Siis ta läheb ja võtab enesega kaasa teist seitse vaimu, kes on temast kurjemad; ja kui nad sisse tulevad, elavad nad seal. Ja selle inimese viimne lugu läheb pahemaks kui esimene. Nõnda käib ka selle kurja sugupõlve käsi."
Aga lõunaajal Eelija pilkas neid ning ütles: "Hüüdke valjema häälega, sest ta on ju jumal! Vahest on ta mõtteis, on läinud kõrvale või viibib teekonnal? Vahest ta magab? Aga küllap ta ärkab!"
See on õnnetuseks kõigele, mis päikese all sünnib, et kõigil on sama saatus; aga inimlaste süda on ju täis kurjust ja neil on nende eluajal meeletus südames, ja siis - surnute juure!
kõrbe tormaja, kes kogu hingest ihaldab ahmida tuult! Kes saaks keelata tema kiima? Ühelgi, kes teda otsib, ei ole vaja ennast väsitada: ta leiab tema ta innaajal!