Flash tuleb sisse lülitada
1
Laulujuhatajale: viisil "Liiliad"; Taaveti laul.
2
Päästa mind, Jumal, sest veed tõusevad mu hinge hukutama!
3
Ma olen vajunud sügavasse, põhjatusse mutta ega ole püsti tõstetud! Ma olen sattunud vee sügavusse ning voolas vesi uputab mind!
4
Ma olen väsinud hüüdmast, mu kurk on kähe, mu silmad on väsinud oodates oma Jumalat!
5
Neid, kes mind asjata vihkavad, on enam kui mu juuksekarvu mu peas; vägevaks on saanud mu hävitajad, kes on ilmaaegu mu vaenlased! Mida ma pole riisunud, pean ma tasuma!
6
Sina, Jumal, tunned mu jõledust, ja mu süüd ei ole varjul sinu eest!
7
Ärgu sattugu minu pärast häbisse need, kes ootavad sind, Issand, Jehoova Sebaot; ärgu punastagu minu pärast need, kes sind otsivad, Iisraeli Jumal!
8
Sest sinu pärast ma kannatan teotust, mu palet katab häbistus!
9
Ma olen jäänud võõraks oma vendadele ja tundmatuks oma ema lastele!
10
Sest püha viha su koja pärast on mind ära söönud, ja nende teotamised, kes sind teotavad, on langenud minu peale!
11
Ma olen nutnud ja mu hing on paastunud, kuid see on saanud mulle teotuseks!
12
Ma riietusin kotiriidesse, kuid ma sain neile pilkesõnaks!
13
Väravasuus istujad lobisevad minust ja pillil laulavad minust õllejoojad!
14
Aga mina palvetan sinu poole, Jehoova, sinu hea meele ajal, oh Jumal! Oma suurest heldusest vasta mulle oma pääste tõde mööda!
15
Kisu mind välja porist, et ma sisse ei vajuks, et ma pääseksin oma vihkajate eest ja vete sügavusest!
16
Ära lase voolast vett uputada mind ega sügavust mind neelata, ja ärgu sulgegu kaev oma suud minu üle!
17
Vasta mulle, Jehoova, sest hea on sinu heldus; pöördu minu poole oma rohket halastust mööda
18
ja ära peida oma palet oma sulase eest, sest ma olen kitsikuses; kuule mind pea!
19
Tule ligi mu hingele, lunasta tema; vabasta mind mu vaenlaste pärast!
20
Sina tead mu teotust ja mu häbi ja mu laimu, kõik mu vastased on su ees!
21
Teotus on murdnud mu südame, ma olen haigeks jäänud; ma ootasin säästmist, kuid seda ei olnud, ja trööstijaid, kuid neid ma ei leidnud!
22
Vaid nad andsid mulle süüa mürkrohtu ja mu janus jootsid nad mind äädikaga!
23
Nende laud saagu püüdepaelaks nende ees ja võrguks muretuile!
24
Nende silmad saagu pimedaks, et nad ei näeks, ja pane nende niuded alaliselt vankuma!
25
Vala välja oma meelepaha nende peale ja su vihaleek tabagu neid!
26
Nende telklaager saagu lagedaks ärgu olgu nende telkides elanikke!
27
Sest nad jälitavad teda, keda sina oled löönud, ja jutustavad nende valust, keda sina oled haavanud!
28
Lisa neile süütegu süüteo peale, ärgu nad jõudku sinu õiglusesse!
29
Kustutatagu nad maha eluraamatust ja ärgu pandagu neid kirja ühes õigetega!
30
Aga mina olen vilets ja täis valu! Sinu abi, oh Jumal, kaitsku mind!
31
Ma kiidan lauluga Jumala nime ja tänulauluga ma ülendan teda!
32
See on Jehoovale meeldivam kui härg, kui värss, kel on sarved ja sõrad!
33
Viletsad näevad seda ja rõõmustuvad; teiegi süda, kes nõuate Jumalat, peab elama!
34
Sest Jehoova kuuleb vaeseid ega pea halvaks oma vange!
35
Kiitku teda taevas ja maa, meri ja kõik, mis seal liigub!
36
Sest Jumal tahab päästa Siioni ja uuesti ehitada Juuda linnad, et nad asuksid sinna elama ja päriksid selle!
37
Ja tema sulaste järeltulev sugu peab selle saama pärandiks, ja need, kes armastavad tema nime, asuvad sinna elama!
Flash tuleb sisse lülitada
1
Jehoova, sinu juures ma otsin pelgupaika, ära lase mind iialgi jääda häbisse!
2
Oma õiglusega tõmba mind välja kitsikusest ja vabasta mind; pööra oma kõrv mu poole ja päästa mind!
