Suletud rohuaed on mu õeke, mu pruut! Suletud rohuaed, pitseriga kinni pandud allikas!

nard ja safran, kalmus ja kane ühes igasugu viirukipuudega, mürr ja aaloe ühes kõige paremate palsamitega!

"Ärka, põhjatuul, ja tule, lõunatuul! Puhu läbi mu rohuaia, et selle palsamilõhnad hoovaksid! Mu kallim tulgu oma rohuaeda ja söögu selle valitud vilja!"

"Ma tulen oma rohuaeda, mu õeke, mu pruut! ma nopin oma mürri ja palsamit, ma söön oma kärgi ja mett, ma joon oma viina ja piima! Sööge, sõbrad, jooge, ja joobuge armastusest!"

"Mu kallim läks alla oma rohuaeda, palsamipeenarde juure, rohuaedadesse karja hoidma ja lillekesi noppima!

Aga kui Juuda kuningas Sidkija ja kõik sõjamehed nägid neid, siis nad põgenesid ja läksid öösel linnast välja mööda kuninga rohuaia teed läbi müüridevahelise värava; väljumine sündis lagendiku suunas.

Ja Jehoova Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle ta oli valmistanud.

Ja Jehoova Jumal laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis armsad olid pealtnäha ja milledest hea oli süüa, ja elupuu keset aeda, ning hea ja kurja tundmise puu.

nad sõid, jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva, ja tuli veeuputus ning hävitas nad kõik.

aga sel päeval, mil Lott väljus Soodomast, sadas tuld ja väävlit taevast ning hävitas nad kõik.