Flash tuleb sisse lülitada
1
Siis kõneles Saalomon: "Jehoova on ütelnud, et ta tahab elada pimeduses!
2
Mina olen sulle ehitanud valitsuskoja, su igavese eluaseme paiga!"
3
Ja kuningas pööras oma palge ja õnnistas kogu Iisraeli kogudust, ja kogu Iisraeli kogudus seisis.
4
Ja ta ütles: "Kiidetud olgu Jehoova, Iisraeli Jumal, kes oma kätega on tõeks teinud, mida ta oma suuga on kõnelnud mu isale Taavetile, üteldes:
5
Sellest päevast alates, mil ma oma rahva tõin ära Egiptusemaalt, ei ole ma üheltki Iisraeli suguharult valinud ühtki linna, kuhu ehitada koda, kus oleks mu nimi, ega ole ma ka valinud ühtki meest, kes oleks olnud vürstiks mu Iisraeli rahvale.
6
Aga ma olen valinud Jeruusalema, et seal oleks mu nimi, ja ma olen valinud Taaveti, et ta valitseks mu Iisraeli rahva üle.
7
Mu isal Taavetil oli küll südame peal ehitada koda Jehoova, Iisraeli Jumala nimele.
8
Aga Jehoova ütles mu isale Taavetile: Et sul südame peal on ehitada mu nimele koda, siis oled sa hästi teinud, kui see sul südame peal on.
9
Ometi ei ehita sina koda, vaid su poeg, kes su niudeist väljub, ehitab mu nimele koja!
10
Ja Jehoova on pidanud oma sõna, mis ta kõneles, ja mina olen tõusnud oma isa Taaveti asemele ja istun Iisraeli aujärjel, nõnda nagu Jehoova on kõnelnud, ja ma olen ehitanud koja Jehoova, Iisraeli Jumala nimele.
11
Ja ma olen sinna pannud laeka, mille sees on Jehoova seadus, mille ta Iisraeli lastele andis."
12
Siis ta astus Jehoova altari ette kogu Iisraeli koguduse juuresolekul ja sirutas oma käed välja.
13
Nimelt oli Saalomon valmistanud vasklava, viis küünart pika, viis küünart laia ja kolm küünart kõrge, ja oli selle pannud keset õue. Ja ta astus selle peale, heitis põlvili kogu Iisraeli koguduse nähes, sirutas oma käed taeva poole
14
ja ütles: "Jehoova, Iisraeli Jumal! Sinu sarnast jumalat ei ole taevas ega maa peal, kes pead lepingut ja osadust oma sulastega, kes käivad su ees kõigest südamest,
15
kes oled pidanud oma sulasele, mu isale Taavetile, mis sa temale olid lubanud! Jah, mis sa oma suuga oled kõnelnud, selle oled sa oma käega tõeks teinud, nõnda nagu see täna on sündinud!
16
Ja nüüd, Jehoova, Iisraeli Jumal, pea oma sulasele, mu isale Taavetile, mis sa temale tõotasid, üteldes: Ei puudu sul mees minu palge ees, kes istub Iisraeli aujärjel, kui ainult su pojad peavad oma teed, käies mu käsuõpetuse järele, nõnda nagu sina oled käinud mu ees!
17
Ja nüüd, Jehoova, Iisraeli Jumal, saagu tõeks su sõna, mis sa oled kõnelnud oma sulasele Taavetile!
18
Aga kas Jumal tõesti peaks elama ühes inimestega maa peal? Vaata, taevad ja taevaste taevad ei mahuta sind, saati siis see koda, mille ma olen ehitanud!
19
Aga pöördu oma sulase palve ja ta anumise poole, Jehoova, mu Jumal, et sa kuuleksid kaebehüüdu ja palvet, mida su sulane palvetab sinu ees,
20
et su silmad oleksid lahti päevad ja ööd selle koja kohal, selle paiga kohal, mille kohta sa oled ütelnud, et sa paned sinna oma nime ja kuuled palvet, mida su sulane palvetab selle paiga poole!
21
Kuule siis oma sulase ja oma Iisraeli rahva anumist, kuidas nad palvetavad sellesinase paiga poole! Jah, kuule paigast, kus sa elad, taevast! Ja kui sa kuuled, siis anna andeks!
22
Kui keegi oma ligimese vastu pattu teeb ja paneb tema peale vande, teda vannutades, ja vandeasi tuleb sinu altari ette siia kotta,
23
siis kuule sina taevast ja tee ning mõista õigust oma sulastele, mõistes süüdlase süüdi, pannes tema teod ta pea peale, õige aga mõistes õigeks, andes temale ta õigust mööda!
