Flash tuleb sisse lülitada
1
Aga nõnda ütleb nüüd Jehoova, kes sind, Jaakob, on loonud, ja kes sind, Iisrael, on kujundanud: Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt!
2
Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga, ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind!
3
Sest mina olen Jehoova, su Jumal, Iisraeli Püha, su Päästja; su lunahinnaks ma annan Egiptuse, su asemel Etioopia ja Seba!
4
Et sa mu silmis oled kallis ja auline ja ma sind armastan, siis annan ma su asemel inimesi ja su hinge eest rahvaid!
5
Ära karda, sest mina olen sinuga, ma toon su soo päikesetõusu poolt ja ma kogun sind päikeseloojaku poolt!
6
ma ütlen põhjamaale: Anna! ja lõunamaale: Ära keela! Too mu pojad kaugelt ja mu tütred maailma äärest,
7
kõik, keda nimetatakse minu nimega ja kelled ma oma auks olen loonud, kujundanud ning teinud!
8
Too välja pime rahvas, kellel siiski on silmad, ja kurdid, kellel siiski on kõrvad!
9
Kõik paganad on kogunenud ühte ja rahvad on kokku tulnud! Kes neist saaks jutustada taolisest ja meile kuulutada endisi sündmusi? Toogu nad oma tunnistajad ja õigustagu endid, las need kuulda ning ütelda: "See on tõsi!"
10
Teie olete minu tunnistajad, ütleb Jehoova, minu sulane, kelle ma olen valinud, et te teaksite, usuksite minusse ja mõistaksite, et mina see olen: enne mind ei ole olnud ühtki jumalat ega tule ühtki pärast mind!
11
Mina, mina olen Jehoova, ei ole muud päästjat kui mina!
12
Mina olen teatavaks teinud, päästnud ja kuulutanud, aga mitte mõni võõras teie hulgas; teie olete minu tunnistajad, ütleb Jehoova, ja mina olen Jumal!
13
Ka edaspidi olen ma seesama ja ükski ei päästa minu käest! Mina teen, ja kes saaks seda takistada?
14
Nõnda ütleb Jehoova, teie lunastaja, Iisraeli Püha: Teie pärast ma läkitan Paabelisse, paiskan maha vanglate riivid ja kaldealased karjudes laevadesse!
15
Mina, Jehoova, olen teie Püha, mina, Iisraeli Looja, olen teie kuningas!
16
Nõnda ütleb Jehoova, kes tegi tee merre ja jalgraja võimsasse vette,
17
kes tõi välja vankrid ja hobused, väe ja vägevad mehed; need lamavad üheskoos ega tõuse enam, nad on vaibunud, kustunud otsegu taht:
18
ärge tuletage meelde endisi asju ja ärge pange tähele, mis muiste on sündinud!
19
Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka? Ma teen kõrbegi tee, tühjale maale jõed!
20
Mind austavad metsloomad, žaakalid ja jaanalinnud, sest ma annan kõrves vett, jõgesid tühjal maal, et joota oma valitud rahvast!
21
Rahvas, kelle ma enesele olen valmistanud, peab jutustama minu kiidetavusest!
22
Aga ei ole sina, Jaakob, mind kutsunud, ei ole sina, Iisrael, minu pärast vaeva näinud!
23
Sina ei ole mulle toonud oma põletusohvrite lambaid ega ole mind austanud oma tapaohvritega; mina ei ole sind pannud orjama roaohvriga ega ole vaevanud viirukiga!
24
Sina ei ole mulle ostnud raha eest kalmuseid ega ole mind küllastanud oma tapaohvrite rasvaga, vaid sa oled mulle tüli teinud oma pattudega, oled mind vaevanud oma süütegudega!
25
Mina, mina olen see, kes kustutab su üleastumised iseenese pärast ega tuleta meele su patte!
26
Tuleta mulle meele, käigem isekeskis kohut, räägi sina, et sa võiksid õigeks saada!
27
Su esiisa tegi pattu ja su eestkõnelejad astusid üles mu vastu!
28
Seepärast ma teotasin pühamu vürste, jätsin Jaakobi hävima ja Iisraeli laimualuseks!
Flash tuleb sisse lülitada
1
Nüüd aga kuule, Jaakob, mu sulane, ja Iisrael, mu valitu!
2
Nõnda ütleb Jehoova, sinu Looja, emaihus valmistaja, sinu aitaja: Ära karda, mu sulane Jaakob, ja Jesurun, mu valitu!
3
Sest ma valan janusele vett ja kuivale voogusid; ma valan sinu soo peale oma Vaimu ja su järglaste peale oma õnnistuse,
4
et nad võrsuksid roogude vahel, otsegu remmelgad veeojade ääres!
