Ja Jaakob ütles: "Mu isa Aabrahami Jumal ja mu isa Iisaki Jumal, Jehoova, kes mulle ütlesid: mine tagasi oma maale ja oma sugulaste seltsi, siis ma teen sulle head!
Aga Taaveti südametunnistus vaevas teda pärast seda, kui ta oli rahva ära lugenud, ja Taavet ütles Jehoovale: "Seda tehes olen ma teinud suure patu! Aga nüüd, Jehoova, anna siiski andeks oma sulase süü, sest ma tegin väga rumalasti!"
Ta ise aga käis kõrves ühe päevateekonna ja tuli ning istus ühe leetpõõsa alla; siis soovis ta oma hinges, et ta võiks surra ja ütles: "Küllalt! Nüüd, Jehoova, võta mu hing, sest ma pole parem kui mu vanemad!"
ning ütlesin: "Mu Jumal! ma häbenen ja mul on piinlik tõsta oma palet sinu poole, mu Jumal! Sest meie pahateod ulatavad meil üle pea ja meie süü on tõusnud taevani!
Jehoova, Iisraeli Jumal, sina oled õiglane, et täna on meist veel pääsnuid järele jäänud! Vaata, me oleme sinu ees oma süüga, kuigi selle tõttu ei võiks ükski seista sinu ees!"
Ja ma ütlesin: "Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast, et ma olen roojane mees huultest ja elan roojaste huultega rahva keskel, sellepärast et mu silmad on näinud Kuningat, vägede Jehoovat!"
"Ei ole ühtki, kes hüüaks appi sinu nime, kes ennast õhutaks sinust kinni haarama; sest sina oled peitnud oma palge meie eest ja oled lasknud meid sulada meie süütegude käes!"
Sinul, Issand, on õigus, aga meil on häbi silmis, nõnda nagu tänapäeval on Juuda meestel ja Jeruusalema elanikel ja kogu Iisraelil, lähedastel ja kaugetel kõigis maades, kuhu sa nad oled pillutanud truudusetuse pärast, mida nad sinule osutasid!
Nad vastasid temale: "Ole vait, pane käsi suu peale ja tule ühes meiega ning ole meile isaks ja preestriks! On sul parem olla preestriks üheainsa mehe kojale kui olla preestriks ühele Iisraeli suguharule ja suguvõsale?"