24
Ja kui su Iisraeli rahvas lüüakse maha vaenlase ees, sellepärast et nad sinu vastu on pattu teinud, ent nad pöörduvad ja kiidavad sinu nime, palvetavad ja anuvad su ees siin kojas,
25
siis kuule sina taevast ja anna andeks oma Iisraeli rahva patt ja too nad tagasi maale, mille sa oled annud neile ja nende vanemaile!
26
Kui taevas on suletud ja vihma pole, sellepärast et nad sinu vastu on pattu teinud, aga nad palvetavad selle paiga poole ja kiidavad sinu nime ja pöörduvad oma patust, sellepärast et sa neid oled alandanud,
27
siis kuule sina taevast ja anna andeks oma sulaste ja oma Iisraeli rahva patt, sest sina õpetad neile head teed, mida nad peavad käima, ja anna vihma oma maale, mille sa oled annud pärisosaks oma rahvale!
28
Kui maale tuleb nälg, katk, kui tuleb viljakõrvetus või -rooste, kui tulevad rohutirtsud ja mardikad, kui ta vaenlased teda rõhuvad ta väravatemaal, kui tabab mingi nuhtlus või mingi haigus,
29
siis igat palvet, igat anumist, mis iganes tuleb mõne inimese või kogu su Iisraeli rahva poolt, kui nad igaüks tunnevad oma häda ja valu ja sirutavad oma käed selle koja poole,
30
kuule sina siis taevast, oma asupaigast, ja anna andeks ning anna igaühele kõiki ta tegusid mööda, nõnda nagu sa tunned tema südant, sest sina üksi tunned inimlaste südant,
31
et nad kardaksid sind ja käiksid su teedel kõigil neil päevil, mil nad elavad maal, mille sa oled annud meie vanemaile!
32
Aga ka võõramaalast, kes ei ole sinu Iisraeli rahva hulgast, tuleb aga kaugelt maalt sinu suure nime, vägeva käe ja väljasirutatud käsivarre pärast - kui ta tuleb ja palvetab selle koja poole -
33
kuule sina taevast, oma asupaigast, ja tee kõike, mille pärast võõras sinu poole hüüab, et kõik maa rahvad õpiksid tundma sinu nime ja kardaksid sind, nõnda nagu su Iisraeli rahvas, ja et nad teaksid, et sinu nimi on pandud kojale, mille ma olen ehitanud!
34
Kui su rahvas läheb sõtta oma vaenlaste vastu, teekonnale, kuhu sa nad läkitad, ja nad palvetavad sinu poole selle linna suunas, mille sina oled valinud, ja koja suunas, mille mina olen ehitanud su nimele,
35
siis kuule taevast nende palvet ja anumist ja tee neile õigust!
36
Kui nad sinu vastu pattu teevad - sest pole inimest, kes pattu ei tee - ja sina vihastud nende peale ning annad nad vaenlase kätte, nõnda et nende vangistajad viivad neid vangi kaugemale või lähemale maale,
37
aga kui nad siis seda südamesse võtavad maal, kuhu nad on vangi viidud, ja pöörduvad ning anuvad sind oma vangistusemaal, üteldes: Me oleme pattu teinud, oleme eksinud ja saanud süüdlasiks!
38
ja pöörduvad sinu poole kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest oma vangistusemaal, kuhu nad on vangi viidud, ja palvetavad oma maa suunas, mille sa oled annud nende vanemaile, ja linna suunas, mille sina oled valinud, ja koja suunas, mille mina olen ehitanud sinu nimele,
39
siis kuule taevast, oma asupaigast, nende palvet ja anumist, tee neile õigust ja anna andeks oma rahvale, kes sinu vastu on pattu teinud!
40
Nüüd, mu Jumal, olgu siis su silmad lahti ja su kõrvad pangu tähele palvet selles paigas!
41
Ja nüüd, Jehoova Jumal, tõuse tulema oma hingamispaika, sina ja su võimsuselaegas! Su preestrid, Jehoova Jumal, olgu õnnistusega ehitud, ja su vagad tundku rõõmu sellest, mis hea on!
42
Jehoova Jumal, ära hülga oma võitut! Mõtle oma sulase Taaveti osadusele!"
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja viies ingel puhus pasunat. Siis ma nägin tähe taevast maa peale kukkunud olevat, ja temale anti sügavuse kaevu võti.
2
Ja ta avas sügavuse kaevu, ja kaevust tõusis suits otsegu suure ahju suits. Ja päike ja õhk läksid pimedaks kaevu suitsust.
3
Ja suitsust väljusid rohutirtsud maa peale ja neile anti meelevald, nagu skorpionidel on meelevald maa peal.
4
Ja neile üteldi, et nad ei tohi kurja teha ei maa rohule ega millelegi, mis haljas on, ega ühelegi puule, vaid ainult inimestele, kelledel ei ole Jumala pitserit otsaesisel.
