7
Mina, Taaniel, nägin üksi seda nägemust, aga mehed, kes olid ühes minuga, seda nägemust ei näinud; ometi valdas neid suur hirm ja nad jooksid peitu.
8
ma jäin üksi. Ja kui ma nägin seda suurt nägemust, siis ei olnud mul enam rammu, mu tore välimus muutus hirmsaks ja ma jäin jõuetumaks.
9
Ja ma kuulsin tema sõnade kõla; ja kui ma tema sõnade kõla kuulsin, siis ma langesin raskes unes silmili maha, nägu vastu maad.
10
Ja vaata, üks käsi puudutas mind ja raputas mind tõusma põlvili ja käpukile!
11
Ja ta ütles mulle: "Taaniel, armas mees, pane tähele sõnu, mis ma sulle räägin, ja seisa seal, kus sa seisid, sest mind on nüüd läkitatud su juure!" Ja kui ta minuga neid sõnu rääkis, seisin ma värisedes.
12
Ja ta ütles mulle: Ära karda, Taaniel, sest esimesest päevast peale, kui sa andsid oma südame, et mõista ja olla alandlik oma Jumala ees, võeti su sõnu kuulda; ja ma olen tulnud su sõnade pärast.