3
Ole mulle kaitsjaks kaljuks, kuhu ma aina saan minna; sina oled käskinud mind päästa, sest sina oled mu kalju ja mu mäelinnus!
4
Mu Jumal, vabasta mind õela käest ning ülekohtuse ja vägivaldse pihust!
5
Sest sina oled mu ootus, Issand Jehoova! Sa oled mu kindel lootus mu noorpõlvest!
6
Sinule ma olen toetunud sündimisest, sa oled kannud mu eest hoolt mu emaihust alates, sinule kõlab aina mu kiitus!
7
Ma olen saanud paljudele imeasjaks, kuid sina oled mulle tugevaks varjupaigaks!
8
Minu suu on täis sinu kiidetavust ja su ülevust kogu päeva!
9
Ära heida mind ära mu vanas eas, ära hülga mind, kui mu ramm lõpeb!
10
Sest mu vaenlased räägivad mu vastu, ja kes varitsevad mu hinge, peavad üheskoos nõu
11
ning ütlevad: "Jumal on tema hüljanud, jälitage teda ning võtke ta kinni, sest ei ole, kes teda ära kisuks meie käest!"
12
Oh Jumal, ära ole minust kaugel, mu Jumal, tõtta mulle appi!
13
Saagu häbisse ja hukkugu minu hinge vastased; olgu häbistusse ja teotusse mähitud need, kes otsivad minu õnnetust!
14
Aga mina ootan alati ja suurendan kõike su kiidetavust!
15
Mu suu peab jutustama sinu õiglust ja su päästetegusid kogu päeva, sest ma ei tea nende arvu!
16
Ma tulen Issanda Jehoova vägitegudega, ma tunnistan üksnes sinu õiglust!
17
Jumal, sa oled mind õpetanud mu noorest east, ja siitsaadik ma kuulutan sinu imesid!
18
Ära siis jäta mind maha, Jumal, kui ma lähen vanaks ja halliks, kuni ma kuulutan sinu käsivart praegusele põlvele ja su vägevust kõigile järeltulijaile!
19
Sest su õiglus ulatub kõrgele, oh Jumal, kes oled suuri asju teinud! Jumal, kes on nagu sina?
20
Sina, kes mind oled lasknud näha palju kitsikusi ja õnnetusi, teed mind jälle elavaks ja tõmbad mind jälle üles maa sügavustest!
21
Kasvata mu suurust ja pöördu jälle mind trööstima!
22
Ma tahan sind tänada ka kandlemänguga sinu ustavuse eest, mu Jumal! Ma tahan sulle lauldes mängida kannelt, sa Iisraeli Püha!
23
Mu huuled hõiskavad, kui ma sulle lauldes mängin, ja minu hing, mille sa oled lunastanud!
24
Minu keelgi kõneleb kogu päeva sinu õiglusest, sest juba häbenesid ja punastasid, kes otsisid mu õnnetust!
Flash tuleb sisse lülitada
1
Saalomoni laul. Jumal, anna oma kohtupidamine kuningale ja oma õigus kuninga pojale!
2
Ajagu ta su rahva asja õiguses ja su viletsate asja õigluses!
3
Toogu mäed rahu rahvale ja ka mäekünkad õiguse varal!
4
Ta mõistku õiglast kohut viletsale rahvale, ta päästku vaesed ja purustagu survajad!
5
Nad kardavad sind päikese aegu ja kuu paistel põlvest põlve!
6
Ta tuleb maha otsegu vihm ädala peale, nagu vihmapiisad, mis niisutavad maad!
7
Tema päevil õitseb õige ja valitseb suur rahu, kuni enam ei ole kuud!
8
Ta valitseb merest mereni ja Frati jõest ilmamaa otsani!
9
Tema ees põlvitab kõrbe rahvas ja tema vaenlased lakuvad põrmu!
10
Tarsise ja saarte kuningad toovad ande; Seeba ja Seba kuningad maksavad maksu!
11
Ja teda kummardavad kõik kuningad; kõik paganrahvad orjaku teda!
12
Sest tema kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa ja selle, kel pole abimeest!
13
Ta säästab nõrka ja vaest ja päästab vaeste hinge!
14
Ta lunastab nende hinged kavalusest ja vägivallast, ja nende veri on kallis tema silmis!
15
Ja ta elab ning temale antakse Seeba kulda, ja tema eest palvetatakse alati, kogu päev õnnistatakse teda!
16
Viljarohkus on maa peal, mägede otsas kahisevad viljapead nagu Liibanoni mets, ja linna elanikke tärkab otsegu maast rohtu!
17
Ta nimi püsib igavesti; päikese paistel võrsugu ta nimi, õnnistagu nad üksteist sellega! Kiitku teda õndsaks kõik rahvad!
