Flash tuleb sisse lülitada
1
Aga maal oli kange nälg.
2
Ja kui nad olid ära söönud vilja, mis nad Egiptusest olid toonud, siis nende isa ütles neile: "Minge ostke meile pisut leiba!"
3
Ja Juuda vastas temale, üteldes: "See mees kinnitas meile väga ja ütles: Te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole ühes teiega.
4
Kui sa nüüd läkitad meie venna ühes meiega, siis läheme ja ostame sulle leiba.
5
Aga kui sa teda ei läkita, siis me ei lähe, sest see mees ütles meile: Te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole ühes teiega!"
6
Ja Iisrael ütles: "Miks tegite mulle seda kurja ja andsite mehele teada, et teil on veel üks vend?"
7
Ja nad vastasid: "See mees päris väga meie ja meie suguseltsi järele, küsides: Kas teie isa alles elab? Ons teil veel mõni vend? Ja me andsime temale teada, nagu asi on. Kas võisime teada, et ta ütleb: Tooge oma vend siia?"
8
Ja Juuda ütles oma isale Iisraelile: "Saada poiss minuga ja me võtame kätte ning läheme, et jääksime elama ega sureks, ei meie ega sina ega meie väetimad lapsed.
9
Mina olen temale käemeheks, nõua teda minult. Kui ma ei too teda tagasi sinu juure ja ei sea sinu palge ette, siis jään su ees alatiseks süüdlaseks!
10
Tõesti, kui me ei oleks viivitanud, oleksime nüüd juba teist korda tagasi tulnud!"
11
Siis ütles neile Iisrael, nende isa: "Kui see nõnda on, siis tehke seda. Võtke maa parimast oma kottidesse ja viige sellele mehele meeleheaks pisut palsamit ja pisut mett, kalleid rohte ja mürri, pähkleid ja mandleid.
12
Ja võtke ühes kahekordne raha; ka see raha, mis teie kottide suus tagasi tuli, võtke jälle ühes - vahest oli see eksitus.
13
Võtke ka oma vend, asuge teele ja minge tagasi selle mehe juure.
14
Kõigeväeline Jumal lasku teid leida halastust selle mehe ees, et ta teiega ära saadaks teie teise venna ja Benjamini. Aga kui jään lasteta, siis jään lasteta!"
15
Ja mehed võtsid selle kingituse, võtsid ühes kahekordse raha ja Benjamini, asusid teele ja läksid alla Egiptusesse ning astusid Joosepi ette.
16
Kui Joosep nägi, et Benjamin oli nendega kaasas, siis ta ütles oma kojaülemale: "Vii need mehed mu kotta ja tapa tapaveis ning valmista see, sest need mehed söövad minuga lõunat!"
17
Ja mees tegi, nagu Joosep oli ütelnud; ja mees viis mehed Joosepi kotta.
18
Aga mehed kartsid, kui neid Joosepi kotta viidi, ja ütlesid: "Meid viiakse raha pärast, mis eelmisel korral meie kottides tagasi tuli, et veeretada meie peale süüd ja kippuda meile kallale ning võtta orjadeks meid ja meie eeslid!"
19
Ja nad astusid mehe juure, kes oli Joosepi kojaülem, ja rääkisid temaga koja ukse ees
20
ning ütlesid: "Oh mu isand, me kord juba käisime siin leiba ostmas!
21
Aga kui me seejärele jõudsime öömajale ja tegime oma kotid lahti, vaata, siis oli igamehe raha ta koti suus, meie raha selle täiskaalus! Me tõime selle nüüd tagasi.
22
Ja me tõime ka teise raha leiva ostmiseks enestega kaasa. Me ei tea, kes oli pannud meie raha meie kottidesse."
23
Aga tema ütles: "Rahustuge, ärge kartke! Teie Jumal ja teie isa Jumal on pannud teile varanduse kottidesse! Teie raha ma olen saanud." Ja ta tõi Siimeoni välja nende juure.
24
Siis mees viis mehed Joosepi kotta ja andis neile vett ning nad pesid oma jalgu; ja ta andis toitu nende eeslitele.
25
Ja nad seadsid kingitused valmis, kuni Joosep tuli lõunale, sest nad olid kuulnud, et nad seal pidid leiba võtma.
