Flash tuleb sisse lülitada
1
Siis Jehoova ütles Moosesele: "Mine vaarao juure ja räägi temale: Nõnda ütleb Jehoova, heebrealaste Jumal: Lase mu rahvas minna ja mind teenida.
2
Sest kui sa keelad neid minemast ja pead neid veel kinni,
3
vaata, siis on Jehoova käsi su karja peal, kes on väljal: hobuste, eeslite, kaamelite, veiste ja pudulojuste peal väga raske katkuga!
4
Aga Jehoova eraldab Iisraeli karja ja egiptlaste karja, ja Iisraeli laste omadest ei sure ühtainustki!"
5
Ja Jehoova määras aja, üteldes: "Homme Jehoova teeb seda siin maal!"
6
Ja Jehoova tegi järgmisel päeval nõnda, ja egiptlaste kogu kari suri, ent Iisraeli laste karjast ei surnud ühtainustki!
7
Ja kui vaarao läkitas vaatama, ennäe, siis ei olnud Iisraeli karjast surnud ühtainustki! Aga vaarao süda jäi kõvaks ja ta ei lasknud rahvast minna.
8
Siis Jehoova ütles Moosesele ja Aaronile: "Võtke endile mõlemad pihud täis sulatusahju tahma, ja Mooses puistaku seda vaarao silma ees vastu taevast.
9
See muutub siis tolmuks üle kogu Egiptusemaa ning inimestele ja lojustele kogu Egiptusemaal tulevad mädavillideks arenevad paised!"
10
Ja nad võtsid sulatusahju tahma ning astusid vaarao ette; Mooses puistas seda vastu taevast ja see muutus mädavillideks arenevaiks paiseiks inimestel ja lojustel.
11
Ja võlurid ei suutnud seista Moosese ees paisete pärast, sest paised olid võlureil ja kõigil egiptlastel!
12
Aga Jehoova paadutas vaarao südame ja too ei kuulanud neid, nagu Jehoova oli Moosesele ütelnud.
13
Siis Jehoova ütles Moosesele: "Tõuse hommiku vara ja astu vaarao ette ning ütle temale: Nõnda ütleb Jehoova, heebrealaste Jumal: Lase mu rahvas minna ja mind teenida.
14
Sest seekord ma saadan kõik oma nuhtlused sulle enesele ja su sulastele ning su rahvale, et sa teaksid, et minu sarnast ei ole kogu maailmas!
15
Kui ma nüüd oma käe välja sirutasin ja sind ja su rahvast lõin katkuga, siis oleksid sa maa pealt kaotatud olnud,
16
aga ma jätsin sind alles just selleks, et näidata sulle oma väge ja teha kuulsaks oma nime kogu maailmas.
17
Kui sa veel ülbe oled mu rahva vastu ega lase neid minna,
18
vaata, siis ma lasen homme sadada väga rasket rahet, mäherdust ei ole Egiptuses olnud ta asustamisajast tänini!
19
Ja nüüd läkita järele, päästa oma kari ja kõik, kes sul väljal on! Kõigi inimeste ja lojuste peale, kes leiduvad väljal ega ole koristatud koju, langeb rahe ja nad surevad!"
20
Kes vaarao sulaseist kartis Jehoova sõna, päästis oma sulased ja karja koju.
21
Aga kes ei võtnud Jehoova sõna südamesse, jättis oma sulased ja karja väljale.
22
Ja Jehoova ütles Moosesele: "Siruta oma käsi taeva poole, siis tuleb rahet kogu Egiptusemaale, inimeste ja lojuste peale, ja kogu väljarohu peale Egiptusemaal!"
23
Ja Mooses sirutas oma kepi taeva poole ning Jehoova andis müristamist ja rahet, ja tuli lõi maha; ja Jehoova laskis Egiptusemaale rahet sadada.
24
Ja rahe ja tuli, mis oli rahega segamini, olid väga rängad, mäherdusi ei ole olnud kogu Egiptusemaal selle asustamisest alates.
25
Ja rahe lõi maha kogu Egiptusemaal kõik, kes olid väljal, niihästi inimesed kui lojused; ja rahe lõi maha kogu väljarohu ning murdis kõik puud väljal.
