Flash tuleb sisse lülitada
1
Vaata, kõike seda on mu silm näinud, kõrv kuulnud ja tähele pannud!
2
Mida teie teate, seda tean minagi, ei ma teist maha jää!
3
Aga ma tahaksin Kõigevägevamaga rääkida ja meeleldi ennast kaitsta Jumala ees!
4
Sest teie olete valega võõpajad, ebaarstid olete teie kõik?
5
Oleks küll parem, kui te vaikiksite, siis võiks seda pidada teie tarkuseks!
6
Kuulge ometi mu manitsust ja pange tähele mu huulte väiteid!
7
Kas tahate Jumala kasuks valet rääkida ja tema heaks pettust sõnastada?
8
Kas tahate olla tema poolt, Jumala kasuks asja ajada?
9
Ons hea, kui ta teid läbi katsub? Või tahate teda petta nagu inimest?
10
Ta karistab teid karmilt, kui te oma poolehoidu osutate salalikult!
11
Kas tema auväärsus ei teegi teile hirmu ja kartus tema ees ei valda teid?
12
Teie väited on tuhka kirjutatud, teie kilbid on savikilbid!
13
Olge vait mu ees ja laske mind rääkida, tulgu siis mu peale mis tahes!
14
Ma võtan oma ihu hammaste vahele ja panen oma hinge pihku!
15
Vaata, ta tapab mind! Ma ei looda enam! ma tahan tema ees ainult õigustada oma teed!
16
Seegi on mulle abiks, et jumalatu ei pääse tema palge ette!
17
Kuulge hästi mu sõnu ja võtke kõrvu mu seletus!
18
Vaata ometi, ma olen asunud õigust jalule seadma: ma tean, et mul on õigus!
19
Kes tahaks mulle vastu vaielda? Siis ma vaikiksin nüüd ja heidaksin hinge!
20
Ainult kaks asja tee mulle, siis pole mul vaja ennast sinu eest peita:
21
võta käsi mu pealt ära ja hirm sinu ees ärgu heidutagu mind!
22
Hüüa siis ja mina vastan, või räägin mina ja sina vasta mulle!
23
Kui palju on mul süütegusid ja patte? Tee mulle teatavaks mu üleastumine ja patt!
24
Miks peidad oma palge ja pead mind oma vaenlaseks?
25
Kas tahad hirmutada lendlevat lehte ja taga ajada kuivanud kõrt,
26
et sa mu vastu kirja paned kibedaid asju ja lased mind tasuda mu nooreea süütegusid,
27
pistad mu jalad lupja, valvad kõiki mu radu ja märgid enesele mu jalajälgi?
28
Jah, inimene on kõdunenud nahklähkri sarnane, otsegu koi järatud riie!
Flash tuleb sisse lülitada
1
Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli!
2
Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää mitte püsima!
3
Ometi pead sa seesugust silmas ja viid mind enesega ühes kohtu ette!
4
Kes võib roojasest teha puhta? Mitte keegi!
5
Kuna tema elupäevad on määratud ja tema kuude arv on sinu käes - sa oled pannud piiri, millest ta ei saa üle minna -
6
siis pööra oma pilk tema pealt ära ja jäta järele, et ta kui päeviline oma päevast võiks tunda rõõmu!
7
Sest puulgi on lootus: kui ta maha raiutakse, siis ta võrsub taas ja tal pole võsudest puudu!
8
Kuigi ta juur maa sees kõduneb ja känd mullas sureb,
9
ta hakkab veehõngust haljendama ja võsusid ajama otsegu istik!
10
Aga kui mees sureb ja kaob, kui inimene hinge heidab - kus on ta siis?
11
Vesi voolab järvest ja jõgi taheneb ning kuivab,
12
nõnda heidab inimene magama ega tõuse enam! Enne kui taevad pole kadunud, nad ei ärka, neid ei äratata unest!
13
Oh, et sa varjaksid mind surmavallas, peidaksid, kuni su viha möödub; et sa määraksid mulle aja ja siis peaksid mind meeles!
14
Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? Ma ootaksin kogu oma sundaja, kuni mu vabastus tuleb!
