Flash tuleb sisse lülitada
1
Aga nüüd naeravad mind need, kes elupäevilt on nooremad mind, kelle isasid ma ei arvanud väärt panna oma karjakoerte seltsi!
2
Mis kasu oleks mul isegi nende käte rammust, kui neil elujõudki on kadunud,
3
kui nad puuduses ja näljas on jäänud viljatumaks? Nad närivad puhtaks isegi põudse maa, kus äsja oli torm ja häving!
4
Nad nopivad põõsaste juurest soolaheina ja leetpõõsa juur on neile leivaks!
5
Nad on ühiskonnast ära aetud, nende peale karjutakse nagu varga peale!
6
Nad peavad elama orunõlvades, mulla- ja kaljukoobastes!
7
Nad karjuvad põõsaste vahel, nad kogunevad kureherneste alla -
8
jõledad inimesed, nimetu rahva lapsed, kes on maalt välja peksetud!
9
Ja nüüd olen mina saanud neile pilkelauluks, pean olema neile sõnakõlksuks!
10
Nad jälestavad mind, hoiduvad minust ega jäta mulle näkku sülitamata!
11
Sest Jumal vallandas oma ammunööri ja alandas mind, ja nemad heitsid minu ees ära oma ohjelduse!
12
Paremalt poolt tõuseb see rämps: nad löövad mul jalad alt ja valmistavad minu jaoks oma hukatusteid!
13
Nad rikuvad mu jalgraja, aitavad kaasa mu hukkumiseks, ükski ei hoia neid tagasi!
14
Nad tulevad nagu läbi laia prao, veeretavad endid sisse tormi ajal!
15
Mu kallale on asunud suur hirm: mu väärikus on otsegu tuulest viidud ju mu õnn on nagu möödunud pilv!
16
Ja nüüd on hing mu sees valatud tühjaks, viletsuspäevad on mind kätte saanud!
17
Öösiti pistab mul kontides ja mu valud ei pea vahet!
18
Nende ägeduse tõttu on mu nahk muutunud: see nöörib mind otsegu kuuekaelus!
19
Jumal on heitnud mind savi sisse, ma olen saanud põrmu ja tuha sarnaseks!
20
Ma kisendan su poole, aga sa ei vasta mulle, ma seisan siin, aga sa ainult silmitsed mind!
21
Sa oled muutunud julmaks mu vastu, sa kiusad mind oma vägeva käega!
22
Sa tõstad mind tuule kätte, sõidutad mind ja lased mind raginal kaduda!
23
Tõesti, ma tean, et sa saadad mind surma ja kõigi elavate kogunemiskotta!
24
Eks vajuja ometi siruta oma kätt välja ja hukkumisel karju appi?
25
Või kas mina ei nutnud selle pärast, kellel oli raske aeg? Kas mul ei olnud kaastunnet vaesele?
26
Aga kui ma ootasin head, tuli õnnetus, ja kui ma igatsesin valgust, tuli pimedus!
27
Mu sisemus keeb ega rahune mitte, mind on tabanud viletsuspäevad!
28
Ma käin leinates ja troostita, tõusen koguduses üles ja karjun appi!
29
Ma olen žaakalitele vennaks ja jaanalindudele seltsiliseks!
30
Mu ihunahk on muutunud mustaks ja mu kondid hõõguvad kuumusest!
31
Mu kandlemängust kujunes lein ja mu vilepilliloost nutjate hääl!
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ma andsin ju oma silmadele seaduse! Kuidas ma võiksin siis vaadata neitsi poole?
2
Sest mis oleks muidu mu osa Jumalalt ülal ja mu pärisosa Kõigevägevamalt kõrgustes?
3
Eks hukatus tule ülekohtutegijale ja õnnetus sellele, kes nurjatust teeb?
4
Eks tema näe mu teed ja loe kõiki mu samme?
5
Kui ma olen valega ühes käinud või on mu jalg tõtanud pettuse poole,
6
vaetagu mind õigetel vaekaussidel - siis saab Jumal teada mu ausust!