26
Ainult Gooseni maakonnas, kus olid Iisraeli lapsed, ei olnud rahet!
27
Siis vaarao läkitas järele ja kutsus Moosese ja Aaroni ning ütles neile: "Ma olen seekord pattu teinud! Jehoova on õiglane, aga mina ja mu rahvas oleme õelad.
28
Paluge Jehoovat, sest on küllalt Jumala müristamisest ja rahest. Ma lasen teid minna ja teil pole enam vaja jääda!"
29
Ja Mooses vastas temale: "Kui ma olen linnast välja läinud, siis ma sirutan oma käed Jehoova poole: müristamine lakkab ja rahet ei ole enam, et sa teaksid, et maa on Jehoova päralt!
30
Aga sinust ja su sulaseist ma tean, et te veelgi ei karda Jumalat Jehoovat!"
31
Ja lina ja oder löödi maha, sest oder oli loonud ja lina oli kupras;
32
nisu ja okasnisu aga ei löödud maha, sest need olid hilised.
33
Ja Mooses läks ära vaarao juurest, linnast välja, ja sirutas oma käed Jehoova poole: müristamine ja rahe lakkasid ning vihma ei sadanud enam maa peale.
34
Kui vaarao nägi, et vihm, rahe ja müristamine lakkasid, siis ta patustas edasi ja tegi oma südame kõvaks, tema ja ta sulased.
35
Vaarao süda jäi kõvaks ja ta ei lasknud Iisraeli lapsi minna, nagu Jehoova oli Moosese läbi ütelnud.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Siis Jehoova ütles Moosesele: "Mine vaarao juure, sest ma olen paadutanud tema südame ja ta sulaste südamed, et teha nende keskel oma imetegusid,
2
ja selleks, et sa saaksid jutustada oma poja ja pojapoja kuuldes, kuidas ma olen näidanud egiptlastele oma jõudu, ja mu imetegudest, mis ma neile olen teinud, et te teaksite, et mina olen Jehoova!"
3
Siis Mooses ja Aaron läksid vaarao juure ning ütlesid temale: "Nõnda ütleb Jehoova, heebrealaste Jumal: Kui kaua sa tõrgud alistumast mu ees? Lase mu rahvas minna ja mind teenida."
4
Sest kui sa keelad mu rahvast minemast, vaata, siis ma toon homme su maale rohutirtse!
5
Need katavad maapinna, nõnda et maad pole näha, ja nad söövad jäänused säilinust, mis teile rahest üle jäi, ja nad söövad ära kõik puud, mis teil väljal kasvavad.
6
Ja nad täidavad su kojad ja kõik su sulaste kojad ja kõik egiptlaste kojad, mida ei ole näinud su isad ja su isade isad oma maa peale tuleku päevast tänini!" Ja ta pöördus ümber ning läks ära vaarao juurest.
7
Siis vaarao sulased ütlesid temale: "Kui kaua on seesinane meile püüniseks? Lase mehed minna, et nad teeniksid Jehoovat, oma Jumalat. Kas sa veelgi ei mõista, et Egiptus hukkub?"
8
Siis toodi Mooses ja Aaron tagasi vaarao juure ja tema ütles neile: "Minge teenige Jehoovat, oma Jumalat! Aga kes need minejad õieti on?"
9
Ja Mooses vastas: "Me läheme oma noorte ja vanadega, oma poegade ja tütardega, me läheme oma pudulojuste ja veistega, sest meil on Jehoova püha!"
10
Tema aga ütles neile: "Jehoova olevat siis teie juures, kui ma lasen ära teid ja teie väetimad lapsed! Te näete ka ise, et teil on kuri nõu!
11
Nõnda ei sünni! Mingu ainult mehed ja teenigu Jehoovat, sest te olete ju seda nõudnud!" Ja nad aeti vaarao eest ära.
12
Siis Jehoova ütles Moosesele: "Siruta oma käsi Egiptusemaa kohale rohutirtsude pärast, et need tuleksid Egiptusemaale ja sööksid ära kõik maa rohu, kõik, mis rahe on alles jätnud!"
13
Ja Mooses sirutas oma kepi välja Egiptusemaa kohale ning Jehoova saatis maale idatuult kogu selle päeva ja kogu selle öö; kui hommik tuli, tõi idatuul kaasa rohutirtsud!