15
Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle, sa igatseksid oma kätetööd!
16
Nüüd aga sa loed mu samme, ei lähe mööda mu patust!
17
Mu üleastumine on pitseriga suletud kukrusse ja sa mähid kinni mu süü!
18
Aga variseb ju ka mägi ja kalju nihkub paigast,
19
vesi kulutab kive, vihmavaling uhub maamulla: nõnda hävitad sina inimese lootuse!
20
Sina alistad tema igaveseks ja ta peab minema, muudad ta näo ja saadad ta ära!
21
Kas ta lapsi austatakse - tema ei saa seda teada, või kas neid põlatakse - tema seda ei märka!
22
Tema tunneb valu ainult omaenese ihus ja leina omaenese hinges!"
Flash tuleb sisse lülitada
1
Siis kostis teemanlane Eliifas ja ütles:
2
"Kas tark tohib vastata tuulepäiselt ja täita oma rinda idatuulega,
3
seletada kõlbmatute kõnedega, sõnadega, millest pole kasu?
4
Sa teed tühjaks isegi jumalakartuse ja rikud hardust Jumala ees!
5
Sest su süü paneb sulle sõnad suhu ja sa valid kavalate keele!
6
Su oma suu süüdistab sind, aga mitte mina, su omad huuled kostavad su vastu!
7
Kas oled sina esimese inimesena sündinud? Ons sind enne mäekünkaid sünnitatud?
8
Kas oled sina Jumala nõupidamist kuulnud ja nõnda enesele tarkuse toonud?
9
Mis see on, mida sina tead, aga meie ei tea, mida sina mõistad, aga meie mitte?
10
Meiegi hulgas on hallpäid ja elatanuid, ealt vanemad kui su isa!
11
Ons sinu jaoks väike Jumala troost, või sõna, mis kohtles sind leebelt?
12
Kuhu su süda sind kisub ja kuhu su silmad sihivad,
13
et sa pöörad oma vaimu Jumala vastu ja paiskad sõnu suust välja?
14
Kuidas võiks inimene olla puhas, naisest sündinul olla õigus?
15
Vaata, tema ei usu oma ingleidki - ja tema silmis ei ole taevadki selged -
16
saati siis põlastusväärset ja laostunut, meest, kes väärtegusid joob nagu vett!
17
Mina kuulutan sulle, kuule mind, ja ma jutustan, mida olen näinud,
18
mida targad on teada annud, mida ei olnud salanud nende vanemad,
19
kelledele üksi oli antud maa ja kellede seas veel võõras ei olnud käinud:
20
süüdlane vaevleb kogu eluaja ja jõhkrale on talletatud pisut aastaid!
21
Hirmuhääled on tal kõrvus, rahuajalgi tuleb hävitaja temale kallale!
22
Ei ta usu, et ta pimedusest pääseb: ta on mõõgale määratud!
23
Ta peab hulkuma leiva pärast: kus seda on? Ta teab, et pimedusepäev on temale valmis!
24
Ahastus ja häda hirmutavad teda, vallutavad tema nagu tapluseks valmis kuningas!
25
Sest ta on sirutanud oma käe Jumala vastu ja on suurustanud Kõigevägevama ees,
26
joostes kangekaelselt tema vastu oma paksukühmuliste kilpidega!
27
Sest ta on katnud oma näo rasvaga, on kasvatanud puusadele lihavust
28
ja on elanud hävitatud linnades, kodades, kus ei olnud luba elada, mis olid määratud varemeiks!
29
Ta ei saa rikkaks, ta varandus ei kesta kaua ja ta viljapead ei paindu maani!
30
Ta ei pääse pimedusest, kuumus kuivatab ta võsu ja tuul puhub ta õied ära!
31
Ärgu ta lootku tühjale - ta eksib. Sest temale saab tasuks tühjus!
32
See läheb täide enneaegselt ja tema võsud ei haljenda enam!
33
Ta ajab otsegu viinapuu maha oma küpsemata kobarad ja pillab õisi nagu õlipuu!
34
Sest jumalatute jõuk jääb viljatumaks ja tuli põletab meelehea võtjate telgid!
