"Mina olen teie juures võõras ja majaline. Andke mulle eneste juure pärandhaud, et saaksin matta surnu oma silma eest."

"Kuule meid, isand! Sina oled Jumala vürst meie keskel! Mata oma surnu meie kõige paremasse hauda. Ükski meist ei keela sulle oma hauda su surnu matmiseks."

Ja Arauna ütles Taavetile: "Võtku ja ohverdagu mu isand kuningas nagu ta silmis hea on! Näe, siin on veised põletusohvriks, pahmareed ja veiste ikked puudeks!

Selle kõik, kuningas, annetab Arauna kuningale!" Ja Arauna ütles kuningale: "Jehoova, su Jumal, olgu sulle armuline!"

Ja Hanameel, mu lellepoeg, tuli Jehoova sõna kohaselt mu juure vahtkonnaõue ja ütles mulle: "Osta ometi mu põld, mis on Anatotis Benjamini maal, sest sinul on pärimis- ja lunaõigus; osta see enesele!" Siis ma mõistsin, et see oli Jehoova sõna.

Vanker aga tuli beet-semeslase Joosua põllule ja jäi sinna seisma; ja seal oli suur kivi. Siis nad lõhkusid vankri puud ja ohverdasid lehmad Jehoovale põletusohvriks.

Ja ta läks tema juurest tagasi, võttis veistepaari ning tappis need; veiste iketega ta keetis liha ning andis rahvale, ja nad sõid. Siis ta tõusis ja käis Eelija järel ning teenis teda.

Tilli ju ei pekseta pahmareega ja köömnete peal ei veeretata vankriratast, vaid tilli klopitakse kepiga ja köömneid vitsaga!

Leivavili jahvatatakse peeneks, aga iialgi ei pekseta seda sootumaks: aetakse liikuma oma vankriratas ja hobused, aga seda ei pihustata!