14
Rohutirtsud tulid kogu Egiptusemaale ja laskusid väga suurel hulgal kõigisse Egiptuse rajadesse; enne seda ei ole rohutirtse sel määral olnud ega ole neid ka mitte enam pärast seda!
15
Need katsid kogu maapinna, nõnda et maa mustas; nad sõid ära kõik maa rohu ja kõik puude vilja, mis rahe oli üle jätnud. Ja kogu Egiptusemaal ei jäänud üle midagi haljast puudel ega väljarohtudel!
16
Siis vaarao kutsus kiiresti Moosese ja Aaroni ning ütles: "Ma olen pattu teinud Jehoova, teie Jumala ja teie vastu!
17
Nüüd aga andke mu patt veel seekord andeks ja paluge Jehoovat, oma Jumalat, et ta ometi võtaks minult selle surma!"
18
Ja ta läks ära vaarao juurest ning palus Jehoovat.
19
Siis Jehoova pööras tuule väga kangeks läänetuuleks, see tõstis rohutirtsud üles ja ajas need Kõrkjamerre; ühtainustki rohutirtsu ei jäänud alles kõigis Egiptuse rajades!
20
Aga Jehoova paadutas vaarao südame ja too ei lasknud Iisraeli lapsi minna.
21
Siis Jehoova ütles Moosesele: "Siruta oma käsi taeva poole, siis tuleb Egiptusemaale niisugune pimedus, et katsu või käega!"
22
Ja Mooses sirutas oma käe taeva poole ning kogu Egiptusemaale tuli kolmeks päevaks pilkane pimedus:
23
üks ei näinud teist ja ükski ei liikunud paigast kolmel päeval! Aga kõigil Iisraeli lastel oli oma asupaikades valge!
24
Siis vaarao kutsus Moosese ning ütles: "Minge teenige Jehoovat! Ainult teie pudulojused ja veised jäägu paigale. Ka teie väetimad lapsed mingu ühes teiega!"
25
Aga Mooses vastas: "Sina pead meile kaasa andma ka tapa- ja põletusohvrid, et saaksime neid tuua Jehoovale, oma Jumalale!"
26
Meie karigi peab tulema ühes meiega, sõrgagi ei tohi maha jääda, sest sellest me ju võtame Jehoova, oma Jumala teenimiseks. Me ei tea isegi, miska peame teenima Jehoovat, enne kui jõuame sinna!"
27
Aga Jehoova paadutas vaarao südame, nõnda et ta ei tahtnud neid ära lasta.
28
Ja vaarao ütles temale: "Mine ära mu juurest! Hoia, et sa enam ei ilmu mu palge ette! Sest päeval, mil sa ilmud mu palge ette, sa sured!"
29
Ja Mooses vastas: "Õigesti oled rääkinud! Enam ma ei ilmu su palge ette!"
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja ta hakkas jälle õpetama mere ääres. Ja üsna palju rahvast kogunes ta juure, nõnda et ta pidi minema paati ja istuma merel. Ja kõik rahvas oli maal mererannas.
2
Ja ta õpetas neid palju tähendamissõnadega, ja oma õpetuses ta ütles neile:
3
"Kuulge! Vaata, külvaja läks välja külvama.
4
Ja sündis, kui ta külvas, et muist kukkus tee ääre, ja linnud tulid ja sõid selle.
5
Ja muist kukkus kaljusele maale, kus tal ei olnud palju mulda; ja see tärkas varsti, sest tal ei olnud sügavat maad.
6
Aga kui päike tõusis, kõrbes see, ja et tal ei olnud juurt, kuivas ta ära.
7
Ja muist kukkus ohakate sekka, ja ohakad tõusid ning lämmatasid selle, ja ta ei annud vilja.
8
Ja muist kukkus heale maale, ja kui see tärkas ja kasvas, andis see vilja, ja mõni kandis kolmkümmend seemet ja mõni kuuskümmend ja mõni sada."
9
Ja ta ütles: "Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu!"
10
Aga kui ta üksi oli, küsisid temalt need, kes ühes nende kaheteistkümnega olid tema ümber, nende tähendamissõnade mõtet.
