Aga tölner seisis eemal ega tahtnud oma silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi enesele vastu rindu ning ütles: Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!

Sest pärast taganemist ma kahetsen, ja pärast mõistuseletoomist ma laksutan enesele vastu puusa; ma häbenen ja tunnen piinlikkust, sest ma kannan oma nooreea teotust!"

Aga kui nad seda kuulsid, läks see neil südamest läbi ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: "Mehed, vennad, mis me peame tegema?"