"Mehed, vennad ja vanemad, kuulge nüüd, mida ma enese kaitseks teile räägin!"

Neile ma vastasin, et roomlastel ei ole kommet inimest anda hukata, enne kui süüalune on saanud olla suu suud vastu süüdistajatega ja leidnud võimaluse ennast kaitsta kaebuse vastu.

Minu kaitsekõne neile, mu arvustajaile, on see:

Sest vaadake, kuidas otse see, et te saite kurvaks Jumala meele järele, on teis tekitanud millise hoole, millise vabandamise, millise meelepaha, millise kartuse, millise igatsemise, millise innukuse, millise karistuse! Te olete kõikepidi osutanud endid puhtaiks selles asjas.

Nõnda ongi mulle õige seda teist kõigist mõtelda, sest ma kannan teid oma südames, kes te kõik siis, kui ma olen ahelais, ja ka siis, kui kaitsen evangeeliumi ja seda kinnitan, ühes minuga olete armu osalised.

teised aga kuulutavad Kristust kiusu pärast, mitte puhtast meelest; nad ju mõtlevad suurendada minu vangipõlve viletsust.

vaid pühitsege Issandat Kristust oma südameis, olles alati valmis andma vastust igaühele, kes teilt nõuab seletust lootuse kohta, mis teis on.

Sest Deemas jättis mind maha ning hakkas armastama seda maailma ja läks Tessaloonikasse, Kreskes Galaatiasse, Tiitus Dalmaatiasse.

Sa tead seda, et kõik, kes on Aasias, on löönud lahku minust, nende seas Fügelos ja Hermogenes.

Sest mu elu on kulunud südamevalus ja mu aastad ohkamises; mu ramm on raugenud mu pahategude pärast ja mu kondid on vajunud kokku! 

ma olen inimeste meelest ununenud nagu surnu, ma olen nagu rikkiläinud saviriist!

Siis kõik jätsid ta maha ja põgenesid.

Vaata, tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ja te jätate mind üksi! Ja mina ei ole ometi mitte üksi, sest Isa on minuga.

Ja ta heitis põlvili ning hüüdis suure häälega: "Issand, ära arva seda pattu neile süüks!" Ja kui ta seda oli ütelnud, uinus ta.