11
Ja ta ütles neile: "Teile on antud mõista Jumala riigi saladust, aga neile, kes on väljas, sünnib see kõik tähendamissõnade läbi,
12
et nad nähes näeksid ega taipaks, ja kuuldes kuuleksid ega mõistaks, et nad ei pöörduks ja neile ei antaks andeks!"
13
Ja ta ütles neile: "Te ei taipa seda tähendamissõna, kuidas te siis tahate mõista kõiki teisi tähendamissõnu?
15
Need on teeäärsed, kuhu sõna külvatakse, ja kui nad on kuulnud, tuleb kohe saatan ja võtab sõna ära, mis nendesse oli külvatud.
16
Ja nõndasamuti, mis külvati kaljusele maale, on need, kes kui nad sõna kuulevad, seda kohe rõõmuga vastu võtavad,
17
aga neil ei ole juurt enestes, vaid nad kestavad ainult üürikese aja; pärast, kui tõuseb viletsus või tagakiusamine sõna pärast, nad taganevad varsti.
18
Ja teised on ohakate sekka külvatud. Need on, kes sõna kuulevad,
19
aga selle maailma mured ja rikkuse petlikkus ja muude asjade himud saavad võimule ja lämmatavad sõna ära, ja see jääb viljatumaks.
20
Ja kes on heale maale külvatud, on need, kes sõna kuulevad ja vastu võtavad ja kannavad vilja, mõni kolmekümnekordselt ja mõni kuuekümnekordselt ja mõni sajakordselt."
21
Ja ta ütles neile: "Kas küünal tuuakse selleks, et panna teda vaka alla või voodi alla? Kas mitte selleks, et teda panna küünlajalale?
22
Sest midagi ei ole varjul muu jaoks, kui et ta saaks avalikuks, ja midagi ei ole peidetud muu jaoks, kui et ta tuleks ilmsiks.
23
Kui kellelgi kõrvad on kuulda, see kuulgu!"
24
Ja ta ütles neile: "Pange tähele, mida te kuulete. Mis mõõduga te mõõdate, sellega mõõdetakse teile ja teile lisatakse veel juure.
25
Sest kellel on, sellele antakse; ja kellel ei ole, sellelt võetakse see, mis tal on!"
26
Ja ta ütles: "Nõnda on Jumala riik, otsegu inimene viskab seemet maa peale,
27
ja heidab magama ja tõuseb üles öösel ja päeval, ja seeme tärkab ja sirgub, nõnda et ta isegi ei tea kuidas.
28
Sest maa kannab vilja iseenesest, esmalt orast, pärast päid, siis täit nisu pea sees.
29
Aga kui vili on valminud, saadab ta sedamaid sirbi sinna, sest lõikus on käes."
30
Ja ta ütles: "Millega võiksime võrrelda Jumala riiki? Või missuguse tähendamissõnaga me seda tähendame?
31
Sinepiivakesega, mis on, kui see maha külvatakse, väiksem kui kõik muud seemned maa peal,
32
aga kui see on külvatud, tõuseb ta ning saab suuremaks kõigist taimedest ja kasvatab suured oksad, nõnda et taeva linnud võivad pesitada ta varju all."
33
Ja mitme niisugune tähendamissõnaga rääkis ta neile sõnu sedamööda, kuidas nad suutsid kuulda.
34
Aga ilma tähendamissõnata ei rääkinud ta neile midagi; ja isepäinis ta seletas jüngritele kõik ära.
35
Ja samal päeval, kui õhtu käes oli, ütles ta neile: "Lähme üle teisele poole."
36
Ja kui nad rahva olid laskunud ära minna, võtavad nad tema paati; nõnda nagu ta oli; ja ka teisi paate oli temaga.
37
Siis tõusis kange tuulispea ja lõi laineid paati, nõnda et paat juba täitus.
38
Ja tema ise oli paadi päras magamas, toetudes peaalusele; ja nad äratasid ta üles ja ütlesid talle: "Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?"
39
Tema tõusis üles ja sõitles tuult ning ütles merele: "Ole vait ja vaga!" Ja tuul rauges, ja meri jäi täiesti vaikseks.
40
Ja ta ütles neile: "Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?"
41
Ja nad lõid väga kartma ning ütlesid üksteisele: "Kes see siis õieti on, et ka tuul ja meri kuulevad tema sõna?"
