Flash tuleb sisse lülitada
1
Nehemja, Hakalja poja sõnad. "Ja see sündis kislevikuus, kahekümnendal aastal, et ma olin Suusa palees.
2
Siis tuli Hanani, üks mu vendadest, tema ise ja mõned mehed Juudamaalt. Ma küsitelin neid pääsenud juutide kohta, kes vangiviimisel olid alles jäänud, ja Jeruusalema kohta.
3
Ja nemad ütlesid mulle: "Need, kes seal maal vangiviimisest on alles jäänud, on suures õnnetuses ja häbis, Jeruusalema müürid on maha kistud ja selle väravad tulega põletatud!"
4
Kui ma neid sõnu kuulsin, siis ma istusin maha, nutsin ja leinasin mitu päeva, ja ma paastusin ja palvetasin taeva Jumala ees.
5
Ja ma ütlesin: "Oh Jehoova, taeva Jumal, suur ja kardetav Jumal, kes hoiab lepingut ja heldust neile, kes teda armastavad ja tema käske peavad!
6
Olgu nüüd su kõrv tähelepanelik ja su silmad lahti kuulma oma sulase palvet, mida ma nüüd sinu ees palvetan päevad ja ööd, Iisraeli laste, su sulaste pärast, ja miska ma tunnistan Iisraeli laste patte, mis me sinu vastu oleme teinud! Ka mina ja mu isa pere oleme pattu teinud!
7
Me oleme väga kõlvatumalt talitanud sinu vastu ega ole pidanud käske, seadlusi ja kohtuseadusi, mis sa Moosesele, oma sulasele andsid!
8
Tuleta nüüd meele seda sõna, mille sa andsid Moosesele, oma sulasele, üteldes: kui te olete truuduseta, siis ma pillutan teid rahvaste sekka;
9
aga kui te pöördute minu juure ja peate minu käske ning teete nende järele, siis kui teie pillutatud oleksid kas või taeva servas, ma kogun nad sealtki ja viin paika, mille ma olen valinud eluasemeks oma nimele!
10
Need on ju sinu sulased ja sinu rahvas, kelle sa oled lunastanud oma suure rammu ja vägeva käega!
11
Oh Issand, pangu nüüd su kõrv tähele oma sulase palvet ja oma sulaste palvet, kes tahavad karta su nime! Ja lase siis täna korda minna oma sulase nõu ja anna temale halastust selle mehe ees!" Mina olin nimelt kuninga joogikallajate ülem.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja niisanikuus, kuningas Artahsasta kahekümnendal aastal, oli tema ees viin; mina tõin viina ja andsin kuningale. Kuna ma tema palge ees ei olnud iialgi olnud kurb,
2
siis ütles kuningas mulle: "Mispärast sa oled kurva näoga? Ega sa ole ometi haige? See ei ole muud kui südame kurbus!" Siis ma kartsin üpris väga
3
ja ütlesin kuningale: "Kuningas elagu igavesti! Miks ma ei peaks olema kurva näoga, kui see linn, kus on mu vanemate hauad, on varemeis ja selle väravad on tulega põletatud?"
4
Siis küsis kuningas minult: "Mida sa nüüd soovid?" Aga mina palusin taeva Jumalat
5
ja ütlesin kuningale: "Kui kuningas heaks arvab ja su sulane on sulle meelepärane, siis läkita mind Juudamaale mu vanemate haudade linna, et ma saaksin selle üles ehitada."
6
Siis küsis kuningas minult, kuninganna istudes tema kõrval: "Kui kaua su teekond kestab ja millal sa tagasi tuled?" Kui ma nimetasin temale vastava aja, siis oli see kuningale meele järele ja ta läkitas mind.
7
Ja ma ütlesin kuningale: "Kui kuningas heaks arvab, siis antagu mulle kaasa kirjad maavalitsejaile teispoole Frati jõge, et nad laseksid mind läbi, kuni ma jõuan Juudamaale,
8
nõndasamuti kiri Aasafile, kuninga metsaülemale, et ta annaks mulle puid templipalee väravate ehitamiseks ja linna müüri ning koja jaoks, kuhu ma asun." Ja kuningas andis mulle need, sest mu peal oli mu Jumala hea käsi.