35
Nad on käima peal vaevaga ja sünnitavad nurjatust, nende ihu saab toime pettusega!"
Flash tuleb sisse lülitada
1
Aga Iiob kostis ja ütles:
2
"Sellesarnast olen ma palju kuulnud, te kõik olete tüütavad trööstijad!
3
Kas sel tuule rääkimisel ei olegi lõppu, või mis kihutab sind rääkima?
4
Minagi võiksin rääkida nagu teie, kui oleksite minu asemel; minagi võiksin teie vastu sõnadega hiilata ja teie pärast pead vangutada!
5
Ma võiksin teid oma suuga kinnitada ja mitte keelata oma huulte kaastundeavaldust!
6
Kui ma räägin, ei vähene mu valu, ja kas see siiski minust lahkub, kui ma lõpetan!
7
Aga nüüd on Jumal mind väsitanud! Ta on hävitanud kõik mu omaksed!
8
Ta on võtnud mind oma valdusesse - sellest tuli tunnistaja, kes tõusis mu vastu - mu kõhnus süüdistab mind näkku!
9
Ta viha rebis ja vaenas mind, ta kiristas mu pärast hambaid! Minu vaenlane teritab mu vastu oma silmi!
10
Nad ajavad suu ammuli mu vastu, löövad mind pilgates põsele; nad kogunevad hulganisti mu vastu!
11
Jumal andis mind nurjatuile ja tõukas mind õelate kätte!
12
Ma elasin rahus, aga ta vapustas mind, ta haaras mind kuklast ja lõi mind puruks; ta pani mind enesele märklauaks,
13
Ta nooled ümbritsevad mind! Ta lõhestab armutult mu neerud, ta valab mu sapi maa peale!
14
Ta murrab mind murd murru peale, ta ründab mind otsegu sõdur!
15
Ma õmblesin enesele ihu jaoks kotiriide ja torkasin oma sarve põrmu!
16
Mu nägu punetab nutust ja mu laugudel on sünge vari,
17
kuigi mu käes ei ole ülekohut ja kuigi mu palve on siiras!
18
Oh maa, ära kata mu verd, ja mu kisal ärgu olgu puhkepaika!
19
Vaata, nüüdki on mul tunnistaja taevas ja eestkõneleja kõrgustes!
20
Mu sõbrad on pilkajad - Jumala poole on mu uneta silm,
21
et ta kohut mõistaks mehe ja Jumala vahel, otsegu inimese ja ta ligimese vahel!
22
Sest veel pisut aastaid ja ma lähen teed, mida ma tagasi ei tule!
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja ta hakkas jälle õpetama mere ääres. Ja üsna palju rahvast kogunes ta juure, nõnda et ta pidi minema paati ja istuma merel. Ja kõik rahvas oli maal mererannas.
2
Ja ta õpetas neid palju tähendamissõnadega, ja oma õpetuses ta ütles neile:
3
"Kuulge! Vaata, külvaja läks välja külvama.
4
Ja sündis, kui ta külvas, et muist kukkus tee ääre, ja linnud tulid ja sõid selle.
5
Ja muist kukkus kaljusele maale, kus tal ei olnud palju mulda; ja see tärkas varsti, sest tal ei olnud sügavat maad.
6
Aga kui päike tõusis, kõrbes see, ja et tal ei olnud juurt, kuivas ta ära.
7
Ja muist kukkus ohakate sekka, ja ohakad tõusid ning lämmatasid selle, ja ta ei annud vilja.
8
Ja muist kukkus heale maale, ja kui see tärkas ja kasvas, andis see vilja, ja mõni kandis kolmkümmend seemet ja mõni kuuskümmend ja mõni sada."
9
Ja ta ütles: "Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu!"
10
Aga kui ta üksi oli, küsisid temalt need, kes ühes nende kaheteistkümnega olid tema ümber, nende tähendamissõnade mõtet.
11
Ja ta ütles neile: "Teile on antud mõista Jumala riigi saladust, aga neile, kes on väljas, sünnib see kõik tähendamissõnade läbi,
12
et nad nähes näeksid ega taipaks, ja kuuldes kuuleksid ega mõistaks, et nad ei pöörduks ja neile ei antaks andeks!"
