6
Ja kui sõna sellest jõudis Niinive kuningale, tõusis ta oma aujärjelt ja võttis mantli seljast, kattis ennast kotiriidega ja istus tuha peale!
7
Siis ta laskis Niinives kuulutada ja ütelda: "Kuninga ja tema ülikute käsul üteldakse: inimesed ja loomad, veised ja pudulojused ärgu söögu midagi, ärgu käigu karjas ja ärgu joogu vett,
8
vaid nad katku endid kotiriidega, inimesed ja loomad, ja hüüdku võimsasti Jumala poole ja igaüks pöördugu oma kurjalt teelt ja vägivallast, mis nende käte küljes on!
9
Kes teab, vahest Jumal pöördub ja kahetseb, pöördub oma tulisest vihast ja me ei hukku!"
10
Kui Jumal nägi nende tegusid, et nad pöördusid oma kurjalt teelt, siis Jumal kahetses kurja, mis ta oli lubanud neile teha, ega teinud seda mitte.