7
Kui mu sammud on kaldunud teelt kõrvale ja mu süda on järgnenud silmadele, ja kui mulle on midagi pihku jäänud,
8
siis söögu keegi teine, mida ma külvan, ja mis mulle võrsub, juuritagu välja!
9
Kui mu süda on lasknud ennast ahvatella mõne naise poole ja ma olen varitsenud oma ligimese ukse taga,
10
siis jahvatagu mu naine võõrale ja heitku teised tema peale!
11
Sest see oleks olnud häbitegu ja kohtuväärt süü,
12
tuli, mis põletab kadupaigast saadik ja hävitab kõik mu saagi!
13
Kui ma oleksin põlanud oma sulase ja ümmardaja õigust, kui neil oli minuga tüli,
14
mis ma oleksin teinud siis, kui Jumal oleks tõusnud? Ja kui ta oleks katsuma tulnud, mis ma siis temale oleksin kostnud?
15
Eks minu looja emaihus ole loonud ka teda, eks ole üks ja seesama meid emaüsas valmistanud?
16
Kas ma olen tagasi lükanud vaeste soove või lasknud tuhmuda lesknaise silmi?
17
Kas ma üksinda olen söönud oma palukest, ilma et vaenelaps oleks saanud sellest süüa?
18
Sest oma noorusest peale, ma kasvatasin teda kui isa, ja oma emaihust alates ma olen teda juhatanud!
19
Kas ma olen võinud näha kedagi hukkuvat riiete puudusel või vaest ilma katteta?
20
Eks ta niuded õnnistanud mind ja eks ta saanud mu lambaniidust sooja?
21
Kui mu käsi on ähvardanud vaestlast, kuna ma väravas nägin enesele abi,
22
siis langegu mu õlg liigesest välja ja murdugu mu käsivars õlavarreluust saadik!
23
Sest mul oli hirm Jumalalt tuleva õnnetuse ees, ja tema ülivõimu vastu ei oleks ma suutnud püsida!
24
Kas ma panin oma lootuse kullale või ütlesin ma kalleimale kullale: "Ma usaldan sind!"?
25
Kas ma rõõmutsesin, et mu varandus oli suur või et mu käsi saavutas väga palju?
26
Kui ma oleksin vaadanud päikest, kuidas see paistab, või kuud, mis nii suurepäraselt rändab,
27
kui mu süda seejuures oleks lasknud ennast salaja petta, nõnda et oleksin saatnud käesuudlusi,
28
siis oleks seegi olnud kohtuväärt süü, sest ma oleksin siis ju salanud Jumala, kes on ülal!
29
Kas ma olen rõõmutsenud oma vihamehe hukkumise pärast või hõisanud, kui teda tabas õnnetus?
30
Ei ole ma lubanud oma suud pattu teha, et oleksin sajatades nõudnud tema hinge!
31
Eks ole inimesed mu telgis ütelnud: "Kes ei oleks temalt liha küllalt saanud?"
32
Võõras ei ole pidanud ööbima uulitsal, ma avasin teekäijale oma ukse!
33
Kas ma oleksin varjanud oma üleastumisi inimeste eest oma süütegu põue peites,
34
sellepärast et pidin kartma suurt rahvahulka ja et mind hirmutas suguvõsa põlgus, nõnda et oleksin pidanud vaikima, ilma uksestki välja minemata?
35
Oh, et mul oleks keegi, kes mind kuuleks! Siin on mu nimemärk! Kõigevägevam kostku mulle! Oleks mul ometi vastase kirjutatud süüdistuskiri!
36
Tõesti, ma tõstaksin selle õlale, paneksin selle enesele krooniks!
37
Ma teeksin temale teatavaks kõik oma sammud, astuksin tema ette nagu vürst!