13
Ja ta ütles neile: "Te ei taipa seda tähendamissõna, kuidas te siis tahate mõista kõiki teisi tähendamissõnu?
15
Need on teeäärsed, kuhu sõna külvatakse, ja kui nad on kuulnud, tuleb kohe saatan ja võtab sõna ära, mis nendesse oli külvatud.
16
Ja nõndasamuti, mis külvati kaljusele maale, on need, kes kui nad sõna kuulevad, seda kohe rõõmuga vastu võtavad,
17
aga neil ei ole juurt enestes, vaid nad kestavad ainult üürikese aja; pärast, kui tõuseb viletsus või tagakiusamine sõna pärast, nad taganevad varsti.
18
Ja teised on ohakate sekka külvatud. Need on, kes sõna kuulevad,
19
aga selle maailma mured ja rikkuse petlikkus ja muude asjade himud saavad võimule ja lämmatavad sõna ära, ja see jääb viljatumaks.
20
Ja kes on heale maale külvatud, on need, kes sõna kuulevad ja vastu võtavad ja kannavad vilja, mõni kolmekümnekordselt ja mõni kuuekümnekordselt ja mõni sajakordselt."
21
Ja ta ütles neile: "Kas küünal tuuakse selleks, et panna teda vaka alla või voodi alla? Kas mitte selleks, et teda panna küünlajalale?
22
Sest midagi ei ole varjul muu jaoks, kui et ta saaks avalikuks, ja midagi ei ole peidetud muu jaoks, kui et ta tuleks ilmsiks.
23
Kui kellelgi kõrvad on kuulda, see kuulgu!"
24
Ja ta ütles neile: "Pange tähele, mida te kuulete. Mis mõõduga te mõõdate, sellega mõõdetakse teile ja teile lisatakse veel juure.
25
Sest kellel on, sellele antakse; ja kellel ei ole, sellelt võetakse see, mis tal on!"
26
Ja ta ütles: "Nõnda on Jumala riik, otsegu inimene viskab seemet maa peale,
27
ja heidab magama ja tõuseb üles öösel ja päeval, ja seeme tärkab ja sirgub, nõnda et ta isegi ei tea kuidas.
28
Sest maa kannab vilja iseenesest, esmalt orast, pärast päid, siis täit nisu pea sees.
29
Aga kui vili on valminud, saadab ta sedamaid sirbi sinna, sest lõikus on käes."
30
Ja ta ütles: "Millega võiksime võrrelda Jumala riiki? Või missuguse tähendamissõnaga me seda tähendame?
31
Sinepiivakesega, mis on, kui see maha külvatakse, väiksem kui kõik muud seemned maa peal,
32
aga kui see on külvatud, tõuseb ta ning saab suuremaks kõigist taimedest ja kasvatab suured oksad, nõnda et taeva linnud võivad pesitada ta varju all."
33
Ja mitme niisugune tähendamissõnaga rääkis ta neile sõnu sedamööda, kuidas nad suutsid kuulda.
34
Aga ilma tähendamissõnata ei rääkinud ta neile midagi; ja isepäinis ta seletas jüngritele kõik ära.
35
Ja samal päeval, kui õhtu käes oli, ütles ta neile: "Lähme üle teisele poole."
36
Ja kui nad rahva olid laskunud ära minna, võtavad nad tema paati; nõnda nagu ta oli; ja ka teisi paate oli temaga.
37
Siis tõusis kange tuulispea ja lõi laineid paati, nõnda et paat juba täitus.
38
Ja tema ise oli paadi päras magamas, toetudes peaalusele; ja nad äratasid ta üles ja ütlesid talle: "Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?"
39
Tema tõusis üles ja sõitles tuult ning ütles merele: "Ole vait ja vaga!" Ja tuul rauges, ja meri jäi täiesti vaikseks.
40
Ja ta ütles neile: "Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?"
41
Ja nad lõid väga kartma ning ütlesid üksteisele: "Kes see siis õieti on, et ka tuul ja meri kuulevad tema sõna?"
