Juuda on lõukoera kutsikas - saagi kallalt, mu poeg, oled tõusnud! Ta on heitnud maha, ta lebab nagu kunagi lõukoer või lõvi - kes julgeks teda äratada?

Ta on laskunud lebama, ta lamab nagu lõukoer või emalõvi, kes julgeks teda äratada? Õnnistatud olgu, kes sind õnnistavad, neetud, kes sind neavad!"

Teenige Jehoovat kartusega ja ilutsege värisemisega!!

Andke suud pojale, et ta ei vihastuks ja teie ei hukkuks oma teel; sest tema viha süttib pea! Õndsad on kõik, kes tema juures pelgupaika otsivad!

Ja ta ütles mulle: "Kas sa näed, inimesepoeg? Kas on Juuda soole veel vähe neid häbitegusid, mida nad siin on teinud, et nad täidavad maa vägivallaga ja ärritavad mind veel rohkem? Ja vaata, nad pistavad viinapuuvääte endile ninasse!

Seepärast talitan minagi tulises vihas: mu silm ei kurvastu ja ma ei anna armu; ja kuigi nad hüüavad mu kõrvu suure häälega, ma siiski ei kuule neid!"

Ta on südamelt tark ja jõult tugev - kes võiks teda trotsida ja ise pääseda? -

Ons sul siis käsivars nagu Jumalal, või kas sina oma häälega suudad müristada nagu tema?

"Kui sa väsid jalameestega ühes joostes, kuidas sa tahaksid siis võistelda hobustega? Rahulikul maal sa võid olla julge, aga mida sa teeksid Jordani padrikus?

Või tahame Issandat ärritada? Kas me oleme vägevamad teda?