Flash tuleb sisse lülitada
1
Mu vaim on murtud, mu päevad on kustutatud, mind ootavad hauad!
2
Tõesti, pilked on mu osa, ja nende tõrksusest on mu silm väsinud!
3
Pane ometi minu heaks pant tallele enese juure! Kes muidu mu kasuks kätt lööks?
4
Et sa oled nende südamed arusaamisest võõrutanud, siis sa neile võitu ei anna!
5
Kes kutsub sõbrad jagama, selle lastel tuhmuvad silmad!
6
Mind on antud inimestele sõnakõlksuks ja ma olen pealesülitamiseks nende ees!
7
Mu silm on meelepahast tuhm ja kõik mu liikmed on otsegu varjud!
8
Õiglased ehmuvad sellest ja süütu ärritub jumalavallatumate pärast!
9
Aga õige püsib oma teel, ja kellel on puhtad käed, kasvab tugevuses!
10
Te kõik aga võite tulla taas, tarka ma teie hulgast ei leia!
11
Mu päevad on möödunud, katki kistud on mu kavatsused, mu südame soovid!
12
Need tegid öö päevaks: valgus oli lähemal kui pimedus!
13
Kui ma veel võin loota, siis on surmavald mu koda, ma laotan oma aseme pimedusse!
14
Ma hüüan hauale: "Sa oled mu isa!" ja ussikestele: "Mu ema ja õde!"
15
Kus on siis mu lootus, ja mu õnn - kes seda saaks näha?
16
Minuga astuvad need alla surmavalda, kui üheskoos põrmu vajume!"
Flash tuleb sisse lülitada
1
Siis kostis suhiit Bildad ja ütles:
2
"Millal sa teed sõnadele lõpu? Mõtle järele, ja rääkigem siis!
3
Miks peetakse meid lojuseiks, ebapuhtaiks sinu silmis?
4
Sina, kes vihas oma hinge lõhki käristad - kas sinu pärast jäetakse maha maa või nihutatakse kalju oma asemelt?
5
Jah, õela valgus kustub ja tema tuleleek ei paista!
6
Ta telgis pimeneb valgus ja ta kohal kustub tema lamp!
7
Ta jõudsad sammud jäävad lühikeseks ja ta oma nõu paiskab ta maha!
8
Sest ta omad jalad viivad teda võrku ja ta käib püüniste peal!
9
Püüdepael haarab teda kannast, lõks hoiab teda kinni!
10
Tema jaoks on peidetud maa peale köis, teerajale silmus!
11
Kõikjal kohutab teda suur hirm ja kihutab tema kannul!
12
Õnnetus tunneb nälga tema järele, hukatus on valmis tema kukutamiseks!
13
Tõbi sööb ta naha, surma esmasündinu sööb ta liikmed!
14
Tema telgist kistakse ta lootus ja teda aetakse suure hirmu kuninga juure!
15
Tema telki asub elama häving, ta eluaseme peale külvatakse väävlit!
16
Temal kuivavad juured alt ja närtsivad oksad pealt!
17
Mälestus temast kaob maalt ja ta nime ei nimetata uulitsal!
18
Ta tõugatakse valgusest pimedusse ja aetakse maailmast ära!
19
Temale ei jää järglast ega sugu oma rahva seas, ja mitte ühtki pääsnut sealt, kus ta viibis!
20
Inimesed läänes ehmuvad tema hukatuspäevast ja inimesi idas haarab hirm!
21
Tõesti, nõnda sünnib ülekohtutegija hoonega ja nõnda selle paigaga, kes Jumalat ei tunne!"
Flash tuleb sisse lülitada
1
Siis kostis Iiob ja ütles:
2
"Kui kaua te piinate mu hinge ja jahvatate mind sõnadega?
3
Te mõnitate mind juba kümnendat korda häbenematult mulle peale käies!
4
Ja kui ma ka tõesti oleksin eksinud, siis jääks mu eksimus ainult mulle!
5
Kui te tõesti mu ees tahate suurustada ja mulle mu alandust ette heita,
6
siis teadke, et Jumal viis mind eksiteele ja piiras mind oma võrguga!
7
Vaata, ma kisendan: Vägivald! aga ei saa vastust; hüüan appi, aga õigust ei ole!
8
Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle, ta pani mu radade peale pimeduse!
9
Ta riisus minult au ja võttis mul krooni peast!
10
Ta kiskus mind igapidi maha, et kaoksin, ja juuris mu lootuse välja nagu puu!
11
Ta süütas oma viha põlema mu vastu ja pidas mind oma vaenlaseks!
12
Tema väesalgad tulid üheskoos, rajasid tee mu juure ja lõid leeri üles mu telgi ümber!
13
Mu vennad hoidusid minust eemale ja mu tuttavad võõrdusid minust hoopis!
14
Mu lähedased jätsid mind maha ja mu sõbrad unustasid mind ära!
15
Mu kodakondsed ja ümmardajad peavad mind võõraks - ma olen nende silmis otsegu muulane!
16
Ma hüüan oma sulast, aga ta ei vasta, ma pean teda anuma, nagu mu suu võtab!