18
Tänu olgu Jehoovale, Jumalale, Iisraeli Jumalale, kes ainuüksi teeb imet!
19
Ja tänu olgu tema aulisele nimele igavesti ning kõik maailm olgu täis tema au! Aamen, aamen!
20
Taaveti, Iisai poja palved lõpevad.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Pärast seda aega rändas tema linnast linna ja külast külla ning jutlustas ja kuulutas evangeeliumi Jumala riigist. Ja need kaksteistkümmend olid temaga,
2
ja mõned naised, kelled tema oli terveks teinud kurjadest vaimudest ja tõbedest: Maarja, keda hüütakse Magdaleenaks, kellest seitse kurja vaimu oli välja läinud,
3
ja Johanna, Heroodese varahoidja Kuusa naine, ja Susanna ja palju muid, kes teda toetasid oma varaga.
4
Aga kui palju rahvast kogunes ja kõigist linnadest tuli tema juure, rääkis ta tähendamissõnaga:
5
"Külvaja läks välja oma seemet külvama. Ja kui ta külvas, kukkus muist tee ääre ja tallati ära, ja taeva linnud sõid selle ära.
6
Ja muist kukkus kaljule. Ja kui see tärkas, kuivas see ära, sest sellel ei olnud niiskust.
7
Ja muist kukkus ohakate keskele, ja ohakad kasvasid ühtlasi üles ja lämmatasid selle.
8
Ja muist kukkus heale maale, ja kui see tärkas, kandis see sajakordse vilja." Seda üteldes ta hüüdis: "Kellel kõrvad on kuulda, see kuulgu!"
9
Siis küsisid tema jüngrid temalt, mida see tähendamissõna tähendab.
10
Tema ütles: "Teile on antud mõista Jumala riigi saladusi, aga muile tähendamissõnades, et nad nähes ei näeks ja kuuldes ei mõistaks.
11
Ent tähendamissõna on see: Seeme on Jumala sõna.
12
Teeäärsed on need, kes kuulevad; pärast tuleb kurat ja võtab sõna ära nende südamest, et nad ei usuks ega saaks õndsaks.
13
Kaljupealsed on need, kes kuuldes sõna rõõmuga vastu võtavad, kuid neil ei ole juurt; ajutiseks nad usuvad ja kiusatuse ajal nad loobuvad.
14
Mis ohakate sekka kukkus, need on need, kes kuulevad ja lähevad ära ning lämbuvad muredest ja rikkusest ja elu lõbudest ega kanna valmis vilja.
15
Aga mis on heas maas, on need, kes sõna kuulevad, kaunis ja heas südames peavad ning kannavad vilja kannatlikkuses.
16
Ükski, kes süütab küünla, ei kata seda astjaga kinni ega pane voodi alla, vaid asetab selle küünlajalale, et sissetulijad näeksid valgust.
17
Sest midagi ei ole varjul, mis ei saaks avalikuks, ei ole ka midagi salajas, mis ei saaks teatavaks ega tuleks ilmsiks.
18
Katsuge siis, kuidas te kuulete; sest kellel iganes on, sellele antakse, ja kellel iganes ei ole, sellelt võetakse seegi, mis ta arvab enesel olevat."
19
Aga tema juure tulid ta ema ja vennad ega võinud saada tema ligi rahva pärast.
20
Ja temale teatati: "Sinu ema ja su vennad seisavad õues ja tahavad sind näha!"
21
Aga ta kostis ning ütles neile: "Minu ema ja mu vennad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja teevad selle järele!"
22
Ja ühel päeval astusid tema ja ta jüngrid paati, ja ta ütles neile: "Lähme teisele poole järve!" Ja nad sõudsid minema.
23
Ja kui nad paadiga purjetasid, uinus ta magama. Siis tõusis järvel tuulispea ja paat uhtus vett täis, ja nad olid hädas.
24
Siis nad tulid tema juure, äratasid ta üles ja ütlesid: "Õpetaja, õpetaja, me hukkume!" Aga tema tõusis üles, ähvardas tuult ning vee lainetust, ja need raugesid ning ilm muutus vaikseks.
25
Aga tema ütles neile: "Kus on teie usk?" Ent nad kartsid ja imestasid ning ütlesid üksteisele: "Kes see õieti on, et tema käsib tuuli ja vett, ja need kuulevad ta sõna?"
26
Ja nad purjetasid gerasalaste maale, mis on Galilea vastas.
27
Aga kui tema astus maale, tuli linnast talle vastu mees, kelle sees oli kurje vaime; ja ta ei olnud ammust ajast kuube selga pannud ega asunud majas, vaid surnuhaudades.