26
Kui Joosep koju tuli, siis nad viisid temale kotta kingituse, mis neil kaasas oli, ja kummardasid maha tema ette.
27
Ja tema küsis neilt, kuidas nende käsi käib, ja ütles: "Kas teie vana isa, kellest te rääkisite, käsi hästi käib? Ons ta alles elus?"
28
Ja nad vastasid: "Su sulase, meie isa käsi käib hästi, ta elab alles." Ja nad kummardasid ning heitsid maha.
29
Kui ta oma silmad üles tõstis ja nägi oma venda Benjamini, oma ema poega, siis ta küsis: "Ons see teie noorim vend, kellest te mulle rääkisite?" Ja ta ütles: "Jumal olgu sulle armuline, mu poeg!"
30
Aga Joosep vaikis äkki, sest ta oli südamest liigutatud oma venna pärast ja otsis võimalust nutmiseks. Ta läks ühte siseruumi ja nuttis seal.
31
Ja kui ta oma silmi oli pesnud, siis ta tuli välja, valitses enese üle ja ütles: "Pange toit lauale!"
32
Ja temale pandi eraldi ja neile eraldi, ja egiptlastele, kes tema juures sõid, eraldi, sest egiptlased ei söö leiba üheskoos heebrealastega - see on egiptlastele jäledus!
33
Ja nad pandi istuma temaga vastamisi, esmasündinu esimesena ja noorim viimsena, ja mehed panid seda isekeskis imeks.
34
Ja ta laskis tõsta rooga enda eest nende ette, aga Benjamini osa oli viis korda suurem kui kõigi teiste osad. Ja nad jõid ühes temaga ning jäid joobnuks.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Siis ta käskis oma kojaülemat, üteldes: "Täida meeste kotid viljaga, nii palju kui nad jaksavad kanda, ja pane igamehe raha ta koti suhu.
2
Ja minu karikas, see hõbekarikas, pane noorima koti suhu ühes ta viljarahaga!" Ja ta tegi, nagu Joosep käskis.
3
Hommikul, kui läks valgeks, lasti minema mehed ja nende eeslid.
4
Kui nad olid linnast väljunud ega olnud veel kaugele jõudnud, ütles Joosep oma kojaülemale: "Võta kätte, aja mehi taga, ja kui oled nad tabanud, siis ütle neile: Miks tasute head kurjaga?
5
Eks see ole see, millest mu isand joob ja millest ta endeid otsib? Olete käitunud halvasti, et tegite nõnda!"
6
Ja kui ta nad tabas, siis ta rääkis neile needsamad sõnad.
7
Aga nad vastasid temale: "Miks räägib mu isand nõndaviisi? Su sulasele oleks teotuseks nõnda teha.
8
Vaata, raha, mis me leidsime oma kottide suust, tõime sulle tagasi Kaananimaalt. Kuidas võiksime siis varastada su isanda kojast hõbedat või kulda?
9
Kelle juurest su sulaste hulgast see leitakse, surgu, ja me teised jääme su isandale orjadeks!"
10
Siis ta ütles: "Olgu see nüüd ka nõnda teie sõnade järele. Kelle juurest see leitakse, jäägu mulle sulaseks, ja te teised olete süüta!"
11
Ja nad tõttasid ning tõstsid igaüks oma koti maha ja iga mees tegi oma koti lahti.
12
Ja ta otsis nad läbi, alates vanemast ja lõpetades nooremaga - ja karikas leiti Benjamini kotist!
13
Siis nad käristasid oma riided lõhki, iga mees pani oma eeslile koorma selga ja nad läksid tagasi linna.
14
Ja Juuda läks ühes oma vendadega Joosepi kotta, kes oli alles seal, ja nad heitsid maha tema ette.
15
Ja Joosep ütles neile: "Mis tegu see on, mis te olete teinud? Eks te tea, et niisugune mees nagu mina, oskab endeid seletada?"
16
Siis vastas Juuda: "Mida me oma isandale ütleme? Kuidas peame rääkima ja kuidas endid õigustama? Jumal on avastanud su sulaste süü! Vaata, me jääme oma isandale sulaseiks, niihästi meie kui see, kelle käest karikas leiti!"
