1
Aga see oli Joonale väga vastumeelt ja ta viha süttis põlema.
2
Ja ta palus Jehoovat ning ütles: "Oh Jehoova! Eks olnud see minugi sõna, kui ma olin alles kodumaal? Sellepärast ma tahtsingi eelmisel korral põgeneda Tarsisesse, sest ma teadsin, et Sina oled armuline ja halastaja Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ja et sa kahetsed kurja!
3
Seepärast, Jehoova, võta nüüd ometi minust mu hing, sest mul on parem surra kui elada!"
4
Aga Jehoova küsis: "Kas sul on õigus vihastuda?"
5
"Siis Joona läks linnast välja ja asus ida poole linna; ta tegi enesele sinna lehtmajakese ja istus selle varjus, et näha, mis linnaga juhtub."
6
Ja Jehoova Jumal käsutas ühe kiikajonipuu ja see kasvas Joona kohale, olles ta peale varjuks, päästes teda ta vaevast. Ja Joona rõõmutses kiikajonipuu pärast üpris väga.
7
Aga järgmise päeva koites Jumal saatis ühe ussi, kes näris kiikajonipuud, nõnda et see kuivas.
8
Ja kui päike tõusis, siis Jumal saatis kõrvetava idatuule ja päike pistis Joonat pähe, nõnda et ta oli minestamas; siis ta palus enesele surma ja ütles: "Mul on parem surra kui elada!"
9
Aga Jumal küsis Joonalt: "Kas sul on õigus vihastuda kiikajonipuu pärast?" Tema vastas: "Küllap mul on õigus vihastuda surmani!"
10
Siis ütles Jehoova: "Sina tahaksid armu anda kiikajonipuule, mille kallal sa ei ole näinud vaeva ja mida sa ei ole kasvatanud, mis ühe ööga sündis ja ühe ööga hukkus,
11
aga mina ei peaks armu andma Niinivele, sellele suurele linnale, kus on enam kui kaksteistkümmend korda kümme tuhat inimest, kes ei oska vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel, ja palju lojuseid!"