28
Jeesust nähes ta hakkas karjuma, heitis tema ette maha ning ütles suure häälega: "Mis on mul tegemist sinuga, Jeesus, kõige kõrgema Jumala Poeg? ma palun sind, ära piina mind!"
29
Sest ta käskis rüvedat vaimu väljuda inimesest. See oli teda juba kaua aega vaevanud, ja teda oli ahelatega seotud ja peetud jalgrau'us, aga ta oli rauad katki kiskunud ja kuri vaim oli teda ajanud kõrbedesse.
30
Jeesus küsis temalt: "Mis su nimi on?" Tema vastas: "Leegion!" Sest palju kurje vaime oli läinud tema sisse.
31
Ja need palusid teda, et ta neid ei käsiks minna ära põrguhauda.
32
Aga seal oli suur seakari mäel söömas. Ja nad palusid teda, et ta neid lubaks minna nende sisse. Ja ta andis neile loa.
33
Aga kui kurjad vaimud olid inimesest väljunud, läksid nad sigade sisse, ja seakari kukutas enese ülepeakaela kaldalt järve ning uppus.
34
Kui karjatsejad nägid, mis sündis, põgenesid nad ja andsid seda teada linnas ja maal.
35
Siis tuldi välja vaatama, mis oli sündinud, ja mindi Jeesuse juure ja leiti inimene, kellest kurjad vaimud olid välja läinud, Jeesuse jalge ees istumas, riietatult ja selge aruga. Ja inimesed lõid kartma.
36
Siis jutustasid neile need, kes olid näinud, kuidas seestunu oli terveks saanud.
37
Ja kogu rahvahulk gerasalaste maa ümbruskonnast palus teda, et ta läheks ära nende juurest. Sest suur hirm oli neid vallanud. Tema aga astus paati ja pöördus tagasi.
38
Aga mees, kellest kurjad vaimud olid välja läinud, palus teda, et ta võiks jääda tema juure. Kuid Jeesus laskis ta minema, üteldes:
39
"Mine tagasi koju ja jutusta, mis suuri asju Jumal sulle on teinud!" Ja ta läks ära ja kuulutas mööda kogu linna, kui suuri asju Jeesus temale oli teinud.
40
Aga kui Jeesus tagasi tuli, võttis rahvas teda vastu, sest nemad kõik olid teda ootamas.
41
Ja vaata, siis tuli mees, Jairus nimi, ja see oli kogudusekoja ülem; ja ta heitis Jeesuse jalge ette ning palus teda tulla enese kotta.
42
Sest tal oli ainus tütar, kaksteistkümmend aastat vana, ja see oli suremas. Aga tema sinna minnes tungis rahvas temale peale.
43
Ja keegi naine, kes oli kaksteistkümmend aastat põdenud verejooksu ega olnud võinud ühegi käest saada tervist,
44
tuli tema selja taha ja puudutas ta kuue palistust, ja sedamaid lakkas ta verejooks.
45
Ja Jeesus ütles: "Kes puudutas mind?" Aga kui kõik salgasid, ütles Peetrus: "Õpetaja, rahvahulgad tungivad sulle peale ja rõhuvad sind!"
46
Kuid Jeesus ütles: "Keegi puudutas mind, sest ma tundsin väe enesest välja minevat!"
47
Kui nüüd naine nägi, et ta ei olnud varjule jäänud, tuli ta värisedes ja heitis tema ette maha ja teatas temale kõige rahva kuuldes, mis asja pärast ta oli teda puudutanud ja kuidas ta kohe oli terveks saanud.
48
Siis ta ütles naisele: "Tütar, sinu usk on sind aidanud, mine rahuga!"
49
Kui tema alles rääkis, tuli kogudusekoja ülema perest keegi ning ütles: "Su tütar on surnud, ära tülita enam õpetajat!"
50
Aga seda kuuldes vastas Jeesus temale: "Ara karda, usu vaid, siis ta saab abi!"
51
Kui ta siis jõudis majasse, ei lasknud ta enesega sisse tulla kedagi teist kui ainult Peetruse ja Johannese ja Jakoobuse ning lapse isa ja ema.
52
Ja kõik nutsid ja leinasid tütarlast. Aga tema ütles: "Ärge nutke, ta ei ole surnud, vaid ta magab!"
53
Ja nad naersid teda, teades, et lapsuke on surnud.
54
Ent tema haaras lapse käest kinni ja ütles hüüdes: "Tütarlaps, tõuse üles!"
55
Ja tema vaim tuli tagasi, ja ta tõusis kohe üles. Ja ta käskis talle süüa anda.
56
Ja tütarlapse vanemad kohkusid; aga tema keelas neid ühelegi rääkimast seda, mis oli sündinud.
