Flash tuleb sisse lülitada
1
Pärast neid sündmusi juhtus järgmine lugu: Jisreellasel Naabotil oli viinamägi, mis asus Jisreelis Samaaria kuninga Ahabi palee kõrval.
2
Ja Ahab rääkis Naabotiga, üteldes: "Anna oma viinamägi mulle rohuaiaks, sest see on mu kojale nii lähedal; mina annan sulle selle asemele parema viinamäe, või kui sa tahad, siis ma annan sulle selle hinna rahas."
3
Aga Naabot vastas Ahabile: "Jehoova hoidku mind selle eest, et annaksin sulle oma vanemate pärisosa!"
4
Ja Ahab tuli oma kotta, tusane ja raevutsev vastuse pärast, mille jisreellane Naabot oli temale annud, üteldes: "Ma ei anna sulle oma vanemate pärisosa!" Ja ta heitis voodisse, pööras oma näo ära ega söönud leiba.
5
Siis tuli ta naine Iisebel tema juure ja küsis temalt: "Mispärast on su vaim nii vaevatud, et sa leibagi ei söö?"
6
Ahab vastas temale: "Sellepärast et ma rääkisin jisreellase Naabotiga ja ütlesin temale: Anna mulle oma viinamägi raha eest, või kui sulle meeldib, siis ma annan sulle selle asemele teise viinamäe. Aga tema vastas: Ma ei anna sulle oma viinamäge!"
7
Siis ta naine Iisebel ütles temale: "Vist ikka sina valitsed praegu Iisraeli üle? Tõuse üles, võta leiba ja su süda olgu rõõmus! Mina ise annan sulle jisreellase Naaboti viinamäe!"
8
Ja ta kirjutas Ahabi nimel kirjad, sulges need tema pitseriga ja läkitas kirjad vanemaile ja suurnikele, kes elasid Naabotiga ühes linnas.
9
Ja kirjades oli ta kirjutanud ning ütelnud: "Kuulutage välja paast ja pange Naabot istuma rahva hulgas esikohale.
10
Pange siis kaks kõlvatumat meest istuma temale vastamisi ja need tunnistagu ning ütelgu: Sina oled teotanud Jumalat ja kuningat! Siis viige ta välja ja visake kividega surnuks!"
11
Ja tema linna mehed, vanemad ja suurnikud, kes elasid ta linnas, tegid, nagu Iisebel neile oli sõna saatnud, nagu oli kirjutatud kirjades, milled ta neile oli läkitanud.
12
Nad kuulutasid välja paastu ja panid Naaboti istuma rahva hulgas esikohale.
13
Ja kaks kõlvatumat meest tulid ning istusid temale vastamisi; ja need kõlvatumad mehed tunnistasid rahva ees Naaboti vastu, üteldes: "Naabot on teotanud Jumalat ja kuningat!" Siis viidi ta linnast välja ja visati kividega surnuks.
14
Ja nad läkitasid Iisebelile ütlema: "Naabot on kividega surnuks visatud!"
15
Kui Iisebel kuulis, et Naabot oli kividega surnuks visatud, siis ütles Iisebel Ahabile: "Tõuse üles, võta enesele jisreellase Naaboti viinamägi, mida ta ei tahtnud sulle anda raha eest, sest Naabot ei ole enam elus, vaid on surnud!"
16
Kui Ahab kuulis, et Naabot oli surnud, siis Ahab tõusis üles, et minna jisreellase Naaboti viinamäele, võtma seda enesele.
17
Aga tisbelasele Eelijale tuli Jehoova sõna, kes ütles:
18
"Võta kätte, mine vastu Iisraeli kuningale Ahabile, kes on Samaarias. Vaata, ta on Naaboti viinamäel, kuhu ta läks, et võtta seda enesele.
19
Räägi temaga ja ütle: Nõnda ütleb Jehoova: Kas oled tapnud ja omastanud? Siis räägi temaga ja ütle: Nõnda ütleb Jehoova: Samas paigas, kus koerad lakkusid Naaboti verd, lakuvad koerad ka su enese verd!"
20
Ja Ahab küsis Eelijalt: "Kas nüüd leidsid mind, mu vaenlane?" Ja ta vastas: "Leidsin! Sellepärast et sa oled ennast müünud tegema, mis Jehoova silmis on kuri!
21
Vaata, ma lasen sulle tulla õnnetuse ja ma pühin sind ära, ma hävitan Ahabilt seina peale kusijad, niihästi orjad kui vabad Iisraelis!
