Ja ta võttis kinni lohe, vana mao, see on Kuradi ehk Saatana, ja sidus ta ahelaisse tuhandeks aastaks

Ja ma nägin taeva avatud, ja vaata: valge hobune! Ja selle nimi, kes tema seljas istus, on Ustav ja Tõeline, ja tema mõistab kohut ja sõdib õiguses.

Jäägu sinust kaugele see tegu, et tapad õige ühes õelaga, et õigel käib käsi nagu õelalgi! Jäägu see sinu poolt tegemata! Kas kõige maailma kohtumõistja ei peaks tegema õigust?"

Vaenlased on hävinud, nad on jäädavad rusud; linnad oled sa, Jumal, maha lõhkunud, nende mälestus on kadunud nendega ühtlasi! 

Kuid Jehoova jääb igavesti; ta on oma aujärje rajanud õiglusele!

Viletsa nõu te saadate häbisse, aga Jehoova on ta varjupaik!

Oh, et Iisraelile tuleks pääste Siionist! Kui Jehoova oma rahva vangipõlve pöörab, siis hakkab Jaakob ilutsema, Iisrael saab rõõmsaks!

Sest Jumal on kogu ilmamaa Kuningas! Laulge temale kiituslaulu!

Sinul on vägev käsivars, tugev on sinu käsi, kõrge su parem käsi!

Pilved ja pimedus on tema ümber, õigus ja õiglus on ta aujärje alus!

Aga kui Inimese Poeg tuleb oma auhiilguses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma aujärjele;

Jumal on küll niisuguseid teadmatuse aegu sallinud, kuid nüüd ta kuulutab kõigile inimestele kõigis paigus, et nad peavad meelt parandama,

sest ta on seadnud päeva, mil ta tahab kohut mõista maailma üle õigluses mehe läbi, kelle ta selleks on määranud, ja pakub usku kõigile pärast seda, kui ta on tema surnuist üles äratanud!"

Ent sa kogud enesele viha oma kangusega ja patustpöördumata südamega vihapäevaks ja Jumala õige kohtu ilmumiseks,

ja taevas veeres ära nagu rulllraamat, ja kõik mäed ja saared nihkusid oma paigust; 

Ja kõik saared põgenesid ja mägesid ei leidunud enam.

Ja ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ja merd ei olnud enam.

Ma vaatasin maad, ja ennäe, see oli tühi ja paljas; ja vaatasin taevaste poole, aga neil ei olnud valgust!

Ma vaatasin, ja ennäe, ei olnud ühtki inimest ja kõik taeva linnud olid põgenenud!

Siis purunesid üheskoos raud, savi, vask, hõbe ja kuld ja said aganate sarnaseks suviselt rehealuselt: tuul viis need ära ja neist ei leidunud jälgegi. Aga kivist, mis oli tabanud kuju, sai suur mägi ja see täitis kogu maa.

Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi mitte!

Ent praegused taevad ja maa säilitatakse sama sõna läbi ning hoitakse alal tule jaoks jumalatute inimeste kohtu ja hukatuse päevaks.

Aga Issanda päev tuleb otsegu varas öösel, mil taevad raginal hukkuvad ja maailma algained tules laostuvad ja ilmamaad ja kõiki seal tehtud töid ei leidu enam.

oodates ja igatsedes Jumala päeva tulekut, mille pärast taevad süüdatult laostuvad ja maailma algained kuumuses ära sulavad?

Ja ta ei saanud võimust ja nende aset ei leitud enam taevast.

kes põrutab maa oma asemelt, nõnda et selle sambad vabisevad,