5
Üks ütleb: "Mina kuulun Jehoovale!" teine nimetab ennast Jaakobi nimega, kolmas kirjutab oma käe peale: "Jehoova oma!" ja võtab enesele aunimeks: "Iisrael!"
6
Nõnda ütleb Jehoova, Iisraeli kuningas, ja tema lunastaja, vägede Jehoova: Mina olen esimene ja viimne, ja ei ole muud Jumalat kui mina!
7
Kes on minu sarnane? See hüüdku, jutustagu sellest ja kandku mulle ette! Kes on muistsest ajast alates kuulutanud tulevasi sündmusi? Jutustagu nad meile sellest, mis on tulemas!
8
Ärge värisege ja ärge kartke! Kas ma ei ole sulle juba ammu kuulutanud ja teatavaks teinud? Teie olete mu tunnistajad! Kas on muud Jumalat kui mina? Mina küll ei tea, ei, muud kaljut ei ole!
9
Nikerdatud kujude valmistajad on kõik tühised ja nende lemmikud ei suuda aidata; nende tunnistajad ise ei näe ega tea, et nad peaksid häbenema.
10
Kes küll peakski valmistama jumala ja valama kuju, millest ei ole kasu?
11
Vaata, kõik selle austajad jäävad häbisse ja sepistajad ise on ainult inimesed; las nad kõik tulevad kokku, astuvad ette: nad hakkavad üheskoos värisema ja häbenema!
12
Raudsepp võtab tööriista ja töötab ääsitulel, vormib vasaratega ja taob oma käsivarre jõul; temalgi tuleb nälg ja ta jõud kaob; kui ta vett ei joo, siis ta väsib.
13
Puusepp pingutab mõõdunööri, tähistab kriidiga, voolib kaabitsatega, märgib sirkliga ja valmistab mehesarnase kuju, ilusa inimese taolise, et see asuks kojas.
14
Ta raiub enesele seedreid; ta valib raudtamme või tamme ja laseb metsapuude hulgas oma tarbeks tugevaks kasvada; ta istutab loorberipuu, vihm kasvatab selle suureks
15
ja sellest saab inimesele kütet: ta võtab seda enese soojendamiseks, samuti ta süütab, et leiba küpsetada; ta valmistab sellest koguni jumala ja kummardab seda, ta teeb sellest nikerdatud kuju ja põlvitab selle ette.
16
Osa sellest ta põletab tules; ta sööb süte pealt liha: küpsetab prae ja sööb kõhu täis, soojendab siis ennast ja ütleb: "Küll on hea, mul on soe, ma tunnen tulepaistest mõnu!"
17
Aga selle jäänusest ta teeb jumala, oma nikerdatud kuju, põlvitab selle ette ja kummardab, palvetab selle poole ning ütleb: "Päästa mind, sest sina oled mu jumal!"
18
Nad ei tea ega taipa midagi, sest neil on silmad nägemiseks ja südamed mõistmiseks suletud!
19
Ükski ei võta südamesse, ei ole tal teadmist ega taipu, et ta mõtleks: osa sellest olen põletanud tules, samuti olen selle süte peal küpsetanud leiba, praadinud liha ja söönud, ja nüüd peaksin ma selle jäänusest valmistama jäleduse, põlvitama puutüki ette!
20
Kes armastab tuhka, seda on võrgutanud petetud süda ja see ei päästa oma hinge ega mõtle: kas ei ole viimaks pettus mu paremas käes?
21
Tuleta seda meelde, Jaakob, ja sina, Iisrael, sest sa oled mu sulane: ma olen sind valmistanud, sa oled mu sulane: Iisrael, ma ei unusta sind!
22
ma kaotan su üleastumised nagu pilvituse ja su patud nagu pilve! Pöördu minu poole, sest ma lunastan sind!
23
Hõisake, taevad, et Jehoova seda teeb, hüüdke, maa sügavused, rõkatage rõõmust, mäed, metsad ja kõik selle puud, et Jehoova lunastab Jaakobi ja ilmutab Iisraelis oma au!
24
Nõnda ütleb Jehoova, su lunastaja, kes sind emaihus on valmistanud: Mina olen Jehoova, kes kõik teeb, kes üksinda võlvis taevad, laotas maa - kes oli ühes minuga? -
25
kes teeb tühjaks lobisejate tunnustähed ja narritab lausujaid, kes tõrjub tagasi targad ja pöörab nende teadmised jõleduseks,
26
aga kes kinnitab oma sulase sõna ja viib täide oma käskjalgade nõu, kes ütleb Jeruusalemale: "Sinus hakatakse elama!" ja Juuda linnadele: "Teid taastatakse!" - ma ehitan üles nende varemed -
27
kes ütleb sügavikule: "Kuiva! Ma lasen su jõed kuivada!",
28
kes ütleb Kooresele: "Mu karjane!" Tema viib täide kõik, mida ma tahan, ja ütleb Jeruusalemale: "Sind ehitatakse üles!" ning templile: "Taas rajatakse sulle alus!"