22
Ja ma talitan sinu sooga, nagu Nebati poja Jerobeami sooga, ja nagu Ahija poja Baesa sooga, meelepaha pärast, mida sa mulle oled valmistanud, ja et sa oled saatnud Iisraeli pattu tegema!
23
Aga Jehoova rääkis ka Iisebeli kohta, üteldes: Koerad söövad Iisebeli Jisreeli põllul!
24
Kes Ahabi omadest sureb linnas, selle söövad koerad, ja kes sureb väljal, selle söövad taeva linnud!"
25
Tõesti, ei ole olnud Ahabi sarnast, kes enese müüs tegema, mis Jehoova silmis on kuri, sellepärast et ta naine Iisebel teda kihutas!
26
Ta talitas väga põlastusväärselt, käies ebajumalate järel, nagu olid teinud emorlased, kelled Jehoova oli ära ajanud Iisraeli laste eest.
27
Aga kui Ahab kuulis neid sõnu, siis ta käristas oma riided lõhki, pani kotiriide ümber ihu ja paastus; ja ta magas kotiriides ning käis hilju.
28
Ja tisbelasele Eelijale tuli Jehoova sõna, kes ütles:
29
"Kas oled näinud, kuidas Ahab on ennast alandanud minu ees? Sellepärast et ta on ennast alandanud minu ees, ma ei saada tema päevil temale õnnetust: ma saadan tema soole õnnetuse ta poja päevil!"
Flash tuleb sisse lülitada
1
Kolm aastat elati nõnda, et Süüria ja Iisraeli vahel ei olnud sõda.
2
Aga kolmandal aastal läks Juuda kuningas Joosafat Iisraeli kuninga juure.
3
Ja Iisraeli kuningas ütles oma sulastele: "Te ju teate, et Gileadi Raamot on meie oma, aga meie ei tee midagi, et võtta see ära Süüria kuninga käest!"
4
Ja ta küsis Joosafatilt: "Kas tuled ühes minuga sõtta Gileadi Raamoti pärast?" Ja Joosafat vastas Iisraeli kuningale: "Nagu sina, nõnda mina, nagu sinu rahvas, nõnda minu rahvas, nagu sinu hobused, nõnda minu hobused!"
5
Aga Joosafat ütles Iisraeli kuningale: "Küsi ometi enne Jehoova sõna!"
6
Siis Iisraeli kuningas kogus kokku prohvetid, ligi nelisada meest, ja küsis neilt: "Kas ma võin minna sõdima Gileadi Raamoti vastu või pean loobuma?" Ja nad vastasid: "Mine, ja Issand annab selle kuninga kätte!"
7
Aga Joosafat küsis: "Kas ei ole siin veel mõnd Jehoova prohvetit, et saaksime temalt küsida?"
8
Ja Iisraeli kuningas vastas Joosafatile: "On küll veel üks mees, kellelt saaks küsida Jehoova nõu. Aga mina vihkan teda, sest ta ei kuuluta mulle head, küll aga halba. See on Miika, Jimla poeg!" Aga Joosafat ütles: "Kuningas ärgu rääkigu nõnda!"
9
Siis Iisraeli kuningas kutsus ühe hoovkondlase ja ütles: "Kähku siia Miika, Jimla poeg!"
10
Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat istusid kumbki oma aujärjel, mantlid seljas, rehepeksu väljakul Samaaria värava suus, ja kõik prohvetid kuulutasid nende ees.
11
Sidkija, Kenaana poeg, oli teinud enesele raudsarved ja ütles: "Nõnda ütleb Jehoova: Nendega pead sa puskama süürlasi, kuni nad on hävitatud!"
12
Ja kõik prohvetid kuulutasid sedasama ning ütlesid: "Mine Gileadi Raamotisse ja sul õnnestub, sest Jehoova annab selle kuninga kätte."
13
Ja käskjalg, kes oli läinud Miikat kutsuma, rääkis temaga ning ütles: "Vaata ometi, prohvetite sõnad on nagu ühest suust kuningale head; olgu siis sinugi sõnad nagu ühel nende hulgast ja räägi head!"
14
Aga Miika vastas: Nii tõesti kui Jehoova elab, mina räägin, mis Jehoova mulle ütleb!
15
Ja kui ta tuli kuninga juure, siis ütles kuningas temale: "Miika! Kas me võime minna sõdima Gileadi vastu või peame loobuma?" Ja ta vastas temale: "Mine, ja sul õnnestub, sest Jehoova annab selle kuninga kätte!"