17
Mu naisele ei meeldi mu hingeõhk ja oma lihastele vendadele ma olen vastik!
18
Poisidki põlgavad mind; kui ma tõusen, siis nad räägivad mulle vastu!
19
Mind jälestavad kõik mu sõbramehed, ja need, keda ma armastasin, on pöördunud mu vastu!
20
Mu luud on jäänud kinni naha ja liha külge, ja mu igemed paljastuvad!
21
Halastage mu peale, halastage, mu sõbrad, sest mind on tabanud Jumala käsi!
22
Miks ajate mind taga nagu Jumal? Kas te ei küllastu mu lihast?
23
Oh, et mu sõnad ometi kirja pandaks, et need raamatusse kirjutataks,
24
raudsule ja teemantnõelaga uurendataks kaljusse igaveseks ajaks!
25
Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma!
26
Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat,
27
teda, keda ma ise näen, keda näevad mu omad silmad aga mitte mõne võõra! Mul kõdunevad neerud sisikonnas!
28
Kui te mõtlete: "Me ajame teda taga, asja juur leidub temas!",
29
siis kartke mõõka, sest viha tabab mõõgaväärt süütegusid, teades, et kohtumõistja on olemas!"
Flash tuleb sisse lülitada
1
Siis kostis naamalane Soofar ja ütles:
2
"Selle peale mu rahutud mõtted tulevad tagasi ja sellepärast tormitseb mu sees!
3
Ma pean kuulma häbistavat noomimist ja saan vastuseks tühja tuult!
4
Kas sa ei tea juba muistsest ajast, sellest ajast, kui inimene maa peale pandi,
5
et õelate hõiskamine on üürike ja jumalatu rõõm ainult silmapilkne?
6
Kuigi ta kõrgus tõuseks taevani ja ta pea puudutaks pilvi,
7
ta kaob, nagu ta roegi, igaveseks; need, kes teda nägid, küsivad: "Kus ta on?"
8
Ta lendab ära otsegu unenägu ja teda ei leita enam, ta haihtub nagu öine nägemus!
9
Silm, mis teda nägi, ei näe teda enam, ja ta ase ei pane enam teda tähele!
10
Tema lapsed peavad vaeseid hüvitama ja tema enese käed ta varanduse tagasi andma!
11
Ta kondid on küll täis noorusejõudu aga ta heidab koos sellega põrmu magama!
12
Kuigi kurjus on ta suus nõnda magus, et ta peidab selle oma keele alla,
13
kuigi ta säästab seda ega loobu sellest, vaid hoiab seda keset suulage,
14
muutub ometi tema roog ta kõhus madude mürgiks ta sisikonnas!
15
Ta peab oksendama neelatud varandust - Jumal ajab selle ta kõhust välja!
16
Ta imes madude mürki, ussi keel tapab tema!
17
Ei saa ta näha õliojasid, mee- ja piimajõgesid!
18
Ta peab oma töövilja ära andma ega tohi ise seda neelata, ja oma kaubakasust ta ei tunne rõõmu!
19
Sest ta kohtles teisi halvasti, jättis maha vaesed, röövis enesele kojad, mis ta ei olnud ehitanud!
20
Sest ta ei tundnud rahuldust kõhus - aga oma kalliste asjadega ta ennast ei päästa!
21
Ükski ei pääsenud tema neelamisest, seepärast ta õnn ei kesta!
22
Tema ülikülluseski tuleb temale kitsas kätte, teda tabab õnnetuse kogu jõud!
23
Et tema kõhtu täita, läkitab Jumal temasse oma tulise viha ja laseb tema peale hukatust sadada!
24
Kui ta põgeneb raudrelva eest, siis laseb vaskamb temast läbi,
25
viskoda väljub seljast ja mõõgatera sapist, ja temale tulevad hirmuvärinad peale!
26
Suur pimedus on temale varaks pandud, teda neelab õhutamata tuli; mis tema telki on alles jäänud, hävitatakse!
27
Taevad ilmutavad tema süüd ja maa tõuseb tema vastu!
28
Tema koja uhub vihmavaling, ta vihapäeva uputusvesi!
29
See on õela inimese osa Jumalalt, pärisosa, mis Jumal temale määrab!"
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja nad tulid teisele poole merd gerasalaste maale.
2
Ja kui ta paadist väljus, kohtas teda varsti haudadest tulnud mees, kellel oli rüve vaim.
3
Mehe eluase oli surnuhaudades ja keegi ei suutnud teda ahelatega kinni panna,
4
sest ta oli mitu korda olnud kinni jalgrau'us ja ahelais, aga oli ahelad puruks kiskunud ja jalgrauad katki murdnud, nii et ükski ei suutnud teda taltsutada.
5
Ööd ja päevad läbi oli ta aina mägedel ja surnuhaudades ning karjus ja peksis ennast kividega.
6
Aga kui ta Jeesust kaugelt nägi, jooksis ta ja kummardas teda
7
ja ütles suure häälega kisendades: "Mis sinul on minuga tegemist, Jeesus, kõige kõrgema Jumala Poeg? Ma vannutan sind Jumala juures, et sa mind ei piinaks!"