17
Aga ta ütles: "Ei tule mulle mõttessegi seda teha! Mees, kelle käest karikas leiti, peab jääma mulle sulaseks, te teised aga minge rahuga oma isa juure!"
18
Siis astus Juuda tema juure ja ütles: "Mu isand, luba ometi oma sulast rääkida üks sõna mu isanda kõrva ees ja su viha ärgu süttigu põlema oma sulase vastu, sest sina oled nagu vaarao ise!
19
Mu isand küsis oma sulaseilt, üteldes: Ons teil isa või mõni vend?
20
Ja meie vastasime oma isandale: Meil on vana isa ja üks nooruk, ta vanas eas sündinud, alles noor; aga selle vend on surnud ja ta on üksi oma emast järele jäänud, ja ta isa armastab teda.
21
Ja sa ütlesid oma sulaseile: Tooge ta minu juure, et ma näeksin teda oma silmaga.
22
Ja me vastasime oma isandale: Nooruk ei või isast lahkuda. Kui ta lahkuks oma isast, siis see sureks.
23
Ja sa ütlesid oma sulaseile: Kui teie noorim vend ei tule ühes teiega, siis te ei saa enam näha mu nägu.
24
Ja kui me läksime su sulase, meie isa juure ja andsime temale teada oma isanda sõnad,
25
siis ütles meie isa: Minge jälle tagasi, ostke meile pisut leiba.
26
Aga me vastasime: Me ei või minna. Kui meie noorim vend on ühes meiega, siis me läheme, sest me ei saa näha selle mehe nägu, kui meie noorim vend ei ole ühes meiega.
27
Ja su sulane, minu isa, ütles meile: Te teate, et mu naine on mulle kaks poega ilmale toonud.
28
Aga üks läks mu juurest ära ja ma ütlesin: Ta on tõesti maha murtud! Ja ma pole teda tänini enam näinud.
29
Kui te nüüd võtate ka sellesinase mu silma alt ja temaga juhtub õnnetus, siis saadate mu hallid juuksed kurvastusega hauda.
30
Ja kui ma nüüd tuleksin su sulase, oma isa juure ja ühes meiega ei oleks poiss, kelle hingesse tema hing on kiindunud,
31
ja kui ta siis näeb, et poissi ei ole, ta sureb ja su sulased on sinu sulase, meie isa hallid juuksed saatnud murega hauda,
32
sest su sulane on poisile käemeheks mu isa juures, kuna ma olen ütelnud: Kui ma ei too teda sinu juure, siis ma jään oma isa ees alatiseks süüdlaseks.
33
Ja nüüd siis jäägu su sulane poisi asemel sulaseks mu isandale ja poiss mingu ühes oma vendadega.
34
Sest kuidas võiksin minna oma isa juure, kui poiss ei oleks ühes minuga? Et ma ei näeks seda õnnetust, mis juhtub mu isaga!"
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja Jeesus tuli välja pühakojast ja läks edasi. Ja tema jüngrid astusid ta juure temale näitama pühakoja hooneid.
2
Aga Jeesus ütles neile: "Eks te näe seda kõike? Tõesti ma ütlen teile, siia ei jäeta kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!"
3
Ja kui ta Õlimäel istus, astusid jüngrid tema juure isepäinis ja ütlesid: "Ütle meile, millal see kõik sünnib ja mis on su tulemise ja maailma-ajastu lõpetuse tunnus?"
4
Aga Jeesus kostis ning ütles neile: "Katsuge, et keegi teid ei eksita!
5
Sest paljud tulevad minu nime all ja ütlevad: Mina olen Kristus! ja eksitavad paljusid.
6
Aga te saate kuulda sõdadest ja sõnumeid sõjast; katsuge, et te ei ehmuks! Sest see peab sündima, aga ots ei ole veel käes.
7
Sest rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu, ja nälga ja maavärisemisi on paiguti.
8
Aga see kõik on sünnivalude hakatus!
9
Siis antakse teid viletsusse ja teid tapetakse ja te olete kõigi rahvaste all minu nime pärast.
10
Ja siis taganevad paljud ja annavad üksteist ära ja vihkavad üksteist.
11
Ja palju valeprohveteid tõuseb, ja need eksitavad paljusid.
12
Ja et ülekohus läheb väga võimsaks, jaheneb paljude armastus.
