Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja Jehoova rääkis Moosesega, üteldes:
2
"Pühitse mulle kõik esmasündinud, kõik Iisraeli laste emakodade avajad inimestest ja lojustest - need olgu minu!"
3
Ja Mooses ütles rahvale: "Mõtelge päevale, mil te tulite välja Egiptusest, orjusekojast, sest vägeva käega tõi Jehoova teid sealt välja! Sellepärast ei tohi hapnenut süüa!
4
Täna, aabibikuus, te lähete välja!
5
Ja kui Jehoova sind viib kaananlaste, hetiitide, emorlaste, hiivlaste ja jebuuslaste maale, mille ta vandega su vanemaile on tõotanud sulle anda, maale, mis piima ja mett voolab, siis pead sa selles kuus pidama selle teenistuse.
6
Söö seitse päeva hapnemata leiba, ja seitsmendal päeval olgu Jehoova püha.
7
Hapnemata leiba söödagu seitse päeva; ärgu nähtagu su juures hapnenut ja ärgu nähtagu haputaignat kõigis su rajades!
8
Ja sel päeval seleta oma pojale, üteldes: See on ühenduses sellega, mis Jehoova mulle tegi, kui ma Egiptusest väljusin.
9
See olgu sulle nagu märgiks käe peal ja meeletuletuseks silmade vahel, et Jehoova käsuõpetus oleks su suus; sest Jehoova tõi sind vägeva käega Egiptusest välja.
10
Sedasinast seadlust sa pead täitma määratud ajal aastast aastasse.
11
Ja kui Jehoova sind on viinud kaananlaste maale, nagu ta sulle ja su vanemaile on vandunud, ja on annud selle sulle,
12
siis vii Jehoovale kõik, kes avavad emakoja; ja kõik esmikud su lojuste kandest, isased, olgu Jehoova päralt.
13
Iga eesli esmik lunasta ühe tallega; aga kui sa teda ei lunasta, siis murra tal kael. Ja lunasta iga inimese esmasündinu oma poegade hulgas.
14
Ja kui su poeg sinult tulevikus küsib, üteldes: Mida see tähendab? Siis vasta temale: Vägeva käega tõi Jehoova meid välja Egiptusest, orjusekojast!
15
Siis kui vaarao oli kalgilt meie mineku vastu, tappis Jehoova kõik esmasündinud Egiptusemaal, inimeste esmasündinuist lojuste esmasündinuteni. Seepärast ma ohverdan Jehoovale kõik emakoja avajad isased ja lunastan kõik oma poegade esmasündinud.
16
See olgu märgiks su käe peal ja naastuks su silmade vahel; sest vägeva käega tõi Jehoova meid Egiptusest välja!"
17
Aga kui vaarao oli lasknud rahva minna, siis ei viinud Jumal neid mööda vilistide maa teed, kuigi see oli ligem, sest Jumal mõtles, et sõda nähes rahvas kahetseb ja pöördub tagasi Egiptusesse,
18
vaid Jumal laskis rahva pöörduda kõrveteed Kõrkjamere poole; ja võitlusvalmilt läksid Iisraeli lapsed Egiptusemaalt välja.
19
Ja Mooses võttis enesega kaasa Joosepi luud, sest tema oli Iisraeli lapsi vandega kohustanud, üteldes: "Jumal hoolitseb kindlasti teie eest! Siis viige ka minu luud siit enestega kaasa!"
20
Ja nad läksid teele Sukkotist ning lõid leeri üles Eetamisse, kõrve ääre.
21
Ja Jehoova käis nende ees, päeval pilvesambas juhatamas neile teed, ja öösel tulesambas, andes neile valgust, et nad said minna päeval ja öösel.
22
Ei lahkunud pilvesammas päeval ega tulesammas öösel rahva eest!
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja Jehoova rääkis Moosesega, üteldes:
2
"Ütle Iisraeli lastele, et nad pöörduksid tagasi ja lööksid leeri üles Pii-Hahiroti kohale, Migdoli ja mere vahele, Baal-Sefoni ette, sellega vastakuti; lööge leer üles mere ääre.
3
Sest vaarao mõtleb, et Iisraeli lapsed ekslevad mööda maad, kõrb peab nad kinni!
4
Mina paadutan vaarao südame ja ta ajab neid taga. Aga mina ilmutan oma au vaarao ja kogu tema sõjaväe arvel, et egiptlased tunneksid, et mina olen Jehoova!" Ja nad tegid nõnda.