9
Siis ma tulin maavalitsejate juure teispoole Frati jõge ja andsin neile kuninga kirjad; ja kuningas oli ühes minuga läkitanud väepealikuid ja ratsanikke.
10
Aga kui Sanballat, hooronlane, ja ametnik Toobija, ammonlane, seda kuulsid, siis pahandas see neid väga, et keegi oli tulnud nõutama head Iisraeli lastele.
11
Ja kui ma olin jõudnud Jeruusalemma ning olin seal olnud kolm päeva,
12
siis ma tõusin öösel üles, mina ja mõned mehed ühes minuga, ilma et ma kellelegi oleksin rääkinud, mis Jumal mu südamesse oli pannud Jeruusalema heaks teha; ka ei olnud mul ühes muud lojust kui see lojus, kellega ma ise ratsutasin.
13
Ja ma läksin öösel Oruväravast välja Loheallika poole ja Sõnnikuvärava juure, ja vaatlesin Jeruusalema müüre, mis olid maha kistud, ja selle väravaid, mis olid tulega põletatud.
14
Ja ma läksin edasi Allikavärava ja Kuningatiigi juure; aga seal ei olnud lojusel, kelle seljas ma istusin, edasipääsuks maad.
15
Siis ma läksin öösel orgu mööda ülespoole ja vaatlesin müüri; seejärel ma pöördusin ümber ja tulin tagasi tulles Oruväravast sisse.
16
Aga ülemad ei teadnud, kuhu ma läksin ja mis ma tegin, sest ma ei olnud siitsaadik seda avaldanud ei juutidele ega preestritele, ei suurnikele ega ülemaile, ka mitte muile, kes seda tööd pidid tegema.
17
Aga nüüd ma ütlesin neile: "Te näete, missuguses õnnetuses me oleme, kuidas Jeruusalem on varemeis ja selle väravad on tulega põletatud! Mingem ja ehitagem üles Jeruusalema müür, et meid enam ei teotataks!"
18
Ja ma jutustasin neile, kuidas mu peal oli olnud mu Jumala hea käsi, ja ka neist sõnust, mis kuningas mulle oli ütelnud. Siis nad ütlesid: "Võtkem kätte ja ehitagem!" Ja nad kinnitasid oma käsi selleks heaks tööks.
19
Aga kui hooronlane Sanballat ja ammonlane, ametnik Toobija, ja araablane Gesem seda kuulsid, siis nad pilkasid meid, osutasid meile põlgust ja küsisid: "Mis see on, mida te teete? Kas tahate kuningale vastu hakata?"
20
Siis ma vastasin ja ütlesin neile: "Taeva Jumal annab meile kordamineku, ja meie, tema sulased, võtame kätte ja ehitame! Aga teil ei ole osa, õigust ega mälestust Jeruusalemas!"
Flash tuleb sisse lülitada
1
Siis tuli varisere ja kirjatundjaid Jeruusalemast Jeesuse juure ja need ütlesid:
2
"Miks sinu jüngrid rikuvad vanemate pärimust? Sest nad ei pese käsi, kui nad hakkavad leiba võtma."
3
Aga tema kostis ja ütles neile: "Miks te ise rikute Jumala käsku oma pärimuse pärast?
4
Sest Jumal on ütelnud: Sa pead oma isa ja ema austama, ja kes isa või ema neab, peab surma surema!
5
Kuid teie ütlete: Kes iganes isale või emale ütleb: Ohvrianniks läheb see, mis sul iganes on õigus minult saada!
6
See ei tarvitse oma isa või ema austada. Sellega te olete Jumala sõna tühjaks teinud oma pärimuse pärast.
7
Te silmakirjatsejad, Jesaja on teist õigesti ennustanud, üteldes:
8
"See rahvas austab mind oma huultega, aga nende süda on minust kaugel;
9
ilmaaegu teenivad nad Mind, õpetades õpetusi, mis on inimeste käskimised!"
