Ta ei pääse pimedusest, kuumus kuivatab ta võsu ja tuul puhub ta õied ära!

Vägede Jumal, pöördu ometi, vaata taevast ja võta näha ning tule katsuma seda viinapuud

sina aga oled, nagu põlatud kotkas, eemale heidetud oma hauast, kaetud tapetuiga, mõõgaga läbipistetuiga, kes paisatakse alla kivimurdu purukstallatud laibana!

Jah, kindel linn jääb üksi, tühjaks ja mahajäetud karjamaaks, kõrve sarnaseks! Seal käib vasikas karjas, lebab seal ja näsib paljaks selle raod!

Kas võetakse sellest puud, et teha tarbeasja? Või kas võetakse sellest varn, et riputada selle külge igasugu riistu?

Vaata, kui see oli rikkumata, siis ei saadud seda tarvitada millekski; veelgi vähem saab seda tarvitada millekski, kui tuli on seda põletanud ja kõrvetanud!

Ja ma pööran oma palge nende vastu: nad on pääsenud tulest, aga tuli sööb nad! Ja te peate tundma, et mina olen Jehoova, kui ma pööran oma palge nende vastu!

Ütle: nõnda ütleb Issand Jehoova: kas sellest saab asja? Eks selle juuri kista välja, vilja muudeta kestaseks ja kõiki värskeid võsusid kuivatata? See kuivab ega ole tarvis tugevat käsivart ja palju rahvast, et seda juurte küljest lahti kiskuda!

Aga ta kisti üles tulises vihas, paisati maha ja idatuul kuivatas ta vilja; murti ja kuivas ära ta tugev oks - tuli sõi selle!

Ta oksast puhkes tuli, mis sõi ära ta võsud ja vilja. Nõnda ei olegi tal tugevat oksa, mis kõlbaks valitsuskepiks! See on nutulaul ja on jäänud nutulauluks.

Ent kirves on juba puude juure küljes; iga puu nüüd, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle.

Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle.

Inimese Poeg läkitab oma inglid ja nemad koguvad tema kuningriigist kõik pahandused ja kõik need, kes teevad, mis on käsu vastu,

Ja ta viskas hõbetükid maha templisse ja läks kõrvale ja poos enese.

Sest maa, mis joob enesesse rikkalikult sadanud vihma ja kasvatab tarvilist vilja neile, kes seda harivad, saab õnnistuse Jumalalt;

kuid maa, mis kannab kibuvitsu ja ohakaid, on kõlbmatu ja lähedal needusele, ja lõppeks ta põletatakse.

vaid mingi hirmus kohtu ootamine ja äge tuli, mis tahab ära süüa vastupanijad.

Sest kui nad Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse tunnetuse läbi pääsid pakku maailma ebapuhtusest, kuid jälle segunevad sellega ja jäävad alla, siis on nende viimne lugu saanud pahemaks kui esimene.

Meist nad on lähtunud, kuid nad ei olnud meist; sest kui nad oleksid olnud meist, siis nad oleksid jäänud meie juure. Ent nad läksid ära, et saaks ilmsiks, et kõik ei ole meist.

Nemad on teie armastussöömaaegadel mustuselaigud, kes kartmatult ühes pidutsevad iseendid nuumates; nad on tuulte aetavad veeta pilved, sügisesed viljata puud, kahekordselt surnud, juurtega välja kistud,

metsikud merelained, mis vahutavad välja oma häbi, eksijad tähed, kelledele pilkane pimedus on varutud igaveseks ajaks.

Ja keda ei leitud kirjutatud olevat eluraamatusse, heideti tulejärve!

Aga argade ja uskmatute ja jälkide ja tapjate ja hoorajate ja nõidade ja ebajumalateenijate ja kõigi valelike osa on tule ja väävliga põlevas järves! See on teine surm.