5
Kui Egiptuse kuningale anti teada, et rahvas oli põgenenud, siis vaarao ja ta sulaste süda pöördus rahva vastu, ja nad ütlesid: "Miks tegime nõnda, et lasksime Iisraeli meid orjamast!"
6
Ja ta laskis rakendada hobused sõjavankrite ette ning võttis oma rahva enesega kaasa.
7
Ta võttis kuussada valitud sõjavankrit ja kõik muud Egiptuse sõjavankrid, ja võitlejaid nende kõigi jaoks.
8
Ja Jehoova paadutas vaarao, Egiptuse kuninga südame, ning too ajas taga Iisraeli lapsi; Iisraeli lapsed aga olid välja läinud ülestõstetud käe kaitsel!
9
Ja egiptlased, kõik vaarao hobused, sõjavankrid ja tema ratsanikud ning sõjavägi, ajasid neid taga ning jõudsid neile järele, kui nad olid leeris mere ääres Pii-Hahirotis, Baal-Sefoni kohal.
10
Kui vaarao oli ligidal, siis Iisraeli lapsed tõstsid oma silmad üles, ja vaata, egiptlased olid tulemas neile järele! Siis Iisraeli lapsed kartsid väga ja kisendasid Jehoova poole.
11
Ja nad ütlesid Moosesele: "Kas ei olnud siis Egiptuses haudu, et tõid meid kõrbe surema? Miks tegid meile seda, tuues meid Egiptusest välja?
12
Eks see just olegi, mis me rääkisime sulle Egiptuses, üteldes: Jäta meid rahule, et võiksime teenida egiptlasi! Sest meil on parem egiptlasi teenida kui kõrves surra!"
13
Aga Mooses vastas rahvale: "Ärge kartke, püsige paigal, siis te näete Jehoova päästet, mille ta täna teile valmistab! Sest egiptlasi, keda te näete täna, ei näe te edaspidi enam iialgi!
14
Jehoova sõdib teie eest, aga teie vaikige!"
15
Ja Jehoova ütles Moosesele: "Miks sa minu poole kisendad? Ütle Iisraeli lastele, et nad läheksid edasi.
16
Sina aga tõsta oma kepp üles, siruta käsi mere kohale ja lõhesta see, et Iisraeli lapsed saaksid minna kuiva mööda läbi mere!
17
Ja mina, vaata, paadutan siis egiptlaste südamed ja nad tulevad teile järele. Aga mina ilmutan oma au vaarao ja kogu ta sõjaväe, ta sõjavankrite ja ratsanike arvel,
18
et egiptlased tunneksid, et mina olen Jehoova, kui ma ilmutan oma au vaarao, tema sõjavankrite ja ratsanike arvel!"
19
Siis Jumala ingel, kes oli käinud Iisraeli leeri ees, siirdus ning läks nende taha; ja pilvesammas siirdus nende eest ning seisis nende taga,
20
tulles egiptlaste leeri ja Iisraeli leeri vahele; siis oli pilv ühele pime, aga teisele valgustas ööd, ja üks ei pääsnud teisele ligi kogu öö.
21
Siis Mooses sirutas oma käe mere kohale ja Jehoova laskis mere taanduda tugevast idatuulest kogu öö ning tegi mere kuivaks - vesi lõhenes!
22
Ja Iisraeli lapsed läksid läbi mere kuiva mööda ja vesi oli neil müürina paremal ja vasakul pool!
23
Ja egiptlased ajasid neid taga ning tulid neile järele, kõik vaarao hobused, tema sõjavankrid ja ratsanikud, keset merd.
24
Kui saabus hommikune vahikord, siis Jehoova vaatas egiptlaste leeri peale tule- ja pilvesambast, ja viis egiptlaste leeri segadusse.
25
Ja ta rebis rattad nende sõjavankritelt ning takistas nende sõitu. Siis ütlesid egiptlased: "Põgenegem Iisraeli eest, sest Jehoova sõdib nende poolt egiptlaste vastu!"
26
Aga Jehoova ütles Moosesele: "Siruta oma käsi välja mere kohale, et vesi tuleks tagasi egiptlaste, nende sõjavankrite ja ratsanike peale!"
27
Ja Mooses sirutas oma käe välja mere kohale ning koiduajal meri pöördus tagasi oma paika, egiptlased aga põgenesid sellele vastu; ja Jehoova paiskas egiptlased keset merd.
28
Ja vesi tuli tagasi ning kattis sõjavankrid ja ratsanikud, kogu vaarao sõjaväe, kes oli tulnud neile järele merre; ei jäänud neist üle ühtainustki!