5
Ja neile anti käsk, et nad neid ei tapaks, vaid et nad neid piinaksid viis kuud; ja nende piinamine on otsegu skorpioni piinamine, kui ta inimest nõelab.
6
Ja neil päevil inimesed otsivad surma ega leia seda mitte, ja püüavad surra, aga surm põgeneb nende eest!
7
Ja rohutirtsud olid välimuselt sõjaks valmistatud hobuste sarnased ja neil olid peas pärjad otsegu kullast ja nende nägu oli nagu inimeste nägu;
8
ja neil olid juuksed nagu naiste juuksed ja nende hambad olid otsegu lõukoerte hambad.
9
Ja neil olid soomusrüüd, otsegu raudrüüd, ja nende tiibade kahin oli otsegu vankrite mürin, kui palju hobuseid jookseb sõtta.
10
Ja neil olid sabad ja astlad nagu skorpionidel, ja nende sabades oli võim inimestele kahju teha viis kuud.
11
Ja neil oli kuningaks sügavuse ingel; tema nimi on heebrea keeli Abadoon ja kreeka keeli Apollüon.
12
Esimene häda on möödas; vaata, kaks häda tuleb veel pärast seda!
13
Ja kuues ingel puhus pasunat. Siis ma kuulsin üht häält Jumala ees oleva kuldaltari neljast nurgast;
14
see ütles kuuendale inglile, kelle käes oli pasun: "Päästa lahti need neli inglit, kes on seotud suure Eufrati jõe ääres!"
15
Siis päästeti lahti neli inglit, kes on valmis tunniks ja päevaks ja kuuks ja aastaks, et tappa kolmas osa inimesi.
16
Ja ratsaväelaste arv on kakskümmend tuhat korda kümme tuhat; ma kuulsin nende arvu.
17
Ja nõnda ma nägin nägemuses hobuseid ja nende seljas istujaid, ja neil olid tulekarva ja purpursinised ja väävlikarva soomusrüüd; ja hobuste pead olid nagu lõukoerte pead, ja nende suust käis välja tuld ja suitsu ja väävlit.
18
Neist kolmest nuhtlusest sai surma kolmas osa inimesi tule ja suitsu ja väävli läbi, mis nende hobuste suust välja käis.
19
Sest hobuste võim on nende suus ja nende sabades; sest nende sabad on madude sarnased; neil on pead ja nendega nad teevad kahju.
20
Aga järelejäänud inimesed, keda neis nuhtlustes ei surmatud, ei pöördunud siiski mitte oma käte tegudest, et nad poleks kummardanud kurje vaime ning kuld- ja hõbe- ja vask- ja kivi- ja puujumalaid, kes ei või näha ega kuulda ega kõndida.
21
Ja nad ei pöördunud oma tapmistest ega oma nõidustest, ei oma hoorusest ega oma vargustest.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja ma nägin teist vägevat inglit taevast maha tulevat; see oli riietatud pilvega ja vikerkaar oli tema pea kohal, ja tema pale oli otsegu päike ja tema jalad nagu tulesambad.
2
Ja tema käes oli avatud raamatuke, ja ta pani oma parema jala mere ja vasaku maa peale.
3
Ja ta kisendas suure häälega, otsegu lõukoer möirgab. Ja kui ta kisendas, siis hakkasid seitse pikset müristama oma häältega.
4
Ja kui need seitse pikset oma häältega olid rääkinud, tahtsin ma kirjutada. Siis ma kuulsin häält taevast ütlevat: "Pane pitseriga kinni, mis seitse pikset on kõnelnud, ja ära kirjuta seda!"
5
Ja ingel, keda ma nägin seisvat mere ja maa peal, tõstis oma käe taeva poole
6
ja vandus selle juures, kes elab ajastute ajastuteni, kes on loonud taeva ja mis seal on ja maa ja mis seal on ja mere ja mis seal on, et aega ei saa enam olema,
7
vaid seitsmenda ingli hääle päevil, kui ta hakkab pasunat puhuma, läheb täide Jumala saladus, nõnda nagu ta seda rõõmsat sõnumit on kuulutanud prohvetitele, oma sulastele!
8
Ja hääl, mida ma taevast kuulsin, rääkis jälle minuga ja ütles: "Mine võta avatud raamatuke ingli käest, kes seisab mere ja maa peal!"
9
Ja ma läksin ingli juure ning ütlesin temale: "Anna mulle see raamatuke!" Ja tema ütles mulle: "Võta ja söö see ära! Ja see peab su kõhus olema mõru, aga su suus magus nagu mesi!"
10
Ja ma võtsin raamatukese ingli käest ja sõin selle ära. Ja see oli mu suus magus nagu mesi. Ja kui ma selle olin söönud, sai see mu kõhus mõruks!
11
Ja minule üteldi: "Sa pead veel ennustama rahvaste ja rahvahõimude ja keelte ja paljude kuningate kohta!"
