Kes kinnitad mäed oma rammuga ja oled vöötatud vägevusega,

Jõed tõstsid, Jehoova, jõed tõstsid oma häält, jõed tõstavad kohinat!

Ülevam kui paljude vete kohin, ülevam kui mere lained on Jehoova ülal kõrgel!

Aga õelad on otsegu mässav meri, mis ei saa rahuneda ja mille veed kobrutavad kõntsa ja muda!

Kas te ei karda mind, ütleb Jehoova, kas te ei vabise minu ees, kes olen pannud liiva merele rajaks, igaveseks piiriks, millest see üle ei pääse? Kuigi ta lained kohisevad, ei suuda need midagi; kuigi need mühavad, ei pääse nad üle!

Aga sellsinasel rahval on tõrges ja vastupanija süda, nad on ära taganenud ja läinud!

Nende ots on hukatus, nende jumal on nende kõht ja nende au on nende häbis; nad taotlevad maapealseid asju.

Aga kurjad inimesed ja petised lähevad ikka pahemaks, eksitades teisi ja eksides.

Ja kolmas ingel puhus pasunat. Siis kukkus taevast maha suur täht, mis põles otsegu tõrvalont ja langes kolmanda osa jõgede peale ja veeallikate peale.

Ja tähe nimi on Koirohi. Ja kolmas osa vetest muutus koirohuks, ja palju inimesi suri vete kätte, sest need olid mõruks läinud.

Needsinased on ilma veeta lätted, marutuulest aetavad udupilved, kellele on varutud pilkane pimedus.

siis see saab ka juua Jumala kange viha viinast, mis segamata on valatud tema viha karikasse; ja teda peab vaevatama tules ja väävlis pühade inglite ees ja Talle ees.

Ja nende valu suits tõuseb üles ajastute ajastuteni; ja ei ole rahu päevad ega ööd neil, kes kummardavad metsalist ja tema kuju ega neil, kes vastu võtavad tema nime märgi. 

Ja kurat, kes neid eksitas, heideti tule ja väävli järve, kus on ka metsaline ja valeprohvet. Ja neid vaevatakse päevad ja ööd ajastute ajastuteni!

Aga argade ja uskmatute ja jälkide ja tapjate ja hoorajate ja nõidade ja ebajumalateenijate ja kõigi valelike osa on tule ja väävliga põlevas järves! See on teine surm.