4
Ja kõik liha näeb, et mina, Jehoova, olen süüdanud selle põlema; see ei kustu!
5
Mina aga ütlesin: Oh Issand Jehoova! Nad ütlevad minu kohta: küllap ta räägib tähendamissõnu!"
6
Ja mulle tuli Jehoova sõna; ta ütles:
7
"Inimesepoeg, pööra oma pale Jeruusalema poole ja lase oma sõnad voolata selle pühamu vastu! Ja kuuluta prohvetlikult Iisraeli maa kohta
8
ning ütle Iisraeli maale: Nõnda ütleb Jehoova: Vaata, ma olen sinu vastu ja tõmban oma mõõga tupest ning hävitan sinust õige ja õela!
9
Sellepärast et ma tahan sinust hävitada õige ja õela, väljub mu mõõk oma tupest kõige liha vastu lõunast põhja!
10
Ja kõik liha peab tundma, et mina, Jehoova, olen tõmmanud oma mõõga tupest välja - see ei lähe enam sinna tagasi!
11
Aga sina, inimesepoeg, oiga! Murdunud niuetega ja kibedust tundes oiga nende silme ees!
12
Ja kui nad sinult küsivad: "Mispärast sa oigad?" siis vasta: ühe sõnumi pärast! Kui see tuleb, siis nõrkeb iga süda ja lõtvuvad kõik käed; iga vaim muutub araks ja kõik põlved voolavad vett! Vaata, see tuleb ja sünnib, ütleb Issand Jehoova!"
13
Ja mulle tuli Jehoova sõna; ta ütles:
14
"Inimesepoeg, kuuluta prohvetlikult ja ütle: nõnda ütleb Issand! Ütle: mõõk, mõõk on ihutud ja juba haljastatud!
15
Ihutud, et see hästi tapaks, haljastatud, et see välguks! Või peaksime rõõmutsema? Mu poja vits põlgab igat puud!
16
Haljana on see antud pihku haaramiseks: mõõk on ihutud ja haljastatud et selle saaks anda tapja kätte!
17
Kisenda ja ulu, inimesepoeg, sest see tuleb mu rahva kallale, kõigi Iisraeli vürstide kallale: nad antakse ühes mu rahvaga mõõga ette! Sellepärast laksuta enesele vastu puusa!