14
Siis nad tõstsid häält ja nutsid veel enam; Orpa suudles seejärele oma ämma, kuna Rutt jäi tema seltsi.
15
Aga tema ütles: "Vaata, su kälis pöördus tagasi oma rahva ja jumalate juure. Pöördu ka sina oma käliksele järele!"
16
Kuid Rutt vastas: "Ära käi mulle peale, et ma sind maha jätaksin ja pöörduksin tagasi su juurest, sest kuhu sina lähed, sinna lähen ka mina, ja kuhu sina jääd, sinna jään minagi! Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal!
17
Kus sina sured, seal tahan ka mina surra ja sinna maetagu mindki. Jehoova tehku minuga ükskõik mida, ainult surm lahutagu mind ja sind!"
18
Kui ta nägi, et tal oli kindel nõu temaga ühes tulla, siis ta sellest enam ei rääkinud.
19
Nii läksid nad mõlemad, kuni jõudsid Petlemma. Ja kui nad Petlemma tulid, siis oli kogu linn nende pärast liikvel ja naised küsisid: "Kas see on Noomi?"
20
Aga tema vastas neile: "Ärge hüüdke mind Noomiks, hüüdke mind Maaraks, sest Kõigeväeline on mulle valmistanud palju kibedust!
21
Külluses ma läksin ära ja tühje käsi tõi Jehoova mind tagasi. Miks te hüüate mind Noomiks, sest Jehoova on tunnistanud minu vastu ja Kõigeväeline on teinud mulle paha!"
22
Nõnda Noomi tuli tagasi ja ühes temaga moabi naine Rutt, ta minia, kes tuli ära Moabi väljadelt; ja nad jõudsid Petlemma odralõikuse alguseks.