Aasafi laul. Vägev Jumal Jehoova kõneleb ja hüüab ilmamaale päikese tõusust selle loojakuni!

Päikesetõusust loojakuni olgu kiidetud Jehoova nimi!

et teataks päikesetõusu ja -loojaku pool, et ei ole ühtki peale minu; mina olen Jehoova ja kedagi teist ei ole!

Mina, mina olen see, kes kustutab su üleastumised iseenese pärast ega tuleta meele su patte!

Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, üteldes: "Tunne Jehoovat!", sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisukesed kui suured, ütleb Jehoova; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meele nende pattu!

Neil päevil ja sel ajal, ütleb Jehoova, otsitakse Iisraeli süüd, aga seda ei ole, ja Juuda patte, aga neid ei leita, sest ma annan andeks neile, keda ma alles jätan!

Kes on Jumal nagu sina, kes annab andeks süü ja läheb mööda oma pärisosa jäägi üleastumisest, kes ei pea viha mitte igavesti, vaid armastab osadust,

sest eks muidu oleksid ju ohvrite toomised lõppenud, sellepärast et neil, kes toimetavad jumalateenistust, ei oleks enam mingit patust südametunnistust, kui nad kord on puhtaks tehtud.

Aga kui me käime valguses, nõnda nagu tema on valguses, siis on meil osadus üksteisega, ja Jeesuse Kristuse, tema poja veri puhastab meid kõigest patust.