Flash tuleb sisse lülitada
1
Aga Ikoonionis sündis, et nad üheskoos läksid juutide kogudusekotta ja kõnelesid nõnda, et niihästi suur hulk juute kui kreeklasi sai usklikuks.
2
Aga uskmatud juudid kihutasid üles ja ärritasid paganate meeled vihale vendade vastu.
3
Siis nad viibisid seal kauemat aega, kuulutades julgesti Issandat, kes andis tunnistuse oma armusõnale ja laskis sündida tunnustähti ja imetegusid nende käte läbi.
4
Aga linna rahvas jagunes kaheks: ühed olid juutide, teised apostlite poolt.
5
Kui siis paganad ja juudid oma ülematega ühel nõul tahtsid tulla nende kallale, et neid teotada ja kividega visata,
6
said nad seda teada ja põgenesid Lükaoonia linnadesse, Lüstrasse ja Derbesse ja nende ümbrusesse
7
ja kuulutasid seal evangeeliumi.
8
Ja Lüstras istus mees, võimetu seisma, oma emaihust jalutu, kes ei olnud elades kõndinud.
9
See kuulis Pauluse kõnet. Ja kui Paulus teda silmas ning nägi, et tal oli usku terveks saada,
10
ütles ta suure häälega: "Tõuse püsti oma jalgele!" Ja ta kargas üles ja kõndis.
11
Aga kui rahvas nägi, mis Paulus oli teinud, siis nad tõstsid oma häält ning ütlesid lükaoonia keeli: "Jumalad on inimeste sarnastena alla tulnud meie juure!"
12
Ja nad nimetasid Barnabast Zeusiks ja Paulust Hermeseks, sest tema oli see, kes kõneles.
13
Ja Zeusi preester linna aguli templist tõi härgi ja lillepärgi värava ette ja tahtis ohverdada ühes rahvaga.
14
Aga kui apostlid Barnabas ja Paulus seda kuulsid, rebestasid nad oma riided, kargasid hüüdes rahva sekka
15
ning ütlesid: "Mehed, miks te seda teete? Meie oleme niisamasugused nõdrad inimesed nagu teiegi ja kuulutame teile evangeeliumi, et te tühjest asjust pöörduksite elava Jumala poole, kes on teinud taeva ja maa ja mere ning kõik, mis nende sees on,
16
kes endisel põlvel on lasknud kõik rahvad käia omi teid,
17
ja siiski ei ole jätnud andmata enesest tunnistust, vaid on meile head teinud, ja on taevast meile annud vihma ja head viljalist aega ja rooga ning on täitnud meie südame rõõmuga!"
18
Nii kõneldes nad vaevalt vaigistasid rahva, et see neile ei ohverdaks.
19
Aga Antioohhiast ja Ikoonionist tuli sinna juute ja need meelitasid hulga eneste poole ja viskasid Paulust kividega ning vedasid ta linnast välja, arvates, et ta on surnud.
20
Aga kui jüngrid olid tema ümber tulnud, tõusis ta üles ja läks linna. Ja järgmisel päeval ta läks ühes Barnabasega Derbesse.
21
Ja kui nad selles linnas olid kuulutanud evangeeliumi ja saanud mõned jüngreiks, läksid nad tagasi Lüstrasse, Ikoonioni ja Antioohhiasse ning
22
kinnitasid jüngrite hingi, manitsedes neid jääma ususse ning seletades, et meil mitme viletsuse kaudu tuleb minna Jumala riiki.
23
Ja kui nad neile igas koguduses käte pealepanemisega olid seadnud vanemad, jätsid nad paastudes ja palvetades nemad Issanda hooleks, kellesse need nüüd uskusid.
24
Siis nad käisid läbi Pisiidiamaa ja saabusid Pamfüüliasse.
25
Ja kui nad Perges olid sõna kuulutanud, läksid nad Ataaliasse.
26
Sealt nad purjetasid Antioohhiasse, kust nad olid väljunud Jumala armu hooleks antuina sellele tööle, mille nad olid lõpetanud.
27
Ja kui nad olid saabunud, kogusid nad koguduse kokku ja kuulutasid, mis suuri asju Jumal oli teinud, olles nendega, ja et ta oli avanud paganaile usu ukse.
28
Ja nad viibisid seal kauemat aega jüngrite juures.
