Ja Nebukadnetsari teisel valitsuseaastal nägi Nebukadnetsar unenäo, ja ta vaim muutus rahutuks ning tal läks uni ära.

Selsamal tunnil ilmusid inimkäe sõrmed ja kirjutasid kuninga palee lubjatud seinale, küünlajala kohale, ja kuningas nägi kirjutavat kätt.

Siis kahvatas kuninga näojume ja ta mõtted kohutasid teda; ta niudeliigesed lõdisesid ja ta põlved peksid üksteise vastu!

Kuninga ja tema suurnike sõnade peale tuli kuninga ema pidusaali. Kuninga ema hakkas rääkima ja ütles: Kuningas elagu igavesti! Ärgu kohutagu sind su mõtted ja ärgu kahvatagu su näojume!

Siin lõpeb jutustus. Mind, Taanieli, kohutasid mu mõtted väga ja mu näojume kahvatas, aga selle asja ma pidasin meeles.

Ja kahe aasta pärast sündis, et vaarao nägi und, ja vaata, ta seisis Niiluse jõe ääres!

Kui ma mõtlen: mu voodi peab mind trööstima, mu magamisase mu kaebust kandma,

siis sa kohutad mind unenägudes ja teed mulle hirmu nägemustega,

Aga taevas on Jumal, kes paljastab saladusi, ja tema ilmutab kuningas Nebukadnetsarile, mis tulevasil päevil sünnib. Su unenägu ja nägemused su peas, kui sa olid voodis, olid need:

sinul, kuningas, tõusid voodis olles mõtted selle kohta, mis tulevikus sünnib, ja tema, kes paljastab saladusi, ilmutas sulle, mis sünnib.