16
Aga kuningas ütles temale: "Mitu korda ma pean sind vannutama, et sa ei räägiks mulle muud kui ainult tõtt Jehoova nimel?"
17
Siis ta ütles: "Ma nägin kogu Iisraeli hajali olevat mägedel nagu lambad, kelledel ei ole karjast! Ja Jehoova ütles: Neil pole isandaid! Igaüks pöördugu rahuga koju!"
18
Siis ütles Iisraeli kuningas Joosafatile: "Eks ma ütelnud sulle, et ta ei kuuluta mulle head, küll aga halba!"
19
Aga Miika ütles: "Seepärast kuule Jehoova sõna! Ma nägin Jehoovat istuvat oma aujärjel ja kogu taeva sõjaväe seisvat ta juures temast paremal ja vasakul pool.
20
Ja Jehoova ütles: Kes tahaks ahvatella Ahabit, et ta läheks ja langeks Gileadi Raamotis? Siis rääkis üks nii ja teine rääkis naa.
21
Aga üks vaim tuli ja seisis Jehoova ees ning ütles: Mina ahvatelen teda! Ja Jehoova küsis temalt: Kuidas?
22
Ja ta vastas: Ma lähen ja olen valevaim kõigi ta prohvetite suus! Siis ütles Jehoova: Sina oled ahvatleja ja küllap sa suudad! Mine ja tee nõnda!
23
Ja nüüd, vaata, Jehoova on pannud valevaimu kõigi nende sinu prohvetite suhu ja Jehoova on kuulutanud sulle halba!"
24
Siis astus ligi Sidkija, Kenaana poeg, ja lõi Miikat põse pihta ning küsis: "Missugust teed on Jehoova vaim minust läinud sinusse rääkima?"
25
Ja Miika vastas: "Vaata, sa näed seda päeval, mil sa pead minema kambrist kambrisse, et ennast peita!"
26
Siis ütles Iisraeli kuningas: "Võta Miika ja vii ta tagasi linnapealiku Aamoni ja kuningapoja Joase juure
27
ning ütle: Nõnda ütleb kuningas: Pange ta vangikotta ja toitke teda hädapärast leiva ja veega, kuni ma rahuga tagasi tulen!"
28
Aga Miika ütles: "Kui sa tõesti rahuga tagasi tuled, siis ei ole Jehoova minu läbi rääkinud!" Ja ta ütles veel: "Kuulge, kõik rahvad!"
29
Ja Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat läksid üles Gileadi Raamotisse.
30
Ja Iisraeli kuningas ütles Joosafatile: "Mina panen sõtta minnes teised riided selga, aga sina kanna omi riideid." Ja Iisraeli kuningas pani teised riided selga ning läks sõtta.
31
Aga Süüria kuningas oli annud käsu sõjavankrite pealikuile, neid oli tal kolmkümmend kaks, ja oli ütelnud: "Ärge tapelge mitte ühegi muu vähema või suurema vastu kui üksnes Iisraeli kuninga vastu!"
32
Kui siis sõjavankrite pealikud nägid Joosafatti, ütlesid nad: "See on kindlasti Iisraeli kuningas!" Ja nad pöördusid tema vastu sõdima. Siis Joosafat hakkas kisendama.
33
Kui sõjavankrite pealikud nägid, et see ei olnudki Iisraeli kuningas, siis nad pöördusid tagasi tema järelt.
34
Aga keegi mees, kes oli huupi oma ammu vinna tõmmanud, tabas Iisraeli kuningat rihmade ja soomustuse vahele. Siis kuningas ütles oma sõitjale: "Pööra ümber ja vii mind võitlusest välja, sest ma olen haavatud!"
35
Kuid taplus ägenes sel päeval üha ja kuningas pidi jääma vankrisse süürlaste vastu, aga õhtul ta suri; ja haavast oli veri voolanud vankri põhja.
36
Päikeseloojakul käis hädakisa läbi leeri. Üteldi: "Iga mees oma linna! Iga mees oma maale!"
37
Nõnda suri kuningas ja viidi Samaariasse; ja kuningas maeti Samaariasse.
38
Ja kui vankrit loputati Samaaria tiigi ääres, siis lakkusid koerad tema verd ja hoorad pesid endid selles, nagu oli olnud Jehoova sõna, mis ta oli ütelnud.
39
Ja mis veel tuleks ütelda Ahabist ja kõigest, mis ta tegi, ja elevandiluukojast, mis ta ehitas, ja kõigist linnadest, mis ta ehitas, eks sellest ole kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus?
