Ja hüüdja hüüdis valjusti: Teid, rahvad, suguvõsad ja keeled, kästakse:

Ja ta kisendas suure häälega, otsegu lõukoer möirgab. Ja kui ta kisendas, siis hakkasid seitse pikset müristama oma häältega.

Ja tema hüüdis võimsa häälega ning ütles: "Langenud, langenud on suur Baabülon ja on saanud kurjade vaimude eluasemeks ja kõigi rüvedate vaimude ulualuseks ja kõigi rüvedate ja vihatud lindude pesapaigaks!

Ja et kästi puu juur alles jätta, see tähendab: su kuningriik jääb sinule, niipea kui sa mõistad, et taevas valitseb!

Aga kui ta süda suurustas ja ta vaim paadus ülemeelseks käitumiseks, siis tõugati ta oma kuninglikult aujärjelt ja ta au võeti temalt ära.

Ent kirves on juba puude juure küljes; iga puu nüüd, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle.

Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle.

Kuid kirves on ka juba puude juure küljes! Iga puu nüüd, mis head vilja ei kanna, raiutakse maha ja visatakse tulle!"

Siis ta ütles viinamäe aednikule: Vaata, kolm aastat ma käin otsimas sellelt viigipuult vilja, aga ei leia. Raiu ta maha! Miks ta maad raiskab?

Ehk ta hakkab edaspidi vilja kandma; aga kui mitte, siis raiu ta maha!"

Aga tema juur jätke maa sisse, raud- ja vaskahelasse aasa rohu peale; teda kastetagu taeva kastega ja ühes loomadega olgu tal osa maa rohust.

Põgenege Paabelist ja igaüks päästku oma hing, et teie ei hukkuks tema süü pärast! Sest see on Jehoova kättemaksuaeg, kes tasub temale, mis ta on teinud!

Me tahtsime Paabelit ravida, aga ta ei paranenud! Jätkem ta maha ja mingem igaüks omale maale, sest kohus tema üle ulatub taevani ja tõuseb pilvedeni!

Ja võõrad, julmimad rahvaste seast, raiusid selle maha ning jätsid sinna; selle lehed langesid mägede peale ja kõigisse orgudesse, ja selle oksad jäid murtuina kõigisse maa ojadesse; kõik maa rahvad läksid ära selle varju alt ja jätsid selle maha!

Selle langetatud tüve peale asusid kõik taeva linnud ja selle okste peale kõik metselajad -