Ja nad vallutasid kindlustatud linnad ja rammusa maa ning pärisid kojad, mis olid täis kõike head, suurel hulgal raiutud kaevusid, viinamägesid, õlipuid ja viljapuid. Nad sõid, nende kõht sai täis, nad läksid lihavaks ja elasid hästi sinu suure headuse tõttu.

Nad ei teeninud sind mitte oma kuningriigis, hoolimata sinu suurest headusest, mida sa neile osutasid, ja hoolimata avarast ja rammusast maast, mille sa neile olid annud, ega pöördunud oma kurjadest tegudest.

Heal karjamaal ma karjatsen neid ja Iisraeli kõrgeil mägedel on nende söödamaa; seal lebavad nad heal söödamaal ja käivad karjas rammusal karjamaal, Iisraeli mägedel!

Siis Kaaleb vaigistas rahvast Moosese ees ja ütles: Mingem siiski sinna ja vallutagem see, sest me suudame selle alistada!

Aga mehed, kes olid käinud ühes temaga, ütlesid: "Me ei või minna selle rahva vastu, sest ta on vägevam meid!"

Olge vahvad ja tugevad, ärge kartke ja ärge tundke hirmu nende ees, sest Jehoova, su Jumal, käib ise ühes sinuga, tema ei lahku sinust ega jäta sind maha!

Ja Jehoova ise käib su ees, tema on sinuga, tema ei lahku sinust ega jäta sind maha. Ära karda ega kohku!"

Ole vahva ja tugev, sest sina pead andma sellele rahvale pärisosaks maa, mille ma vandega nende vanemaile tõotasin neile anda!

Eks ole mina sind käskinud: ole vahva ja tugev? Ära kohku ja ära karda, sest Jehoova, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!"

Ja Jeeriko kuningas läkitas Raahabile ütlema: "Too välja need mehed, kes su juure tulid, kes tulid su kotta, sest nad on tulnud läbi uurima kogu maad!"

Siis nad läksid ja tulid mägestikku ning jäid sinna kolmeks päevaks, kuni tagaajajad olid läinud tagasi; ja tagaajajad otsisid neid teel kõikjalt, aga ei leidnud mitte.

Ja need kaks meest, kui nad mägestikust olid alla tulnud, pöördusid tagasi ja läksid üle jõe ning tulid Nuuni poja Joosua juure ja jutustasid temale kõik, mis neile oli juhtunud.

Nüüd, mu poeg, olgu Jehoova sinuga, et sul läheks korda ehitada Jehoova, oma Jumala koda, nõnda nagu ta sinu kohta on rääkinud.

Nii võime siis julgesti ütelda: "Issand on minu abimees, ei ma karda! Mis võib inimene mulle teha?"

Siis nad tulid Kobaraorgu ja lõikasid sealt viinapuuväädi üheainsa kobaraga ning kandsid seda kahe mehega põikpuus; nad võtsid ka granaatõunu ja viigimarju.

See paik nimetati Kobaraoruks viinamarjakobara pärast, mille Iisraeli lapsed sealt lõikasid.

Häda mulle, sest mu käsi käib nagu pärast puuvilja korjamist, nagu pärast viinamarjalõikuse järelnoppimist: ühtki kobarat ei ole süüa, ühtki varajast viigimarja, mida mu hing ihaldab!