1
Häda mulle, sest mu käsi käib nagu pärast puuvilja korjamist, nagu pärast viinamarjalõikuse järelnoppimist: ühtki kobarat ei ole süüa, ühtki varajast viigimarja, mida mu hing ihaldab!
2
Vaga on kadunud maalt ja õiget ei ole inimeste seas; nad kõik varitsevad verd, püüavad üksteist võrguga!
3
Nende käed on valmis kurjaks: vürst nõuab, kohtumõistja mõistab kohut meelehea eest ja suurnik näitab oma hinge ahnust; seda nad keerutavad!
4
Parim neist on nagu kibuvits, ausaim nagu okkaline aed! Sinu vahimeeste päev, su karistus tuleb! Nüüd satuvad nad segadusse!
5
Ärge uskuge ligimest, ärge lootke sõbra peale! Hoia oma suu uksi selle eest, kes su kaisus magab!
6
Sest poeg põlgab isa, tütar tõuseb ema vastu, minia ämma vastu: inimese vaenlasiks on ta omad kodakondsed!