40
Ja Ahab läks magama oma vanemate juure ja tema poeg Ahasja sai tema asemel kuningaks.
41
Joosafat, Aasa poeg, sai Juuda kuningaks Iisraeli kuninga Ahabi neljandal aastal.
42
Joosafat oli kuningaks saades kolmkümmend viis aastat vana, ja ta valitses Jeruusalemas kakskümmend viis aastat; ta ema nimi oli Asuuba, Silhi tütar.
43
Ta käis täiesti oma isa Aasa teed, sellelt ta ei lahkunud, tehes, mis õige oli Jehoova silmis.
44
Aga ohvrikünkad ei kadunud, rahvas ohverdas ja suitsutas veelgi ohvriküngastel.
45
Ja Joosafat tegi Iisraeli kuningaga rahu.
46
Ja mis veel tuleks ütelda Joosafatist ja tema vägitegudest, mis ta tegi, ja kuidas ta sõdis, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus?
47
Ja viimased pühamu pordumehed, kes tema isa Aasa päevil olid alles jäänud, pühkis ta maalt.
48
Edomis ei olnud kuningat; kuningaks oli asevalitseja.
49
Joosafat oli teinud Tarsise laevu, mis pidid minema Oofirisse kulla järele, ent need ei läinud, sest laevad hukkusid Esjon-Geberis.
50
Siis ütles Ahasja, Ahabi poeg, Joosafatile: "Lase minu sulased lähevad ühes sinu sulastega laevadesse." Aga Joosafat ei tahtnud.
51
Ja Joosafat läks magama oma vanemate juure ja ta maeti oma vanemate juure ta isa Taaveti linna. Ja tema poeg Jooram sai tema asemel kuningaks.
52
Ahasja, Ahabi poeg, sai Samaarias Iisraeli kuningaks Juuda kuninga Joosafati seitsmeteistkümnendal aastal, ja ta valitses Iisraelis kaks aastat.
53
Tema tegi kurja Jehoova silmis ning käis oma isa ja ema teed, ja Nebati poja Jerobeami teed, kes Iisraeli oli saatnud pattu tegema.
54
Tema teenis Baali ja kummardas teda ning vihastas Jehoovat, Iisraeli Jumalat, täiesti nagu tema isa oli teinud.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Paulus ja Silvaanus ja Timoteos tessalooniklaste kogudusele Jumalas Isas ja Issandas Jeesuses Kristuses. Armu teile ja rahu!
2
Me täname alati Jumalat teie kõikide eest ning tuletame teid meele oma palvetes, lakkamatult
3
meenutades teie usu tegu ja armastuse tööd ning kannatlikkust lootuses meie Issandale Jeesusele Kristusele Jumala ja meie Isa ees,
4
teades, et teie, Jumala armastatud vennad, olete valitud.
5
Sest meie evangeelium ei tulnud teie juure mitte ainult sõnaga, vaid ka väega ning Püha Vaimuga ja väga kindla veendumusega, nagu te ju isegi teate, missugused me olime teie seas teie pärast.
6
Ja teist said meie ja Issanda järgijad, kui te võtsite sõna vastu suures viletsuses Püha Vaimu rõõmuga,
7
nii et te olete saanud eeskujuks kõigile usklikele Makedoonias ja Ahhaias.
8
Sest teie juurest on Issanda sõna kostnud mitte ainult Makedooniasse ja Ahhaiasse, vaid ka igale poole on levinud teie usk Jumalasse, nõnda et meil pole tarvis sellest midagi rääkida.
9
Ise nad ju jutustavad meist, kuidas me oleme tulnud teie juure ja kuidas te olete pöördunud ebajumalaist Jumala poole teenima elavat ja tõelist Jumalat
10
ning ootama taevast tema Poega, kelle tema on surnuist üles äratanud, Jeesust, kes meid tõmbab välja tulevasest vihast.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Teie ise ju teate, vennad, et meie tulek teie juure ei ole olnud tühine;
2
vaid, kuigi meie, nagu te teate, olime kannatanud Filipis ja saanud teotada, võtsime siiski oma Jumalas julguse kuulutada teile Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3
Sest meie manitsus ei tule mitte eksimeelest, ei ebapuhtast mõttest ega kavalusest,
4
vaid nõnda nagu Jumal on meid arvanud kõlbavaks usaldada evangeelium meie kätte, nõnda me ka räägime, ei mitte, nagu tahaksime olla inimestele, vaid Jumalale meelepärast, kes katsub läbi meie südamed.