10
Ja ta kutsus rahva enese juure ning ütles neile: "Kuulge ja mõistke!
11
Mitte see, mis suust sisse läheb, ei rüveta inimest, vaid see, mis suust väljub, rüvetab inimest."
12
Siis astusid tema jüngrid ta juure ja ütlesid temale: "Kas sa tead, et variserid pahandusid kuuldes seda sõna?"
13
Aga tema kostis ning ütles: "Iga taim, mida mu taevane Isa pole istutanud, kistakse välja.
14
Jätke nad! Nad on pimedate pimedad teejuhid. Aga kui pime pimedat juhib, langevad mõlemad auku!"
15
Siis kostis Peetrus ja ütles temale: "Seleta meile see võrdum!"
16
Jeesus ütles: "Kas teiegi veel ei saa aru?
17
Eks te mõista, et kõik, mis suust sisse läheb, läheb kõhtu ja väljub eri paika.
18
Aga mis suust väljub, see lähtub südamest ja see rüvetab inimese.
19
Sest südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvu, abielurikkumisi, hoorust, vargusi, valetunnistusi, jumalapilget.
20
Need on, mis rüvetavad inimese; kuid pesemata kätega söömine ei rüveta inimest."
21
Ja Jeesus tuli sealt ära ning läks Tüürose ja Siidoni rajadesse.
22
Ja vaata, neist paigust väljus Kaananea naine; see kisendas ning ütles talle: "Issand, Taaveti poeg, halasta mu peale! Mu tütart vaevab kuri vaim hirmsasti."
23
Aga ta ei vastanud temale sõnagi. Siis tema jüngrid astusid ta juure, palusid teda ning ütlesid: "Saada ta ära, sest ta kisendab meie taga!"
24
Ent tema kostis ning ütles: "Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juure!"
25
Kuid naine tuli, kummardas teda ning ütles: "Issand, aita mind!"
26
Aga tema kostis ning ütles: "Ei ole ilus võtta laste leib ja heita koerukeste ette!"
27
siis ütles naine: "Jah, Issand, ometigi söövad koerukesed raasukesi, mis nende isandate laualt langevad!"
28
Siis kostis Jeesus ning ütles temale: "Oh naine, su usk on suur! Sulle sündigu nõnda, kuidas sa tahad!" Ja tema tütar sai terveks sestsamast tunnist.
29
Ja Jeesus läks sealt ära ja tuli Galilea mere ääre; ja ta läks mäele ja istus sinna.
30
Ja tema juure tuli palju rahvast, tuues enesega ühes jalutumaid, vigaseid, pimedaid, keeletumaid ja palju teisi; ja nad heitsid need tema jalge ette. Ja ta tegi nad terveks,
31
nii et rahvas pani imeks, nähes keeletumaid rääkivat, vigaseid olevat terved, jalutumaid käivat ja pimedaid nägevat. Ja nad andsid au Iisraeli Jumalale.
32
Ja Jeesus kutsus oma jüngrid enese juure ja ütles: "Mul on meel hale rahvast, sest nad on juba kolm päeva olnud minu juures, ja neil ei ole midagi süüa; ma ei taha lasta neid ära minna ilma söömata, et nad teel ei nõrkeks."
33
Siis ütlesid ta jüngrid temale: "Kust me võtame kõrves nii palju leibu, et nii hulga rahva kõhud täita?"
34
Ja Jeesus ütles neile: "Mitu leiba teil on?" Nad vastasid: "Seitse, ja pisut kalukesi."
35
Siis ta käskis rahva maha istuda.
36
Ja ta võttis need seitse leiba ja kalad, tänas, murdis ning andis jüngrite kätte, ja jüngrid andsid rahvale.
37
Ja kõik sõid, ja nende kõhud said täis; ja nad korjasid kokku ülejäänud palukesi seitse korvitäit.
38
Ent neid, kes olid söönud, oli neli tuhat meest peale naiste ja laste.
39
Ja kui ta oli lasknud rahva ära minna, läks ta paati ja tuli Magdala maa-alale.