38
Kui mu põld mu vastu kisendab ja selle vaod üheskoos nutavad,
39
et ma olen söönud ta saaki ilma tasuta ja olen pannud ta õiged omanikud hingeldama,
40
siis kasvatagu ta nisu asemel kibuvitsu ja odra asemel umbrohtu!" Iiobi sõnad on lõppenud.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Kui need kolm meest loobusid Iiobile vastamast, sellepärast et ta oma silmis õige oli,
2
siis süttis põlema buuslase Eliihu, Baarakeli poja viha, kes oli Raami suguvõsast; ta viha süttis põlema Iiobi vastu, sellepärast et too pidas ennast Jumalast õigemaks.
3
Ta viha süttis põlema ka tema kolme sõbra vastu, sellepärast et need ei olnud leidnud vastust, millega nad oleksid saanud Iiobi süüdi mõista.
4
Eliihu oli oodanud, kuni nad Iiobiga rääkisid, sest nad olid ealt vanemad teda.
5
Aga kui Eliihu nägi, et nende kolme mehe suus ei olnud vastust, siis ta viha süttis põlema.
6
Ja buuslane Eliihu, Baarakeli poeg, kostis ning ütles: "Mina olen ealt noorim, aga teie olete elatanud; sellepärast ma olin tagasihoidlik ja kartsin teile kuulutada oma arvamist!
7
Ma mõtlesin: kõnelgu päevad ja aastate rohkus õpetagu tarkust!
8
Tõesti, inimeste sees on vaim ja Kõigevägevama hingeõhk annab neile mõistuse!
9
Ei ole eakad mitte alati targemad ega mõista üksnes vanad, mis on õige!
10
Seepärast ma ütlen: kuule mind, minagi tahan kuulutada oma arvamist!
11
Vaata, ma ootasin, mis teil on ütelda, ma kuulatasin teie tarkust, siis kui te otsisite sõnu!
12
Ma panin siis teid tähele, ja vaata, ükski ei kutsunud Iiobit korrale, ükski teist ei vastanud tema sõnadele!
13
Ärge seepärast mõtelge: "Meie oleme leidnud tarkuse!" Jumal õpetab meid, mitte inimene!
14
Minu vastu ta ei ole oma sõnu seadnud ja teie sõnadega ma ei taha temale vastata!
15
Nad on ehmunud, nad ei vasta enam, neil on sõnad lõppenud!
16
Kas pean ootama, sellepärast et nad ei räägi, et nad seisavad siin ega vasta enam?
17
Ma tahan anda vastuseks omaltki poolt osa, ma tahan kuulutada ka oma arvamist!
18
Sest ma olen täis sõnu, vaim mu sees sunnib mind!
19
Vaata, mu sees on nagu viin, millel puudub väljapääs: otsegu nahkastja, täis värsket viina, tahaks lõhkeda!
20
Ma pean rääkima, et saada enesele õhku, pean avama huuled ja vastama!
21
Ma ei taha nüüd olla erapoolik ega kedagi meelitada!
22
Sest ma ei või meelitada: kui kergesti võiks mu Looja mind siis ära võtta!
Flash tuleb sisse lülitada
1
Neil päevil, kui jälle väga palju rahvast koos oli ja neil ei olnud midagi süüa, kutsus Jeesus jüngrid enese juure ja ütles neile:
2
"Mul on väga hale meel rahvast, sest nad on juba kolm päeva olnud minu juures, ja neil ei ole midagi süüa.
3
Ja kui ma nad lasen koju minna söömata, nõrkevad nad teel!" Sest mõned neist olid kaugelt tulnud.
4
Ja ta jüngrid vastasid temale: "Kust võib keegi siin kõrves neid leivaga täita?"
5
Ja ta küsis neilt: "Mitu leiba teil on?" Nad ütlesid: "Seitse."
6
Ja ta käskis rahva istuda maa peale. Siis ta võttis need seitse leiba, tänas, murdis ja andis oma jüngrite kätte, et nad paneksid ette. Ja nad panid rahvale ette.
7
Ja neil oli pisut kalukesi; ja ta õnnistas ja käskis ka need ette panna.
8
Siis nad sõid ja nende kõhud said täis, ja ülejäänud palukesi korjati kokku seitse korvitäit.
9
Aga sööjaid oli olnud arvata neli tuhat. Ja ta laskis nad minna.