29
Iisraeli lapsed aga läksid kuiva mööda läbi mere, ja vesi oli neil müürina paremal ja vasakul pool.
30
Nõnda päästis Jehoova sel päeval Iisraeli egiptlaste käest ja Iisrael nägi egiptlasi surnuina mere rannal.
31
Ja Iisrael nägi seda suurt kätt, mida Jehoova näitas egiptlastele, ja rahvas kartis Jehoovat ning nad uskusid Jehoovat ja Moosest, tema sulast.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja ta läks sealt ära ja tuli oma kodukohta, ja ta jüngrid järgisid teda.
2
Ja kui hingamispäev tuli, hakkas ta kogudusekojas õpetama. Ja paljud, kes teda kuulsid, hämmastusid väga ja ütlesid: "Kust sellele see kõik on tulnud ja mis tarkus see on, mis temale on antud? Ja kuidas niisugused vägevad teod sünnivad ta käte läbi?
3
Eks tema ole see puusepp, Maarja poeg, Jakoobuse ja Joosese ja Juuda ja Siimona vend? Ja eks ka tema õed ole siin meie juures?" Ja nad pahandusid temast.
4
Aga Jeesus ütles neile: "Prohvet ei ole mujal autu kui oma kodukohas ja oma sugulaste seas ning omas majas!"
5
Ja ta ei saanud seal teha ühtki muud vägevat tegu kui ainult panna oma käed väheste haigete peale ja nad terveks teha.
6
Ja ta pani imeks nende uskmatust. Ja tema käis läbi ümberkaudsed külad ning õpetas.
7
Ja ta kutsus need kaksteistkümmend enese juure ja hakkas neid läkitama kahekaupa ja andis neile meelevalla rüvedate vaimude üle,
8
ja käskis neid, et nad midagi muud ei võtaks teele kaasa kui ainult kepi, ei pauna ega leiba ega raha vöö vahele,
9
vaid sidugu paeltega kingad jalga ja ärgu pangu kaht kuube selga.
10
Ja ta ütles neile: "Kuhu kotta te iganes sisse lähete, sinna jääge, seni kui te sealt väljute.
11
Ja kus paigas iganes teid vastu ei võeta ega kuulata, sealt väljuge ja puistake tolm oma jalgadelt neile tunnistuseks!"
12
Ja nad läksid välja ja kuulutasid, et tuleb meelt parandada,
13
ja ajasid palju kurje vaime välja ja võidsid palju tõbiseid õliga ja tegid nad terveks.
14
Ja kuningas Heroodes sai kuulda Jeesusest, sest ta nimi oli juba tuttav, ja ütles: "Ristija Johannes on surnuist üles tõusnud ja sellepärast on imelised väed tema sees tegevad!"
15
Aga teised ütlesid: "Tema on Eelija!" Teised aga: "Tema on prohvet nagu üks prohveteid!"
16
Aga kui Heroodes seda kuulis, ütles ta: "Johannes, kelle pea ma otsast raiusin, on üles tõusnud!"
17
Sest Heroodes ise oli läkitanud ja Johannese kinni võtnud ja tema sidunud ning vangitorni pannud Heroodiase, oma venna Filippuse naise pärast. Sest ta oli tema enesele naiseks võtnud.
18
Oli ju Johannes ütelnud Heroodesele: "Sul ei ole luba oma venna naist pidada!"
19
Aga Heroodias kandis ta peale viha ja tahtis teda tappa, ja ei saanud mitte.
20
Sest Heroodes kartis Johannest; ta teadis teda õige ja püha mehe olevat ning kaitses teda, ja kui ta teda kuulis, jäi ta mõneski asjas kahevahele ja kuulas teda siiski hea meelega.
21
Kui nüüd paras aeg oli tulnud, mil Heroodes oma sünnipäeval tegi söömaaja oma suurtele isandatele ja pealikuile ning Galilea ülemaile,
22
siis tuli sama Heroodiase tütar sisse ja tantsis. See oli meelt mööda Heroodesele ja neile, kes lauas istusid. siis ütles kuningas neitsile: "Palu mult, mida sa iganes tahad, ja ma annan sulle!"
23
Ja ta vandus temale: "Ma annan sulle, mis sa iganes minult palud, olgu kas või pool minu kuningriiki!"
24
Aga neitsi läks välja ja küsis oma emalt: "Mis ma pean paluma?"Ent ema ütles: "Ristija Johannese pea!"
