknud meid sulada meie süütegude käes!
7
Nüüd aga, Jehoova, oled sina meie Isa! Meie oleme savi ja sina vormid meid, me kõik oleme sinu kätetöö!
8
Jehoova! Ära vihastu üleliia ja ära mõtle aina süüle: näe, vaata ometi et me kõik oleme sinu rahvas!
9
Su pühad linnad on saanud kõrveks, Siion on saanud kõrveks, Jeruusalem kõnnumaaks!
10
Meie püha ja ilus koda, kus meie vanemad sind ülistasid, on saanud tuleroaks, ja varemeis on kõik, mis oli meile kallis!
11
Kas sa selle juures, Jehoova, tahad ennast veel valitseda, vaikida ja meid üpris väga alandada?
Flash tuleb sisse lülitada
1
Aga kui me neist olime lahkunud ja laevaga teele läinud, purjetasime otsekohe Koossi, aga teisel päeval Roodosesse ja sealt Patarasse.
2
Seal me leidsime laeva, mis läks Foiniikiasse, astusime sellesse ja purjetasime minema.
3
Kui Küpros meile hakkas paistma, jätsime selle vasakut kätt ja purjetasime Süüriasse ning maabusime Tüüroses, sest seal pidi laev koormast tühjendatama.
4
Seal me kohtasime jüngreid ning jäime nende juure seitsmeks päevaks. Nemad ütlesid Paulusele Vaimu mõjul, et ta ei läheks Jeruusalemma.
5
Aga kui meie aeg lõppes, läksime teele. Ja nad kõik naiste ja lastega saatsid meid linnast välja, ja me heitsime põlvili ranna ääre ning palvetasime.
6
Ja kui me olime üksteise jätnud jumalaga, astusime laeva; aga nemad pöördusid tagasi koju.
7
Tüürosest me sõitsime Ptolemaisse ja lõpetasime seal oma laevasõidu; me teretasime vendi ja jäime nende juure üheks päevaks.
8
Aga järgmisel päeval läksime sealt välja ja tulime Kaisareasse; me läksime evangelist Filippuse kotta, kes oli üks neist seitsmest, ja jäime tema juure.
9
Temal oli neli tütart; need olid neitsid ja ennustasid.
10
Aga kui me mõned päevad seal viibisime, tuli sinna prohvet Judeast, Aagabus nimi.
11
Tema tuli meie juure ja võttis Pauluse vöö, sidus oma käed ja jalad kinni ja ütles: "Seda ütleb Püha Vaim: mehe, kelle oma on see vöö, seovad juudid Jeruusalemas nõnda kinni ja annavad ta paganate kätte!"
12
Kui me seda kuulsime, palusime teda meie ja ka teised, kes seal elasid, et ta ei läheks Jeruusalemma.
13
Siis Paulus vastas: "Mis te teete, et nutate ja rõhute minu südant? Sest ma pole mitte üksnes valmis laskma ennast siduda, vaid ka surema Jeruusalemas Issanda Jeesuse nime pärast!"
14
Aga kui ta ei võtnud meid kuulda, jäime rahule ja ütlesime: "Issanda tahtmine sündigu!"
15
Pärast neid päevi me valmistusime teele ja läksime Jeruusalemma.
16
Ja meiega ühes tulid mõned jüngrid Kaisareast, kes meid viisid ühe vana jüngri Mnaasoni, Küprose mehe juure, kelle külaliseks me pidime jääma.
17
Ja kui me jõudsime Jeruusalemma, võtsid vennad meid heal meelel vastu.
18
Järgmisel päeval läks Paulus meiega Jakoobuse juure. Ja kõik vanemad tulid sinna.
19
Ja kui ta neid oli teretanud, jutustas ta järgemööda kõik, mis Jumal oli teinud paganate seas tema ameti kaudu.
20
Seda kuuldes nad andsid Jumalale au ning ütlesid talle: "Sa näed, vend, kui mitu tuhat juuti on, kes on saanud usklikuks, ja need kõik peavad kangesti käsu kombeid.
21
Aga nad on saanud kuulda sinust, et sina õpetavat juute, kes elavad paganate seas, taganema Moosesest üteldes, et ei ole vaja lapsi ümber lõigata ega elada usukommete järele.
22
Mis nüüd teha? Igatahes nad saavad kuulda, et sa oled tulnud.
23
Siis tee nüüd seda, mis me sulle ütleme: Meil on neli meest, kes on võtnud eneste peale tõotuse.
24
Need võta enese juure ning puhasta ennast ühes nendega ja kanna nende eest nende kulud, et nad oma pea pügaksid; siis märkavad kõik, et see on tühi, mis nad sinust on kuulnud, vaid et ka sina ise elad käsku pidades.
25
Aga paganate kohta, kes on saanud usklikuks, oleme otsustanud ja läkitanud kirja, et neil on tarvis hoiduda ebajumala ohvrilihast ja verest ja lämbunu lihast ja hooraelust!"
26
Siis võttis Paulus mehed enese juure ja järgmisel päeval ta laskis ennast ühes nendega puhastada, läks pühakotta ja teatas, et puhastuspäevad on lõppenud, ja jäi sinna, kuni nende igaühe eest oli ohver toodud.
27
Aga kui need seitse päeva hakkasid lõpule jõudma, nägid teda Aasiast olevad juudid pühakojas ja ajasid kõik rahva kihama ning pistsid oma käed tema külge
28
ja kisendasid: "Iisraeli mehed, tulge appi! Siin on see mees, kes igal pool õpetab kõiki inimesi meie rahva ja käsu ja selle paiga vastu; pealegi on ta toonud kreeklasi pühakotta ja selle paiga rüvetanud!"
29
Sest nad olid enne näinud temaga linnas olevat efeslase Trofimose ja arvasid temast, et Paulus oli ta toonud pühakotta.
30
Ja kogu linn tõusis liikvele ning rahvast jooksis kokku. Ja nad võtsid Pauluse kinni ning tõmbasid ta pühakojast välja, ja uksed pandi kohe lukku.
31
Juba nad tahtsid teda tappa, kui ülempealikule teada anti, et kõik Jeruusalem on kihamas.
32
See võttis sedamaid sõjamehi ja pealikuid enesega ja tuli joostes nende juure. Kui nad ülempealikut ja sõjamehi nägid, lakkasid nad Paulust peksmast.
33
Siis astus ülempealik ette, võttis ta oma hoole alla, käskis ta kahe ahelaga kinni siduda ja küsis, kes ta on ja mis ta on teinud.
34
Aga rahva seast kisendasid ühed seda, teised teist. Ja et ta ei võinud õieti asja teada saada kära pärast, käskis ta tema viia kindlusesse.
35
Kui aga Paulus jõudis trepile, pidid sõjamehed teda kandma rahvatungi pärast,
36
sest suur rahvahulk käis järel ja kisendas: "Hukka ta ära!"
37
Ja kui Paulust juba oldi viimas kindlusesse, ütles ta ülempealikule: "Kas mul on luba midagi sulle rääkida?" Aga tema ütles: "Kas sa oskad kreeka keelt?
38
Kas sina ei olegi see egiptlane, kes mõni aeg tagasi mässu tõstis ja viis välja kõrbe neli tuhat mõrtsukat?"
39
Paulus ütles: "Mina olen juut Tarsosest, kuulsa Kiliikia linna kodanik; aga ma palun sind, anna mulle luba rahvale kõnelda!"
40
Kui ta andis loa, astus Paulus astmeile ning andis käega rahvale märku. Kui kõik vait jäid, hakkas ta kõnelema heebrea keeli ning ütles:
