9
Siis Mooses vandus sel päeval, üteldes: tõesti, maa, mida su jalg on tallanud, peab saama igavesti pärisosaks sinule ja su lastele, sellepärast et sa käisid täiesti Jehoova, mu Jumala järel!
10
Ja nüüd, vaata, Jehoova on mind lasknud elada nõnda, nagu ta ütles; on aga juba nelikümmend viis aastat sellest, kui Jehoova kõneles selle sõna Moosesele, siis kui Iisrael rändas kõrves. Ja nüüd, vaata, ma olen praegu kaheksakümmend viis aastat vana!
11
Aga ometi olen ma tänapäeval veel nii tugev nagu sel päeval, mil Mooses mind läkitas: nagu mu ramm oli siis, on mu ramm ka nüüd sõjaks, minekuks ja tulekuks!
12
Anna siis nüüd mulle see mägestik, millest Jehoova sel päeval rääkis, sest sa kuulsid sel päeval ise, et seal on anaklased ja suured kindlustatud linnad. Vahest on Jehoova minuga ja ma ajan nad ära, nõnda nagu Jehoova on ütelnud!"
13
Siis Joosua õnnistas teda ja andis Hebroni pärisosaks Kaalebile, Jefunne pojale.
14
Hebron on tänapäevani pärisosaks kenislasele Kaalebile, Jefunne pojale, sellepärast et ta oli käinud täiesti Jehoova, Iisraeli Jumala järel.