10
Ja varsti ta astus ühes oma jüngritega paati ja jõudis Dalmanuuta paikadesse.
11
Ja variserid tulid välja ja hakkasid temaga vaidlema ning nõudsid temalt tunnustähte taevast, et teda kiusata.
12
Siis ta ohkas oma vaimus ja ütles: "Miks see sugu otsib tähte? Tõesti, ma ütlen teile, sellele soole ei anta tähte!"
13
Ja ta jättis nad maha ja astus jälle paati ja läks ära teisele poole.
14
Ja nad olid unustanud leiba kaasa võtta ja neil ei olnud rohkem kui üksainus leib paadis kaasas.
15
Ja ta käskis neid ning ütles: "Vaadake ette, hoiduge variseride haputaignast ja Heroodese haputaignast!"
16
Ja nad arutlesid isekeskis seda, et neil ei ole leiba.
17
tema märkas seda ning ütles neile: "Mis te arutate, et teil ei ole leiba? Kas te veel ei mõista ega saa aru? Kas teil on ikka alles kõva süda?
18
Silmad teil on, aga te ei näe; kõrvad teil on, aga te ei kuule ega mäleta.
19
Kui ma viis leiba murdsin viiele tuhandele, mitu korvitäit palukesi te siis korjasite?" Nad ütlesid: "Kaksteistkümmend!"
20
"Kui ma seitse murdsin neljale tuhandele, mitu korvitäit palukesi te siis korjasite?" Nad ütlesid: "Seitse."
21
Siis ta ütles neile: "Kuidas te siis ei mõista?"
22
Ja nad tulevad Betsaidasse. Ja ta juure tuuakse pime, ja nad paluvad teda, et ta teda puudutaks.
23
Siis ta haaras pimeda käest kinni ja viis ta alevist välja, sülitas temale silmi ning pani oma käed ta peale ja küsis talt: "Kas sa näed midagi?"
24
Tema vaatas üles ning ütles: "Ma näen inimesi, ma näen neid nagu puid kõndimas!"
25
siis ta pani taas oma käed ta silmadele; ja nüüd ta vaatas teravasti ja oli jälle terve; ja ta nägi kõike selgesti.
26
Ja ta saatis tema koju ning ütles: "Ära minegi külasse!"
27
Ja Jeesus ja ta jüngrid läksid Filippuse Kaisarea küladesse. Ja teel küsis ta oma jüngritelt ning ütles neile: "Kelle mind inimesed ütlevad olevat?"
28
Aga nemad vastasid temale ning ütlesid: "Ristija Johannese, ja teised Eelija, ja veel teised ühe prohveteist!"
29
Siis ta küsis neilt: "Aga teie, kelle teie ütlete mind olevat?" Peetrus vastas ning ütles temale: "Sina oled Kristus!"
30
Ja ta hoiatas neid kõvasti, et nad temast ühelegi ei räägiks.
31
Ja ta hakkas neid õpetama: "Inimese Poeg peab palju kannatama ja hüljatama vanemate ja ülempreestrite poolt ning tapetama ja kolme päeva pärast üles tõusma."
32
Ja ta rääkis seda üsna avalikult. Ja Peetrus võttis ta isepäinis ja hakkas teda noomima.
33
Aga tema pöördus, vaatas oma jüngritele ja sõitles Peetrust ning ütles: "Tagane minust, saatan, sest sa ei mõtle seda, mis on Jumala, vaid mis on inimeste kohane!"
34
Ja ta kutsus rahva enese juure ühes oma jüngritega ning ütles neile: "Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ära ja võtku oma rist enese peale ja järgigu mind.
35
Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle; aga kes iganes oma hinge kaotab minu ja armuõpetuse pärast, see päästab selle.
36
Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, aga oma hingele kahju teeks?
37
Või mis võib inimene anda oma hinge vahetushinnaks?
38
Sest kes häbeneb minu ja mu sõnade pärast selles abielurikkujas ja patuses tõus, selle pärast häbeneb ka Inimese Poeg, kui ta tuleb oma Isa auhiilguses ühes pühade inglitega!"