5
Sest me ei ole iialgi tarvitanud meelitavaid sõnu, nagu te teate, ega ka ettekäändeid ahnuseks: Jumal on tunnistaja.
6
Me ei otsi ka austust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7
kuigi me Kristuse apostlitena oleksime võinud esineda tähtsatena; vaid me oleme saanud leebeiks teie seas nagu imetaja ema, kes hellitab oma lapsi;
8
nõnda meie, teid ihaldades, olime valmis teile andma mitte ainult Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinged, sest te olite meile armsaks saanud.
9
Te mäletate ju, vennad, meie tööd ja vaeva: ööd ja päevad me tegime tööd selleks, et mitte kedagi teie seast koormata, ja kuulutasime teie seas Jumala evangeeliumi.
10
Teie ja Jumal olete tunnistajad, kui pühasti ja õigesti ja laitmatult me suhtusime teisse usklikesse;
11
nagu te ka teate, kuidas me igaüht teie seast otsegu isa oma lapsi
12
õhutasime ja julgustasime, teid manitsedes elama nõnda, kuidas kohus on Jumala ees, kes teid kutsub oma riiki ja ausse.
13
Ja seepärast meiegi täname lakkamatult Jumalat, et teie, kuuldes meilt Jumala sõna, ei võtnud seda vastu mitte inimeste sõnana, vaid sellena, mida see tõesti on, Jumala sõnana, mis ka on tegev teie sees, kes usute.
14
Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Judeas, sest ka teie olete saanud sedasama kannatada oma suguvendade poolt, nõnda nagu nemadki juutide poolt,
15
kes tapsid Issanda Jeesuse ja prohvetid, ja kiusasid meid taga, ja ei ole Jumalale meelepärast, ja on kõigi inimeste vastased
16
ning keelavad meid rääkimast paganaile nende päästmiseks, et täita kõigiti oma pattude mõõtu. Aga viha ongi juba tulnud nende peale lõpuni.
17
Meie aga, vennad, olles teist lahutatud natukeseks ajaks küll palge, mitte aga südame poolest, oleme seda suurema himuga püüdnud näha saada teie palet.
18
Seepärast oleme tahtnud tulla teie juure, mina, Paulus, küll üks kord ja teinegi kord, aga saatan on meid takistanud.
19
Sest kes on meie lootus või rõõm või kiitlemise pärg - kas mitte teiegi - meie Issanda Jeesuse Kristuse ees tema tulemises?
20
Sest teie olete meie au ja rõõm.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Sellepärast meie, kui me enam ei läbenud kannatada, arvasime heaks jääda üksinda Ateenasse
2
ja läkitasime Timoteose, oma venna ja Jumala kaastöölise Kristuse evangeeliumi kuulutamises, teid kinnitama ja manitsema teie usu pärast,
3
et ükski ennast ei laseks vintsutada neis viletsusis. Sest te isegi teate, et meid on neisse pandud.
4
Sest ka siis, kui olime teie juures, ütlesime teile ette, et meid vaevad ootavad, nõnda nagu ongi sündinud ja on teile teada.
5
Sellepärast ka mina, kui ma enam ei läbenud, läkitasin tema kuulama teie usku, kas ehk vahest kiusaja ei ole teid kiusanud ja kas meie vaev ei ole saanud tühjaks.
6
Aga kui Timoteos nüüd tuli meie juure teie juurest ja tõi rõõmsaid sõnumeid teie usust ja armastusest ja et te peate meid alati heas mälestuses ning igatsete meid näha saada, nõnda nagu meiegi teid,
7
siis oleme trööstitud teie suhtes, vennad, kõiges oma hädas ja kitsikuses teie usu läbi,
8
sest et nüüd me elame, kui teie püsite kindlasti Issandas.
9
Sest missugust tänu me võimegi anda Jumalale teie pärast kõige selle rõõmu eest, mis meil on teist oma Jumala ees,
10
kuna me ööd ja päevad oleme kõige palavamas palves, et saaksime näha teie palet ja täita seda, mis teie usul veel on puudu.
11
Aga meie Jumal ja Isa ise ja meie Issand Jeesus Kristus juhtigu meie tee teie juure.
12
Ent teid kasvatagu Issand ja tehku teid rikkaks armastuse poolest üksteise vastu ja kõikide vastu, nagu meiegi oleme teie vastu,
13
et kinnitada teie südamed laitmatuiks pühitsuses Jumala ja meie Isa ees meie Issanda Jeesuse tulekul kõigi ta pühadega.
