5. Moosese 32:15-44
15
Ja Jesurun rasvus, aga muutus tõrksaks - sa läksid lihavaks, paksuks, täidlaseks - ta hülgas Jumala, oma Looja, ja põlgas oma päästekaljut!
16
Nad ärritasid teda võõraste jumalatega, nad vihastasid teda oma jäledustega!
17
Nad ohverdasid haldjaile, kes ei ole jumalad, jumalaile, keda nad ei tunnud, kes olid uued, äsja tulnud, kelledest teie vanemad ei teadnud!
18
Sa ei mäletanud kaljut, kes sind sünnitas, ja unustasid Jumala, kes andis sulle elu!
19
Kui Jehoova seda nägi, siis ta põlastas neid tusast oma poegade ja tütarde pärast!
20
Ta ütles: "Ma peidan oma palge nende eest ja vaatan, milline on nende lõpp, sest nad on pöörane sugu, lapsed, kelledes ei ole truudust!
21
Nad on mind ärritanud nendega, kes ei ole jumalad, on mind vihastanud oma tühisustega! Aga mina ärritan neid rahvaga, kes ei ole rahvas: ma vihastan neid mõistmatute paganatega!
22
Sest mu vihatuli on süttinud põlema ja lõõmab hauasügavusest saadik; see hävitab maa ühes saagiga ja põletab mägede alused!
23
Ma kuhjan nende peale õnnetusi, ma raiskan nende vastu kõik oma nooled!
24
Neid peab kurnama nälg, purema palavikutaud ja pahatõbi; ma saadan nende kallale metsaliste hambad ja põrmus roomajate mürgi!
25
Väljas laastab neid mõõk ja sees hirm, niihästi noori mehi kui neitseid, imikuid ühes hallipäiste meestega!
26
Ma oleksin pidanud ütlema: neil on lõpp, ma kaotan nende mälestuse inimeste hulgast,
27
kui ma ei oleks kartnud vaenlase valmistatud meelepaha, et nende vastased seda ei tunnusta, üteldes: "Meie käsi on ulatunud kõrgele, Jehoova ei ole kõike seda teinud!"
28
Sest see on rahvas, kellele nõuanne on asjatu - neil ei ole taipu!
29
Kui nad oleksid targad, siis nad taipaksid seda, nad mõistaksid oma lõppu!
30
Kuidas võis üksainus jälitada tuhandet ja kaks kihutada põgenema kümme tuhat, kui mitte nende Kalju ei oleks neid müünud ja Jehoova nad loovutanud?
31
Sest nende kalju ei ole meie kalju sarnane: seda võivad otsustada meie vaenlasedki!
32
Tõesti, nende viinapuu on Soodoma viinapuust ja Gomorra väljadelt; nende marjad on mürgised marjad, neil on kibedad kobarad!
33
Nende viin on lohemürk, rästikute ohtlik mürk!
34
Eks see ole talletatud minu juures, pitseriga suletud minu varakambris?
35
Minu käes on kättemaks ja tasumine ajaks, mil nende jalg vääratab! Jah, nende õnnetuse päev on ligidal ja tõttab, mis neile on valmistatud!
36
Sest Jehoova tahab mõista kohut oma rahvale ja halastada oma sulaste peale, kui ta näeb, et nende jõud on kadunud ja ei ole enam orja ega vaba!
37
Siis ta ütleb: Kus on nende jumalad, kalju, mille peal nad pelgupaika otsisid,
38
kes sõid nende tapaohvrite rasva ja jõid nende joomaohvrite viina? Tõusku nad nüüd üles ja aidaku teid, olgu nad teile varjupaigaks!
39
Nähke nüüd, et see olen mina, ainult mina, ega ole ühtki jumalat minu kõrval! Mina suretan ja teen elavaks, mina purustan ja mina parandan ega ole kedagi, kes päästaks minu käest!
40
Sest ma tõstan oma käe taeva poole ja ütlen: Nii tõesti, kui ma igavesti elan!
41
Kui ma olen ihunud oma välkuva mõõga ja mu käsi hakkab kohut pidama, siis ma maksan kätte oma vaenlastele ja tasun neile, kes mind vihkavad!
42
Ma lasen oma nooled joobuda verest ja mu mõõk hakkab sööma liha, mahalöödute ja vangide verest, vaenlaspealikute päid!
43
Ülistage, paganad, tema rahvast! Sest ta maksab kätte oma sulaste vere eest, tasub oma vastastele ja toimetab lepitust oma maale ja rahvale!"
44
Ja Mooses tuli ning rääkis kõik sellesinase laulu sõnad rahva kuuldes, tema ja Joosua, Nuuni poeg.