25
Ja neitsi läks kohe rutuga kuninga juure, palus ning ütles: "Ma tahan, et sa mulle sedamaid annad vaagnal Ristija Johannese pea!"
26
Siis sai kuningas väga kurvaks, kuid vande ja lauasistujate pärast ta ei tahtnud temale seda keelata.
27
Ja kuningas läkitas kohe valvuri ja käskis tuua tema pea.
28
See läks ja raius vangitornis ta pea otsast ära ja tõi ta pea vaagnal ning andis selle neitsile, ja neitsi andis selle oma emale.
29
Kui tema jüngrid seda kuulsid, tulid nad ja võtsid ta keha ja panid selle hauda.
30
Ja Apostlid tulid kokku Jeesuse juure ja kuulutasid temale kõik, mida nad olid teinud ja mida õpetanud.
31
Siis ta ütles neile: "Tulge teie kõrvale üksikusse paika ja puhake pisut!" Sest tulijaid ja minejaid oli palju ja nad ei saanud mahti süüagi.
32
Ja nad sõudsid paadiga kõrvale üksikusse paika.
33
ja paljud nägid neid ära sõudvat ning tundsid tema ära ja jooksid jala sinna kokku kõigist linnadest ja jõudsid neist ette.
34
Ja kui ta paadist välja astus ja nägi palju rahvast, hakkas tal neist hale meel, et nad olid otsegu lambad, kelledel pole karjast. Ja ta hakkas neid pikalt õpetama.
35
Aga kui aeg oli läinud hiliseks, tulid ta jüngrid ta juure ja ütlesid: "Paik on tühi ja aeg jääb juba hiliseks;
36
lase nad minema, et nad läheksid ümberkaudu asulaisse ja küladesse ja ostaksid endile leiba, sest neil ei ole midagi süüa!"
37
Aga tema kostis ja ütles neile: "Andke teie neile süüa!" Nemad ütlesid temale: "Kas me peaksime minema kahesaja teenari eest leiba ostma ja neile süüa andma?"
38
Aga tema küsis neilt: "Mitu leiba teil on? Minge vaadake." Kui nad olid teada saanud, ütlesid nad: "Viis leiba ja kaks kala."
39
Ja ta käskis neid asetada kõik istuma, salkkond salkkonna kõrvale haljale murule.
40
Ja nad istusid maha ridamisi, sajakaupa ja viiekümnekaupa.
41
Ja ta võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taeva poole ja õnnistas ja murdis leivad ja andis need oma jüngrite kätte rahva ette panemiseks. Ja ka need kaks kala jagas ta kõikidele.
42
Ja kõik sõid ja nende kõhud said täis.
43
Ja korjati kokku kaksteistkümmend korvitäit palukesist ja kalust.
44
Ja neid, kes leivust olid söönud, oli viis tuhat meest.
45
Ja sedamaid sundis ta oma jüngreid astuma paati ja sõitma tema eele teisele rannale Betsaidasse, kuni tema laseb rahva minema.
46
Ja kui ta lahkumistervituse oli ütelnud, läks ta mäele palvetama.
47
Kui siis õhtu jõudis, oli paat keset merd ja tema üksi maal.
48
Ja ta nägi neil sõudes püsti häda käes olevat, sest tuul oli neile vastu. Ja neljandal öövahi-korral tuli ta mere peal kõndides nende juure ja tahtis neist mööda minna.
49
Aga kui nad teda nägid mere peal kõndivat, arvasid nad, et see on tont, ja hakkasid karjuma.
50
Sest nad kõik nägid teda ja ehmusid. Aga tema rääkis kohe nendega ja ütles neile: "Olge julged, mina olen, ärge kartke!"
51
Ja ta läks nende juure paati, ja tuul rauges. Ja nad kohkusid üpris väga iseenestes,
52
sest nad ei olnud veel aru saanud leibade loost, vaid nende süda oli läinud kõvaks.
53
Ja kui nad üle mere olid maale sõudnud, jõudsid nad Gennesaretti ja astusid rannale.
54
Ja kui nad paadist olid väljunud, tunti ta sedamaid ära
55
ja joosti kogu sealne ümberkaudne maa läbi ning hakati haigeid vooditega kandma igale poole, kus teda kuuldi olevat.
56
Ja kuhu ta iganes läks küladesse või linnadesse või asulaisse, asetati põdejaid turgudele ja paluti teda, et nad saaksid vaid puudutada tema kuue palistust. Ja kõik, kes teda puudutasid, said terveks.