13
Aga kes otsani vastu peab, see pääseb!
14
Ja seda kuningriigi evangeeliumi peab kuulutatama kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile, ja siis tuleb ots.
15
Kui te siis näete pühas paigas seisvat hävituse koletist, millest on rääkinud prohvet Taaniel, - kes seda loeb, see pangu tähele -
16
siis põgenegu need, kes on Juudamaal, mägedele;
17
kes on katusel, ärgu tulgu maha midagi oma majast võtma;
18
ja kes on väljal, ärgu mingu tagasi võtma oma kuube!
19
Aga häda neile, kes on käima peal, ja neile, kes imetavad neil päevil!
20
Ent paluge, et teie põgenemine ei juhtuks talvel ega hingamispäeval.
21
Sest siis tuleb suur viletsus, mille sarnast ei ole olnud maailma algusest kuni praeguse ajani ega tulegi.
22
Ja kui neid päevi ei lühendataks, ei pääseks mitte ükski liha; aga äravalitute pärast lühendatakse need päevad.
23
Kui siis keegi teile ütleb: Vaata, siin on Kristus! või: Vaata seal! ärge uskuge.
24
Sest valekristusi ja valeprohveteid tõuseb ja need teevad suuri tunnustähti ja imesid, et eksitada, kui võimalik, ka äravalituid.
25
Vaata, ma olen teile seda ette ütelnud!
26
Kui teile siis üteldakse: Vaata, ta on kõrbes! ärge minge välja; Vaata, ta on kambrites! ärge uskuge.
27
Sest otsegu välk sähvab ida poolt ja paistab läände, nõnda peab olema Inimese poja tulemine.
28
Sest kus on raibe, sinna kogunevad kotkad.
29
Aga varsti pärast nende päevade viletsust läheb päike pimedaks ja kuu ei anna oma valget, ja tähed langevad maha taevast ja taeva vägesid kõigutatakse.
30
Ja siis ilmub Inimese Poja tunnustäht taevas, ja siis hakkavad kõik rahva suguvõsad maa peal halisema ja näevad Inimese poja tulevat taeva pilvede peal suure väe ja auhiilgusega.
31
Ja ta läkitab oma inglid suure pasunahäälega, ja nad koguvad kokku ta äravalitud neljast tuulest, ühest taeva otsast teise.
32
Ent viigipuust õppige võrdumit: kui ta oksad juba on pungas ja ajavad lehti, siis te tunnete, et suvi on ligi.
33
Nõnda ka teie: kui te näete seda kõike, siis teadke, et see on ligi ukse ees.
34
Tõesti ma ütlen teile, et selle põlve rahvas ei lõpe ära, enne kui see kõik sünnib!
35
Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi mitte!
36
Aga sellest päevast ja tunnist ei tea ükski, ei inglidki taevas ega ka Poeg, muud kui Isa üksi.
37
Sest nõnda nagu Noa päevad olid, nõnda peab olema Inimese poja tulemine.
38
Sest nõnda nagu inimesed olid noil päevil enne veeuputust: sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva,
39
ega saanud aru, enne kui tuli veeuputus ja võttis nad puha ära: nõnda on ka Inimese Poja tulemine.
40
Siis on kaks põllul: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha.
41
Kaks naist on jahvatamas veskil: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha.
42
Siis valvake, sest te ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!
43
Aga seda teadke, et kui peremees teaks, mil öövahi-ajal varas tuleb, küll ta siis valvaks ega laseks oma majasse sisse murda.
44
Sellepärast olge teiegi valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arva!
45
Kes on nüüd ustav ja mõistlik sulane, kelle ta isand on pannud oma pere üle neile rooga andma õigel ajal?
46
Õnnis on see sulane, keda ta isand tulles leiab nõnda tegevat!
47
Tõesti ma ütlen teile, et ta paneb tema üle kogu oma vara!
48
Aga kui see halb sulane mõtleb oma südames: mu isand viibib tulles!
49
ja hakkab lööma oma kaassulaseid, joomaritega sööma ja jooma,
50
siis selle sulase isand tuleb päeval, mil ta teda ei oota, ja tunnil, mil ta ei tea arvata,
51
ja raiub ta pooleks ja annab temale osa silmakirjatsejatega; seal on ulumine ja sammaste kiristamine.