8
Sest ta oli ütelnud temale: "Mine välja inimesest, sa rüve vaim!"
9
Ja ta küsis temalt: "Mis su nimi on?" Ta ütles talle: "Mu nimi on Leegion, sest meid on palju!"
10
Ja ta anus teda väga, et ta neid välja ei saadaks sealt maalt.
11
Ent seal oli mäe all suur seakari söömas.
12
Ja rüvedad vaimud anusid teda ning ütlesid: "Läheta meid sigade sisse, et me läheksime neisse!"
13
Ja tema andis neile loa. Siis rüvedad vaimud väljusid ja läksid sigade sisse. Ja seakari kukutas enese ülepeakaela kaldalt merre, arvult ligi kaks tuhat, ja uppus merre.
14
Aga nende karjatsejad põgenesid ja teatasid sellest linnas ja maal. Ja inimesi tuli välja vaatama, mis on sündinud.
15
Ja nad tulid Jeesuse juure ja nägid seestunut, kelles oli olnud Leegion, istuvat, riietatud ja selge aruga olevat. Ja nad kartsid.
16
Ja need, kes seda olid näinud, jutustasid neile, mis seestunuga oli sündinud, ja sigadest.
17
Ja inimesed hakkasid teda paluma, et ta nende maa-alalt ära läheks.
18
Kui ta paati astus, palus talt see, kes oli olnud seestunud, et ta tohiks jääda tema juure.
19
Aga tema ei lubanud seda talle mitte, vaid ütles talle: "Mine koju omaste juure ja teata neile, mis suuri asju Issand sulle on teinud ja kuidas ta sinu peale on halastanud."
20
Ja ta läks ära ja hakkas Dekapolis kuulutama, mis suuri asju Jeesus temale oli teinud. Ja kõik panid seda imeks.
21
Ja kui Jeesus paadiga jälle siiapoole kaldale oli jõudnud, kogunes palju rahvast tema juure, ja ta oli mererannas.
22
Siis tuleb üks kogudusekoja ülemaid, Jairus nimi, ja langeb teda nähes tema jalge ette maha
23
ja palub teda väga ning ütleb: "Mu tütreke on hinge vaakumas; ma palun, et sa tuleksid ja paneksid oma käed tema peale, et ta saaks terveks ning jääks ellu!"
24
Ja ta läks temaga. Ja palju rahvast käis tema järel ja rõhus ta peale.
25
Ja seal oli naine, kes oli kaksteistkümmend aastat olnud veritõves
26
ja oli saanud palju kannatada mitme arsti all ning oli kulutanud kogu oma vara, ilma et ta oleks mingit abi saanud, kuna haigus oli läinud veel pahemaks.
27
See oli kuulnud Jeesusest ja tuli rahva seas tema selja taha ja puudutas ta kuube.
28
Sest ta mõtles: Kui ma aga puudutaksin tema riideid, saaksin ma terveks.
29
Ja kohe kuivas tema vereläte, ja ta tundis oma ihu vaevast terveks saanud olevat.
30
Ka Jeesus tundis kohe iseeneses, et vägi temast oli väljunud, pöördus ümber rahva seas ja küsis: "Kes puudutas mu riideid?"
31
Tema jüngrid ütlesid temale: "Sa näed, et rahvas rõhub su peale, ja küsid: Kes puudutas mind?"
32
Ent ta vaatas ümber, et näha, kes seda oli teinud.
33
Siis lõi naine kartma ning värises, sest et ta teadis, mis temale oli sündinud, ja tuli ning heitis maha tema ette ja ütles temale kogu tõe.
34
Aga ta ütles naisele: "Tütar, sinu usk on sind aidanud; mine rahuga ja ole terve oma vaevast!"
35
Kui ta alles rääkis, tulid mõned kogudusekoja ülema perest ja ütlesid: "Su tütar on surnud, mis sa õpetajat veel tülitad?"
36
Aga Jeesus jättis tähele panemata, mida räägiti, ja ütles kogudusekoja ülemale: "Ara karda, usu vaid!"
37
Ja ta ei lasknud kedagi tulla ühes enesega kui vaid Peetruse, Jakoobuse ja Johannese, Jakoobuse venna.
38
Ja nad tulevad kogudusekoja ülema majasse, ja ta näeb käratsemist ja nutjaid ja ulujaid;
39
ja sisse minnes ütleb ta neile: "Mis te käratsete ja nutate? Laps ei ole surnud, vaid magab!"
40
Ja nad naersid teda. Aga kui ta kõik on välja ajanud, võtab ta enesega lapse isa ja ema ja enese juures olijad ja läheb sisse sinna, kus laps maas oli.
41
Ja lapse käest kinni hakates ütleb ta temale: "Talitaa kuum!" see on tõlgitult: Neitsike, ma ütlen sulle, tõuse üles!
42
Ja sedamaid tõusis neitsike üles ja kõndis; ta oli juba kaksteistkümmend aastat vana. Ja nad ehmusid üliväga.
43
Ja ta keelas neid kangesti, et keegi seda ei saaks teada, ja käskis tütarlapsele süüa anda.
